Uus loominguline juht: Ugala teeb eriliseks Viljandi kultuuriakadeemia

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Energiast pakatav Margus Kasterpalu korraldab Ugala hooaja lõpupeo asemel kahepäevased mõttetalgud, et teatrirahvaga tulevikuplaane arutada.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Eesti teatrifestivali Draama ja Läänemaal tegutseva Saueaugu teatritalu eestvedaja Margus Kasterpalu ütleb natuke naljaga pooleks, et Ugalasse loominguliseks juhiks minema ei ajendanud teda mitte ainult meeldiv töö, vaid ka selle eest pakutav korralikupoolne palk.

Margus Kasterpalu

FOTO: Elmo Riig / Sakala

«Tänapäeval oleks siiski pisut pentsik pirtsutama hakata,» lausub mees muhedalt naerdes, lisades, et määrav see siiski polnud.

Sest Ugalaga seob Margus Kasterpalu ammune emotsionaalne erisuhe – just Viljandis oli tema esimene kokkupuude professionaalse teatriga. 1990. aastate alguses dramatiseeris Kasterpalu Andres Lepiku ettepanekul «Krahv Monte-Cristo», kus nimiosas mängis Peeter Tammearu. «Sain sealt nii esimesed vitsad kui ka esimese tunnustuse. Ja esimesed tuttavad ja sõbradki teatrimaasikul, Üllar Saaremäe, Andres Noormets... Sealt sai alguse nii mõnigi tulevane koostöö,» meenutab ta.

Tegelikult kutsuti Kasterpalu Ugala teatri loomingulise juhi ametisse juba kolm aastat tagasi. Kuid siis oli kutsujaks üks teine direktorikandidaat, kes tollasel konkursil siiski nõukogus häälteenamust ei saanud.

«Nii et ma olin selle teema juba ükskord oma peas läbi käinud ja peregagi arutanud, nii et praegu piisas jah-sõna ütlemiseks «kõigest» kolmenädalasest mõtlemisajast,» räägib 11. mail Ugala loomingulise juhi ametikohustusi täitma asunud mees.

Refereerin Sakalat: «Nii Indrek Sammul kui teatrijuht Hillar Sein nimetasid ühe põhjusena, miks nad just Kasterpalu Ugalasse kutsusid, tema suhtlemisoskust, avatust ja rikkalikke kontakte, mis tulevad teatrile kindlasti kasuks.» Mida peate ise oma tugevusteks ses uues ametis?

See on väga ilusasti öeldud. Minu formaalsed näitajad võivad sellise mulje ju jätta küll.

Olen elus sattunud juhtima nii ETV kui ka Postimehe kultuuritoimetust, kirjutanud kriitikat ja dramatiseeringuid, lavastanud üsna mitmes Eesti teatris, aga ka paari laulupidu ja muidu suursündmust, olnud nii teatriaasta kui ka EV90 korraldustoimkonnas, kuulunud nii lavastajate liidu kui ka etendusasutuste liidu juhatusse. Kindlasti annab see mõningase pagasi, millele ka praeguses ametis toetuda, aga ma ei tea, kas piisava.

Arvan, et ehk on mu tugevamad küljed ses ametis seotud ealiste iseärasustega: mul pole enam raudkindlat teadmist, kuidas on ainsana õige, mul ei ole kõrvulukustavat vajadust ise ja üksi rääkida, vaid ma suudan ehk juba ka kuulata ja mõista, mida ja milleks räägivad teised.

Mis muutub Ugalas?

Ühelt poolt ei muutu kohe ja kiiresti midagi, Indrekul (Ugala teatri senine peanäitejuht Indrek Sammul – toim) olid plaanid paigas selle aasta lõpuni ja seal midagi tulipalavalt ümber korraldada ei ole olnud põhjust. Ka lepingud kõigi trupi liikmetega on pikendatud kuni järgmise hooaja lõpuni ja kaua­oodatud ehituseks ei lähe enne uusi euroraha-võimalusi 2014. aastal.

Samas arvan, et juba lähitulevikus muutub midagi eesti teatrimaastikul tervikuna.

