«Antarctic Concerto» - Vähi ilma filosoofiata

Peeter Vähi uues teoses kasutati nii kujunduselementide kui löökriistadena fooliumilehti. Foto: Raigo Pajula

Peeter Vähi suurteose «Antarctic Concerto» esiettekanne maalis haarava pildi jäisest mandrist.
 

Nähes neljapäeval tunglemist Nokia kontserdimaja ees, oli põhjus teada – maailmarändurist helilooja Peeter Vähi teose «Antarctic Concerto» esiettekanne Kanada kitarristi Rémi Boucher’ soleerimisel Tallinn Sinfonietta esituses Andres Mustoneni dirigeerimisel oli kombinatsioon, mis küttis publiku ootused üles.

Ja mitte ainult neil muusikasõpradel, kes kevadtalvel jälgisid ETVst Vähi ja tema tiimi vürtsikatat dokseriaali «Arktikast Antarktikasse». Teiseks magnetiks oli Andres Mustonen Tallinn Sinfoniettaga – nende tuur jätkub mais-juunis Lõuna-Ameerikas Brasiilias, Argentinas, Tšiilis ja Uruguays.

Kava algas Mozarti D-duur Divertismendiga KV 136, mis Nokia kontserdimaja akustika eripära arvestades vajas delikaatset võimendust. Vaatamata sellele kõlas kammerlik Tallinn Sinfonietta loomutruult. Mustonen võttis dirigendina juba teose algul hea energeetikaga tempo, mis võimaldas orkestrantidel rõhutada iga artikulatsioonilist nüanssi ja tagas samas keelpillide ühtlase fraseerimise. Ettekandeliselt veenvalt mõjus ka teose finaal, kus fugaato teemade sisseastumine oli polüfoonilise reljeefi mõttes täpselt jälgitav ja karakterikujunduse tähenduses haaravalt esitatud.

Kui Mozarti divertisment kõlas klassikalise sissejuhatusena, siis järgnenud Peruu helilooja Luis Fiestase helitöö «Nueva America I» tundus olevat latiinopäraselt emotsionaalse vahemängu rollis. Seda enam, et viiulil soleeris tan­gorütmes nüüd Andres Mustonen ise.

Neil kuulajail, kes on tuttavad argentina tangokuninga Astor Piazzolla kontserttangodega, võis tekkiga déjà vu efekt. Kuid Mustoneni eksalteeritud tundelaenguga soolod koos Fiestase muusika kohati tokaataliku motoorikaga andsid sellise kunstipärase sulami, mille nostalgiahõnguline emotsionaalsus võis jääda kauemaks hinge helisema.

«Antarctic Concerto» Boucher’ esituses polnud siiski klassikaline instrumentaalkontsert, kus esiplaanil virtuoosne solist ja kuskil taga saatev orkester. Vähi kompositsiooniline lähenemisnurk oli pisut teine – neljaosaline ulatuslik helitöö moodustas terviku pigem muusikaliste piltide galeriina, selmet olla dramaatilise arendusega akadeemiline suuroopus.

Muusika pildilist muljet toonitasid nii esinejate taga ekraanil jooksnud antarktilised loodusvaated kui muusika stiililine mitmekesisus – stiilipalett vaheldus meloodilisest neoromantismist erksate tan­gorütmideni.
Lisaks Boucher’ soolokadents, milles lõi korraks hõõguma koguni tuline flamenko-temperament. Tagantjärele on raske öelda, kui palju see imetlusväärse ja filigraanse näppetehnikaga virtuoos mängis nii-öelda valmis teksti ja mil määral ta vahele oma fantaasialennust lähtudes improviseeris. Vahet pole – mõnikord tundus igatahes, et tema mängutehnika võib hinge kinni lüüa. Kuulajail, ma mõtlen muidugi.

Kui nüüd lugeda kontserdikavast Peeter Vähi helikeele tutvustuseks kirjutatut, et tema muusikat iseloomustavad «spirituaalsed ja filosoofilised sõnumid», siis Vähi verivärskes «Antarctic Concertos» ei tasu neid spirituaalfilosoofilisi sõnumeid ilmselt liiga pikalt ja sügavalt otsida. Seekord pole vist vajadustki, sest ega ükski helilooja ei pea tingimata ja alati olema 24/7 režiimis filosoof – vahel võib ta ju olla lihtsalt ilusaid muusikalisi pilte maaliv, mõnes tähenduses ka dekoratiivne kunstnik. Lihtsalt hea helikunstnik, kes edastab kaasahaaravalt antarktilisi loodusvaateid ja -muljeid.

Kontsert. Peeter Vähi
«Antarctic Concerto»
Esitajad Rémi Boucher (Kanada, kitarr) ja Tallinn Sinfonietta Andres Mustoneni dirigeerimisel
Esiettekanne 10. mail Tallinnas Nokia kontserdimajas