«Lahkuminek» - filmikunsti poleeritud pärl Iraanist

Naderi ja Simini lahutusest saab religioossete ja ühiskondlike põhimõtete võitlusväli. Foto: Kaader filmist

Kui tahes valusa kultuuriimperialistliku jõhkrusena see «parim võõrkeelne Oscar» ka ei kõlaks, on see meie kõigest küllastunud ajastul tähelepanu võitmiseks ometi igale heale teosele üks ääretult vajalik tunnustus.

 Hoolimata sellest, et Kuldgloobus, Kuldkaru ja riiulitäied muid auhindu olid sel Iraani filmil juba enne olemas. Üllatavam oli aga Ameerika filmiakadeemikute «enesealandus» – farsikeelse linateose arvamine parima stsenaariumi nominentide hulka koos ingliskeelsetega.

Kodumaal elav Asghar Farhadi sai muidugi veel kuulsamaks kui seni ja oma kaunis Oscari tänukõnes avaldas ta peendiplomaatiliselt lootust, et see auhind äratab maailmas tõsisemat huvi iraani kultuuri rikkuse ja kunstiliste saavutuste vastu, mis on «varjatud raske poliitilise tolmu alla».

Ei põrgut ega paradiisi

«Lahkuminekus» («Jodaeiye Nader az Simin») on tõesti suisa klaustrofoobilist, jõuetut, kõige ümbritseva usaldamatuse pidetut tunnet, millest tulenev sotsiaalkriitiline «karje» pole pussyriotlikult labane röökimine ega kellegi pühaduse jalge alla trampimine, vaid palju peenem, universaalsem, intuitiivsem ja kõigist süsteemide tsensoreist mööda ujuv stsenaristiline peenmäng, mille trikk on näiliselt lihtne: justkui millegi tähtsusetu muuseas ütlematajätmine, mis kipub teises olukorras võimenduma.

Just nii, nagu see meie elus ikka on.

Selles filmis on samasugust janu sõnulseletamatust ängist pääsemise järele, millega Kieslowski ja Piesiewicz tahtsid 1980ndate keskpaigas tuletada kommunismitondist vabanevale segaduses ühiskonnale meelde moraalseid väärtusi. Ühtlasi peegeldab see printsiipi, mida nad väljendasid «Dekaloogi» kirjutades: «Me ei tea rohkem kui vaataja. Kuid võib-olla tasub seda teadmatust uurida ainuüksi seetõttu, et mitteteadmine on väga valus tunne.»

Teherani kohtumajast alguse saavas loos on palju tegelasi, kellele me sügavalt kaasa hakkame elama. On oma abielu lahutada püüdev paar Nader ja Simin, sekulaarne Iraani keskklassi perekond. Simin võluva Leila Hatami enesekindlas esituses tahab lahutust, kaasa võtta tütre ja riigist lahkuda. Nader tahab jääda hoolitsema Alzheimerit põdeva isa eest ja on liialt uhke palumaks oma naisel siiski jääda. Nende suhtest pole kaduma läinud mitte tunne, vaid midagi muud.

On ka nende kohe 11-aastaseks saav varaküps ja alles oma eetilis-moraalset maailmapilti kujundav tütar Termeh. Ta peab tegema võimatuna tunduva otsuse: kumma armastatud vanema juurde pärast lahutust jääda? Termehist kujuneb ka filmi keskne tegelane, kelle tarkade silmade pisarad emotsionaalselt kõige lõikavamalt mõjuvad.

On ka teine, palju pietistlikum perekond, mille pea Hoj­jat on keevavereline ja võlgades mees. Lihtne inimene, kes ei leia tööd. Me ei tea tema õnnetust saatusest kuigi palju. Tema naine Razzieh on justkui patu maaletooja ja mahapesija ühtaegu nii siiralt süütul kui salakavalal moel. Just tema satub kokku Naderi ja Simini perega, kui võtab vastu töö Naderi isa hooldajana. Nende nelja-viiene tütar Somayeh juba teab, mida tohib ja mida ei tohi rääkida, kuid libastub ikka.

Mõistagi on siin ka uurijad, kohtunikud, ametnikud, kes on liikunud meie tsivilisatsiooniga kaasas kõikides tema vormides Sumerist ja vanast Egiptusest saadik otse selle filmi sisse.

Kõik «Lahkumineku» tegelased on koos nagu mingi suure juhuse tõttu. Nad jagavad ­ainult mingit ühte ajahetke, aga mitte ühist dilemmat. Igaühel on oma tee ja üksteisest lahku kiskuvad proovikivid. Tulevik ja minevik seda filmi otseselt ei huvita. On ainult nüansirikkalt väljamängitud «siin ja praegu» – ja selles hetkes ei saadeta ühtki tegelast põrgusse ega pakuta kellelegi paradiisi.

Igavene tõeotsija

«Lahkuminek» on puhastatud igasugustest teoloogilis-filosoofilistest hinnangutest. Alles jääb ainult kaamera, mis näitab justkui «juhuslikult» Teherani kohtumaja seinte vahelt välja nopitud inimesi – see pilk on ehk kõige lähem mõnele juriidilisele seaduseraamatule, mitte aga kõiketeadvale Allahile.

Selles pole ka vahel iraani filmikunstile iseloomulikku otsekohest maagilist poeetilisust, ei ootamatult ilmuvaid dervišeid, ei pimedaid lapsi, ei lendavaid kilpkonni, ei pisaraid kokku koguvaid jutuvestjaid ega mägedes reisimisega kaasnevaid mõistulugusid. Kõik on väga argine, rõhutatult nüüdisaegne, reaalne ja päris.

«Lahkuminek» on film religioossete-ühiskondlike printsiipide võitlusväljast inimese argielus, kus heatahtlikkus ei võitle mitte paha, vaid millegi omasugusega ja seega on iga kaotus juba ette natuke valus.

See on nüansirikas meistriteos, mida vaatavad ilmselt kõik järgmised põlvkonnad, kes tahavad tutvuda filmiajaloo aegumatute meistriteostega. Loodetavasti jõuab «Lahkumineku» edu laines nüüd meieni ka Asghar Farhadi varasem looming, nagu «Kolmapäevane ilutulestik» või «Ellyst rääkides».

Kuigi nii «Lahkumineku» kui ka kõigi teiste Farhadi filmide läbivaks teemaks on tõde ja tõe otsimine, ei vabasta ta meid mitteteadmisest ega anna mingit lõplikku selgust. Tema kaamera kaob niisama ­ootamatult, nagu see meie ellu tuleb. Küsimused, mida ta tõstatab, peavad vastused saama meie endi peas, kus kõik parimad filmid kinolinalt lahkudes ju jätkuvadki.

Film

«Lahkuminek»
Stsenarist ja režissöör
Asghar Farhadi
Iraan 2011
9. maist Tallinna kinos Sõprus ja
11. maist Tallinna kinos Artis