Kultuuriministeerium on algatanud teatrite rahastamise korra muudatused ja üheks sellest tulenevaks nõudeks on selgelt sõnastatud kolmeaastased tegevuskavad, mis saavad siis olema konkreetseks aluseks riigi toetuse määramisel.

See tähendab, et seni enesestmõistetav rahavoog ei pruugi seda ühel hetkel enam olla. Ja seega tuleb kõigil väga kiiresti leida vastus küsimusele: miks mitte just see teater? Mis on need eesti teatrimaastikul näiteks Ugalale sedavõrd ainuomased kvaliteedid, et teda lihtsalt ei saa kinni panna?

Mis need on?

Pean ütlema nagu hertsog Quevedo Jaan Unduski [samanimelises] näitemängus: «Ma juba mõistan, aga veel ei formuleeri.» Kindel on aga, et üks komponent selles unikaalsuses on kultuuriakadeemia asumine Ugalaga samas linnas.

Nii nagu Tartu ei provintsistu, sest seal on ülikool, ei saa kutseline teater Ugala end hooletusse jätta, sest võrdluseks kõrval on kultuuriakadeemia oma pidevalt vahelduva noore energiaga. Läbimõeldum koostoimimine võib siin teha imet.

Millises seisus Ugala täna on?

Järjest paremas. Ja ma teen muidugi kõik endast oleneva, et see nii ka edasi läheks.

Milline on teatri roll Viljandis?

Mõtlesin Haapsalu poisina kunagi, et tõelised linnad on need, kus on nii teater kui ka raamatuantikvariaat, sest Haapsalus neid polnud. See peab tegelikult paika siiani. Väikelinna teater saab olla kultuuriline sillapea ääremaastumise rindejoonel.

Teisalt: Ugala on ainus teater, mida taasiseseisvumise järel põhjalikult remonditud pole. See vajutab oma jälje töökultuurile, motivatsioonile, ka publiku hoiakutele – kui ikka just meie teatrile kuidagi remondiraha ei jagu, ju seal siis kehvi asju tehakse, mis muud!

Selline hoiak kipub teatrile müüri ümber ehitama. Põhimõtteliselt oleks ju selline kloostri tüüpi teater ka väga tore, kus müüride vahel üks väike vennaskond tõelist tõde otsib ja ennast ümbritsevast ilmakärast sugugi eksitada ei lase. Aga seda vist praegune aeg meile kahjuks ei võimalda.

Seega, teater kui hoone – aga ka kui kultuuriline keskkond – peab oma füüsilised ja vaimsed uksed avali hoidma, inimesi nii ilma ülbe üleoleku kui ka pugejaliku, iga hinna eest meeldida tahtmiseta siiralt ja lahkelt külla ootama ja küllatulnutele rõõmu ning hingepidet pakkuma. Ja alles selle järel ehk ka natuke meelelahutust.

On ülioluline, et kohalik kogukond väärtustaks teatri olemasolu selles paigas. Ühelt poolt väljendub see muidugi kohaliku publiku hulgas, aga teisalt kindlasti ka kohaliku omavalitsuse toetuses teatrile. Usun, et lähitulevikus võibki see mõne teatri eksistentsi puhul kaalukeeleks saada.

Miks peaksid näitlejad tahtma Ugalas tööd teha?

Mul on varsti võimalus seda nende kõigi käest küsida. Korraldame hooaja lõpupeo asemel kahepäevased mõttetalgud, kus koos nii seda kui kõiki teisi Ugala olevikku ja tulevikku puudutavaid küsimusi küsime ning vastuseid otsime.

Hillar Sein lahkub Ugalast; millal selgub uus teatridirektor – kas selle inimese nimi on juba teada?

Mul on kahju, et Hillar minna tahab. Andsin oma nõusoleku ju talle, praeguse põgusa koostöö põhjal saan oletada, et moodustaksime ehk päris töövõimelise paarisrakendi. Aga teda – või ka kedagi teist – vägisi kinni hoida pole ka kindlasti mõistlik. Nõukogu on mul lubanud uue direktori järele ringi vaadata, aga ma pole seda veel eriti teha jõudnud.

