Lüroeepiline «Ukuaru» Ugalas on lavastus südamest südamesse

Aksel (Meelis Rämmeld) ja Minna (Carita Vaikjärv). Foto: Jaanus Laagrikül

Tabasin end déjà-vu tundelt, kui seisin Ugalas koos peaaegu saalitäie rahvaga «Ukuaru» lõppedes püsti, aplodeerisin tänumeeles etenduse tegijaile, märgates, et liigutusest olid pisarad silmis nii mitmelgi näitlejal, aga ka paljudel vaatajatel. Sest Veera Saare «Ukuaru», selle dramatiseering, lavastus ja mäng on südamest südamesse. See on meie rahva oma lugu.

See on lugu kestmise kohustusest ja selle kohustuse hinnast inimsaatustele. Just samamoodi seisin 1979.–1980. aastal mitmel korral Eesti Draamateatris Mikk Mikiveri lavastatud Jaan Krossi «Pöördtoolitunni» finaalis koos laval seisva Eugen Jannsenit kehastanud Heino Mandri ja saalis enese äratundmise kergendusest ja kaastundest pisaratesse uppuva vaatajaskonnaga.

Õnnestunud dramatiseering

«Ukuaru» lugu on ju teada, kirjutatud samas võtmes, mis Tammsaare «Tõde ja õigus», tegevuspaikki samas, Kõrvemaal. Ainult et mägede asemel on Ukuaru metsane org ja aeg on Eesti Vabariik enne selle kaotust. Klassikaks on võimendanud selle hümni eesti naisele Leida Laiuse samanimeline film.

Ugala «Ukuaru» õnnestumine algab juba näidendikirjutamise ja stsenaristikogemusega Triin Sinissaare dramatiseeringust. Minna ja Aksli lugu raamistab lõõtspill. See on ka läbivaks kujundiks, ütleksin isegi, et tegelaseks, sest pill on kogu aeg laval koos jutustajaga, täites pause ja üleminekuid, markeerides või võimendades meeleolusid.

Etenduse algul ulatab Aksel (Meelis Rämmeld) selle sümboolselt oma pojale Enn-Akslile (Jalmar Vabarna, tema on ka jutustaja rollis). Teoses endas sellist stseeni teatavasti pole, seal jätab Aksel kodunt lahkudes pilli veel sündimata pojale. See stseen esitatakse lavastuse lõpus. Jutustaja, kes vahendab laval kirjaniku teksti, annabki koos pillimänguga kogu lavastusele lüürilise allhoovuse. Tulemuseks on emotsionaalsusest ümbritsetud narratiiv.

Eesti rahvalaulutraditsioonis esindavad lüroeepikat korduslaulud ja perekonnaballaadid.

«Ukuaru» ballaadipärasuses – müüdifaktori olemasolu, dramaatiliste elementide rohkus (armumine, argielu kannatused, uhkus ja alandus, lootused ja pettumused, sünd ja surm), ülesehituse stseenilisus ning moralism – pole kahtlust.

Eesti tunnustatuim ballaadiuurija Arne Merilai ongi pidanud võimalikuks lüroeepilise luule kõrval ka lüürilisi lava- või proosaballaade. Üks neist on siis «Ukuaru» näol meil olemas.

Teine õnnestumine puudutab lavastaja Madis Kalmetit. Stseenid ja misanstseenid on täpselt komponeeritud, ansamblimäng toimib. Seda tajub vaataja sellest, et laval pole tühje kohti.

Ballaadilisus

Ei ole rabelemist, aga on pinge. Ja muidugi tinglikkus, mida Kalmet vaatajat usaldades laval kasutab. Mainiksin veel hobust ja lehma Jalmar Vabarna kehastuses, kaela ümber ohelik ja võilill suus! Lisada tuleb ka Aksli aegluubis žestid. Tõenäoliselt lavastaja ja dramatiseerija koostöös on peetud vajalikuks korrata «Ukuaru» parooli, eide lausutud «Sure ära, kui elada ei jaksa». See on sama mõjus kui Tammsaare vana Andrese «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus».

Dramatiseeringu proloog (Minna äsja sündinud Enn-Aksliga voodis) kordub epiloogina. Moraal on nähtav: elu kestab läbi naise ja laste, aga seda poleks ilma armastuseta.

Rollisooritusest pakub kirjanik juba ette psühholoogilist ja elamuslikku mängu Minna, Aksli, Loreida ja Keldriaugu Karla kehastajaile. Keegi neist – Carita Vaikjärv, Meelis Rämmeld, Kadri Lepp ja Indrek Sammul – ei jäta seda võimalust kasutamata.

On oluline märgata, kuidas tegelaskõnet täiendab kehakeel (Aksli ja Minna stseenides, Karla külastamas Ukuarut, Minna metsaülema (Aarne Soro) kabinetis), nii et laval vahetatavatele repliikidele lisandub teine plaan, mis osutab varjatud või allasurutud tunnetele. Minna ema, kurja eide roll on iseäranis keeruline, sest see peab sisaldama endas kolme tundetasandit: hoolitsust, hakkamasaamist ja kibestumust. Anne Valge loob just niisuguse tüüpilise, terava keele, aga suure hingega eesti maanaise kuju.

«Ukuaru» on Ugalale triumf. Miks küll saal rahvast täis ei tulnud, jäin endalt nõutult küsima, etenduselt kevadõhtus Tallinna poole sõites. Ah jaa, ärge oodake, et Arvo Pärdi «Ukuaru valssi» mängitakse Minna ja Aksli pulmas. Lavastajal on siin varuks üllatus, mis mõjub kui Põhjanael.

Teater

Veera Saar «Ukuaru»
Lavastaja Madis Kalmet
Osades: Carita Vaikjärv, Anne Valge, Arvo Rammo, Meelis Rämmeld, Jalmar Vabarna, Margus Vaher, Luule Komissarov, Kadri Lepp, Indrek Sammul, Aarne Soro.
Esietendus Ugalas 21. aprillil.
Nähtud etendus 12. mail