Kõmu skandaalse näitleja Arvo Kukumäe ja tema eneseiroonilise esikteatri Kukun Ikka ümber algas juba kuid varem kui «Kaheksa varbaga kuningas» rambivalgust nägi. Kas Kuku on kaine, kas ta ikka jõuab lavale, millega tegu on, miks nii kummalises kohas nagu rahvusraamatukogu konverentsisaal? Mis üldse toimub?
«Plakatid on juba väljas, nii et küll ta tuleb,» põles üks Kuku lähedane sõber nädal aega varem ootusest.
Päev varem Facebookis teatri kodulehele ilmunud teatest – «Homsele esietendusele on veel pileteid» – võis välja lugeda, et 14-eurone pääse pole just ligitõmbavaim kaup.
VAT-teatrisse ei ole kummaline minna. Aga kõndida mööda rahvusraamatukogu kumisevalt kõledat koridori koos esikalikult riietatud inimestega, kel käes lilletuutud, sattuda sealjuures Sven Tupitsa kaameralaskude tulva (vaid vaip oli veel puudu) ning istuda teekonna lõpuks pooltühja tumesiniste toolidega konverentsisaali on veidi kafkalik.
Lavalt vaatab vastu sümpaatne minimalism – projektoriga seinale kuvatud steriilne haiglakoridor kolme identse palatiuksega ja ratastool. Rahvast koguneb haiglasse. Enamik neist kutsetega, silmis äraootav helk, et noh, mida Kuku siis täna õhtul korda saadab.
Kümmekond minutit pärast seitset astub kuningas lavale. Rahvas vist aplodeerib. Läheb lahti lugu elukunstnik Valdekust, kes on ihanud mängida kuningas Leari. Tema unistus täitubki, mis siis, et haigla koridoris pärast kahe varba amputeerimist. Kukul pole siin küll eriti midagi mängida – lihtsalt olla tema ise. Ja seda on ta koos sisemise põlemise ja mingi igavikulise vitaalsusega, mis kandub ka saali.
Sanitarina, kes peab taluma kõiki Kuku tujusid ja täitma kõik tema soovid, astub üles Piret Kalda, kuuldavasti Kuku ainus valik sellesse rolli. Oma lihtsuses, konkreetsuses ja mingis põhjamaises külmuses joonistub välja viisteist aastat väikelinna haigla koridore küürinud halastajaõde.
Ühel hetkel tõuseb teater konverentsisaalist veidi kõrgemale – Kuku hüppab jalgade värisedes ratastoolile (vaatepilt, mis võtab veidi kõhedaks), haarab ümber voodilina ja kuulutab end kuningas Leariks. Hetk, kus kokku saavad kukulik jõud ja haprus. Võimas.
Kuningas Lear materjalina on aga siiski kõrvalise tähtsusega. See on lavastus Kukumäe suhtest oma (lava)partneriga ja suhtest iseendaga. Peegel, kus teine inimene peegeldab sulle sind ennast.
Kaks poolust – mehelik põlev tuli, tung midagi luua, ning naiselik tasane vesi, kes oma väikeses korteris ei unista muust, kui et palgapäeval saaks Kirde saia peale keeduvorsti.
Igasuguse loogika kohaselt ei tohiks need kaks kunagi ühist keelt leida. Aga et sanitaris on piisavalt julgust jääda hullunud patsiendi kõrval iseendaks, hakkavad karakterid üha enam keerdu punuma. Tekib sünergia, mille aluseks on totaalne erinevus.
Paratamatult meenub eelmisel talvel välja tulnud Kaidi Kaasiku ja Andres Maimiku dokumentaalfilm «Kuku. Mina jään ellu», kus vähemalt sama oluline kui peategelane oli tema naine Marit. Vaikselt surisev mootor, mis kogu seda eklektilist hullust, vabadel assotsiatsioonidel mürisevat masinavärki töös hoiab.
Kuku on inimene, kes alati jalutab piiridel. Kui juua, siis mälukani. Kui mängida, siis atakini. Aga temas on mingi sisemine elegants, mille mees säilitab ka mäluaugus segumasina all ärgates. Labasus ja leiged lahendused ei ole tema loomuses.
Mida on hullule geeniusele tarvis? Kedagi, kes teda ühelt poolt tingimusteta armastaks ja teisalt karmid piirid ette seaks. Vabaduse ja austuse vahekord peab paigas olema. Tundub, et Kukul on sellega hästi.
Hea ja kerge tunne oli sees pärast lavastuse lõppu. Ei olnud sotsiaalabiteater selleks, et vana näitleja jälle jalad alla saaks. Kuku on laval ja rokib mõnuga.
«Kaheksa varbaga kuningas»
Autor Andrus Kivirähk, näitejuht Kalju Orro
Osades Piret Kalda ja Arvo Kukumägi
Esietendus 10. mail rahvusraamatukogu konverentsikeskuse suures saalis, järgmised etendused
22., 23. ja 31. mai