Kohe-kohe lõpetab EMTA lavakunstikooli 25. lend noori näitlejaid. Kas mõni neist leiab tee ka Ugalasse?

Näitlejaid ei tule. Praegu on Ugalas ka «ruumid täis», trupi suurendamiseks puuduvad – nagu olen aru saanud – vahendid. Aga tegelikult vist ka vajadus, sest trupi koormused on küllalt ebaühtlased ja teiste teatritega võrreldes mitte eriti suured. Küll aga liitub meiega selle lennu lavastaja Sander Pukk.

Milline peaks olema koostöö Ugala ja Viljandi kultuuriakadeemia vahel?

Täna kirjutatakse kultuuriministeeriumi ja Tartu Ülikooli vahel alla leping, mis loob formaalse raami teatri ja kultuuriakadeemia koostööks Viljandis. Nüüd jääb üle see tulevikus lihtsalt sellise sisuga täita, millest poleks rõõmu mitte ainult institutsioonidel, vaid ka inimestel, kes sisuliselt seda koostööd teevad. Pean oluliseks, et sellel oleks selline win-win-tulemus, mitte et ühel hetkel hakkab mõlemale poolele tunduma, et nn koostöö toimub tegelikult tema arvel.

Mis saab Saueaugu teatritalust, kas Ugala teeb tulevikus seal suvelavastusi? Lisaks olete aastaid vedanud teatrifestivali Draama – kas uus amet võimaldab seda tööd jätkata?

Tunnistasin nii direktorile, nõukogule kui ka trupile ausalt üles, et tahaksin ka uues ametis oma vanad armastused ikka alles hoida. Keegi otseselt vastu ei vaielnud.

Aga kui ilma naljata, siis saab Saueaugut ühe võimliku suvise mängupaigana kindlasti silmas pidada ka Ugala, draamafestivali puhul aga teeb praeguse formaadi juures ju kunstilised valikud igal aastal vahetuv kuraator, nii et oma teatri asju teistele eelistama hakata puudub mul võimalus.

Olete eesti filoloog, teatriharidust teil pole, mida see teile kui Ugala loomingulisele juhile annab ja mida see samas vähendab?

See annab mulle võimaluse mitte proovidagi teha sellist n-ö ühemeheteatrit, kus kõik ongi kunstilise juhi nägu. See sunnib mind arvestama teiste tegijate soovide ja visioonidega ning usaldama nende professionaalsust.

Margus Kasterpalu

•    Sündinud 16. aprillil 1961. Pere: abielus, kolm poega ja tütar.

•    Haridus: Haapsalu I keskkool; tehnikakool nr 19; lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogia eriala 1992.  

•    Eelnevad töökohad: autoremondilukksepp, teadur Eesti Kirjandusmuuseumis, Eesti Televisiooni kultuurisaadete peatoimetaja, ajalehe Postimees kultuuritoimetuse juhataja, Tartu Teatrilabori direktor 2004, sihtasutuse Eesti Teatri Festival kunstiline juht ja juhataja.

•    Viimased lavastused: August Gailiti «Isade maa» Rakvere teatris (2012), Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumäng» Eesti Draamateatris ja Saueaugu teatritalus (2011) ja Jaan Unduski «Quevedo ehk Armastus ja tuhk» Vanemuise Sadamateatris (2010).

Ugala

•    Teater on kutseline aastast 1926 ning 2007. aastast tegutseb riigi asutatud sihtasutusena juriidilise nimega SA Ugala Teater.

•    Ugala koosseisus on praegu 19 näitlejat ja üks lavastaja.

•    Suures saalis on 487 ja väikeses saalis 160 kohta.

•    Korraga on mängukavas 18–20 lavastust.

•    Möödunud hooaja populaarseimad lavastused on Galáni ja Gómeze «Meeste kodu», lavastaja Andres Noormets; Astrid Lindgreni «Karlsson katuselt 2»,  lavastaja Kalju Komissarov; suvelavastus Mats Traadi «Läbi klaasi», lavastaja Priit Pedajas.

•    2011. aastal külastas Ugalat 57 250 vaatajat, aasta varem oli see arv 44 633  Möödunud aastal anti 241 etendust. 

Tagasi üles