L, 3.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ilmar Talve juubel tõi Ülo Tontsilt monograafia

Simo Runnel
, ajaloolane
Ilmar Talve juubel tõi Ülo Tontsilt monograafia
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Repro

Ilmar Talve saanuks 17. jaanuaril 90-aastaseks. Tema surma-aasta oli 2007. Talve jättis oma eluga jälje eesti, soome ja rootsi teadusesse ning eesti kirjandusse.


Humanitaarteaduse vastu tundis ta huvi juba gümnaasiumipäevil. Huvi loomulikuks jätkuks olid õpingud Tartu Ülikoolis. Autobiograafias on Talve kirjutanud, kuidas ta esimese üliõpilastöö uurimisteemat teada saades tundis ennast esimesel hetkel väga rumalana. Kuid õpingud viisid doktorikraadini, mille ta omandas küll juba paguluses. Teadlasena oli ta eelkõige etnoloog.

Vahepeal katkestas õpingud Teine maailmasõda, mida Talve pidas oma noorusaja olulisimaks kogemuseks. Kaks teemat, millest Talvel oli autobiograafias kõige raskem kirjutada, olid Punaarmee Eestisse tungimine aastal 1944 ning hilisemast elust abikaasa varajane surm ja sellest tingitud meeleolulangus. Sõja ajal elas Talve üle ka laevahuku.

Suurem osa Talve teadustöid on kirjutatud võõrkeeltes, sealhulgas ülevaateteos soome kultuuriloost. Eesti keeles ilmunutest on olulisim «Eesti kultuurilugu». Kuigi autori kõrgest east tingitud nägemise halvenemise tõttu oli toimetajal tegemist valesti ümber kirjutatud aastaarvude parandamisega, sai teos valmiskujul arvustajatelt vaid kiita.

Olulisemad Talve eestikeelsed artiklid ilmusid raamatus «Vanem ja noorem Eesti», mille põhiteema on kirjandusajalugu. Arvustaja on avaldanud kahetsust, et raamat pole paksem, kuid selle koostamisel oli aluseks Talve enda kiri, kus ta eelistas suurele mahule ranget valikut.

Teaduslikes töödes ei kaldu Talve valitud teemast ega meetodist vähimalgi määral kõrvale. Uurijana iseloomustab teda põhjalikkus.

Kirjanduslikku tegevust ei pidanud Talve nii oluliseks kui teadust. Kuigi ta kirjutas kooliõpilasena luuletusi, lõpetas ta selle, kui jõudis järeldusele, et tema luuletused pole piisavalt kõrgel tasemel. Nagu oma loomingu suhtes, nii oli ta kriitiline ka teiste oma lugedes. Elu lõpuaastatel rääkis ta, et tahaks vabaneda mitmekümnest kodus seisvast Loomingu aastakäigust, sest ei ole rahul ei nõukogudepärase stiiliga ega ka mitte hilisema aja roppustega. Vahepeal avaldas ta siiski vesteid, novelle ja romaane, mis erinevalt teadustöödest on eestikeelsed.

Talve romaanid lähtuvad ühelt poolt teema põhjalikust uurimisest ja läbimõtlemisest, teiselt poolt on probleeme üldistavad. Nende teemaks on sõjamälestused, maapagu ja ühe vägivallaallika vastu teiselt abi otsimine.

Oma romaanides on Talve korduvalt kirjeldanud, kui tähtsaks tuleb pidada kirjutamist. Romaanis «Maja lumes» on kirjas: «Kõige tähtsam on siiski, et see, mis sünnib, saaks kirja pandud. Kas enese või maailma tarvis, on vähem tähtis.»

Romaanis «Maapagu»: «Olen aru saanud, et tõeliselt millestki midagi teada tähendab seda, et sa võid sellest kirjutada.» Ja 20. sajandi alguse olukorra iseloomustamiseks: «Meil on veel nii vähe kirjutatud, et ka kõige tähtsamad asjad ja probleemid on suurelt osalt käsitlemata. Seepärast peaksidki meil võimalikult paljud kirjutama, ka siis, kui nad nii väga küündivad ja andekad ei olegi.»

Et Talve romaanikirjutamise meetod sarnaneb teadusliku töö meetodiga, sellest annab tunnistust lõik romaanist «Juhansoni reisid»: «Pole kasulik kasvatamata kombel kohe sisse tormata. Sissejuhatusega raamatud on mulle isiklikult ikka ütlemata sümpaatsed olnud.» Raamatu kirjutamist on seal põhjendatud sõnadega: «Kõik ikka selleks, et maha tallatud Tõde jälle jalule aidata.»

Kuid mida arvas Talve klassikute tsiteerimisest? Igatahes ei pidanud ta õigeks sellega liiale minna, nagu annab tunnistust tsitaat följetonist «Uus ümberhinnatud Eesti ajalugu» raamatus «See oli sel ajal kui...»: «Aga võta näpust, nagu ütles sms. Lenin.»

13. veebruaril toimus Karl Ristikivi Seltsi korraldatuna Tartu Kirjanduse Majas Talve 90. sünnipäevale pühendatud mälestuspäev, kus kõnelesid Ergo-Hart Västrik, Janika Kronberg, Peeter Olesk, Hando Runnel ja Ülo Tonts. Esitleti Ülo Tontsi värskelt ilmunud monograafiat «Ilmar Talve: elu ja loomingu lugu».

Tontsi raamat on täienduseks Ilmar Talve kolmeköitelisele autobiograafiale. Talve teose viimane köide lõppeb esimese külaskäiguga taasiseseisvunud Eestisse, kus ta okupatsiooniaastatel põhimõtteliselt ei käinud, nagu ta vältis teistegi diktatuurimaade külastamist. Tonts kordab lühendatult autobiograafiast teadaolevat, peatub põhjalikumalt Talve romaanidel ja lisab ka peatüki autobiograafiast välja jäänud perioodi kohta. Raamatus on üks peatükk ka Ants Viireselt, mis räägib Talvest teadlasena.

Raamat

Ülo Tonts
«Ilmar Talve»
Ilmamaa 2009
288 lk

Märksõnad
Tagasi üles