Mercury elulooraamat püüab müütidest sõeluda välja tõeteri

Freddie Mercury Foto: AP/Scanpix

Queeni fänn ja ajakirjanik Vahur Kersna teab põhjuseid, miks lugeda äsja eesti keeles ilmunud raamatut Freddie Mercuryst.

Queeni teemadel võiksin ma jahuda hommikuni. Aga ma ei ole selles mõttes hardcore-fänn, et ahmin ja hingan igal võimalikul juhul ja moel Mercuryt. Kõik need tribuutbändid ning fännikokkutulekud oma kostüümide ja parukatega tunduvad mulle jaburad. Ka ei näe ma põhjust maksta eBays 500 eurot Freddie autogrammi eest, seda enam, et tema ema, õe ja bändikaaslaste käest oli mul võimalus need isiklikult võtta.

Samas pole ma paljuks pidanud spetsiaalselt kohale sõita Queeni kontserdile Barcelonasse või nende sümfoonia esiettekandele Londonisse. Mõne aasta eest reisisin isegi Zanzibarile, leidmaks vastuseid mõnedele enda jaoks olulistele Mercuryt puudutavatele küsimustele. Nüüd loen Lesley-Ann Jonesi raamatust, et umbes samal ajal käis seal umbes samadel põhjustel temagi.

«Freddie Mercury. Elulugu» on hästi tõlgitud, üsna hoogne ja voolav tekst, mille lugemine ei tekita vaevahigi inimesel, kel Queeni muusika hinges heliseb. Kui ei helise, siis... Mäletan, kuidas minu rokikauge kursusekaaslane ülikoolipäevil otsustas enda üldkultuurilise arendamise huvides lugeda läbi just tol ajal ilmunud Valter Ojakääru «Popmuusikaleksikoni».

Multiintellektuaal Tõnu, muidu äärmiselt järjekindel, jättis Ojakääru esimese kolmandiku pealt pooleli. Ütles, et see on palju hullem kui vanakreeka keel, mida ta paralleelselt studeeris. Sama saatus võib tabada neidki, kel Mercury eluloo järele haarates «Bo Rap» mälestustes ei mängi ning puudub kas või mõne teise artisti keskne üldpilt tollasest popist.

Olen tänulik, et eestikeelne kirjastaja Koolibri asendas originaalpealkirja «The Definitive Biography» lihtsalt «Elulooga». Sest minagi arvan, et mitte ükski, isegi mitte peategelase enda kirjutatud elulugu ei saa põhimõtteliselt mitte kunagi olla «lõplik» või «üldtunnustatud».

Pealegi, kui 1995. aastal ilmunud «Queen: nii, nagu kõik algas» kõrvale jätta, siis pole meie keeleruumis ka sel teemal ühtegi konkureerivat teost, millest oleks vaja eristuda.

Suures maailmas on Freddie Mercury surmale järgnenud 20 aasta jooksul avaldatud hulgaliselt väga erinevas kaalukategoorias elu- ja muidulugusid. Kiss-and-tell-stooridest Mercury hauataguste sõnumite kogumikuni välja.

Lesley-Ann Jonesi teos eristub selles seltskonnas kindlasti ülevaatlikkuse ja tasakaalustatusega. Kirjutaja tabloidajakirjaniku taust on küll adutav, kuid mitte häiriv. Peategelasega reaalselt vaid paar korda põgusalt kohtunud autor on intervjueerinud sadakonda Freddiega seotud tegelast ning püüab aegade jooksul settinud kuulujuttude, legendide ja müütide mägedest sõeluda välja tõe kullateri.

Ükskõik kui hull see tõde ka pole, üritab ta olla objektiivne, kõrvutab fakte ja mälestusi, lükkab ümber mõned üldlevinud väärarvamused. Aga Jonesi suurim soov, kirg ja huvi on analüüsida, mõista ja selgitada – miks Freddie elas ja käitus just nii, nagu ta seda tegi.

Kokaiin, alkohol, ohjeldamatu juhuseks New Yorgi ja Müncheni geiurgastes, hullud peod ja lugematud nurjumisele määratud suhted – see on pilguheit ellu, millist enamik meist väldiks õudusega. Loomulikult pumpas kõik see teisest otsast bensiini tema loomingu lõkkesse.

Aga kas tõesti ongi nii, et kui sa ei ela, tahhomeeter pidevalt punases, siis – millest sa laulad, maalid või kirjutad? Keda huvitavad ontliku astronoomi või edasijõudnud hambaarsti memuaarid? Lauludest rääkimata.

Ja kõige inspireerivam küsimus, mis võiks seda raamatut lugedes tekkida igaühel meist: kuidas mina oleksin käitunud nendes kingades, saatanlikult andeka pooljumala õigustes, kohustustes ja nende vahel valitsenud miljonivoldises pinges?

Oh jah.

Kui teile piisab elus ühest Queeni-raamatust, siis see on ilmselt parim valik. Ka igati sobiv käsiraamat nende muusika paremaks mõistmiseks. Mercury loomingust, isiksusest ja elust tõsisemalt huvitatu peab aga kindlasti ette võtma ka tema personaalse assistendi Peter Freestone’i memuaarid, Queeni pea-roadie Peter Hince’i mälestused ning lausa kohustuslikus korras Freddie viimase elukaaslase Jim Huttoni kergelt küll idealiseeritud, kuid valusalt ausa ja emotsionaalse «Mercury and Me».

Alles kõigest sellest kokku võib loota enam-vähem terviklikku puslepilti 20. sajandi ühe säravaima popikooni elust.

Ja ärge unustage muusikat. Selle sees on kõige rohkem ja kõige olulisem.

Raamat

Lesley-Ann Jones
«Freddie Mercury. Elulugu»
Tõlkija
Olavi Teppan
Koolibri, 2012
335 lk