Süüa on halb, õgida veel halvem

Marika Vaarik, Priit Võigemast, Eva Klemets ja Margus Prangel lavastuses «Suur õigimine».

FOTO: Tiit Ojasoo

Süüa on hea, armastab öelda üks mu sõbranna, kui tal söögilauas midagi muud öelda ei ole, aga mingisugust seltskondlikku vestlust pidada nagu tahaks. Söögilaud on kesksel kohal ka Lauri Lag­le viimases lavastuses «Suur õhtusöömaaeg», mis on inspiratsiooni saanud Marco Ferreri samanimelisest 1971, kuhu on miksitud lõike austria kirjaniku Thomas Bernhardi romaanist pluss ameerika kirjaniku David Foster Wallace’i tenniseteemalisest esseest.


Ferreri filmis kogunevad neli kõrgemast keskklassist pärit meest üksildasse maamajja, et end lihtsalt surnuks õgida. Kuidagi tuleb sellest jubedast ja närusest kodanlaseigavusest lahti saada ja miks mitte sellisel homöopaatilisel moel.

Kui Ferreri film oli rõhutatult kehaline, vulgaarne ja sellisena baroklik, on Lagle koos kunstnik Laura Kõivuga toonud teema märksa minimalistlikumasse ja metalsemasse keskkonda. Kehalisus, vulgaarsus ja baroksus jäävad. Külmalt minimalistlik keskkond mingis mõttes üksnes rõhutab ettevõetava ekstsessi teatavat sunduslikkust ja ebaloomulikkust.

Peened road tuuakse lauda ning asjaosalised hakkavad õgima. Nad vitsutavad. Nad ei räägi.

Ühel hetkel kargab Eva Klemetsi tegelaskuju püsti ja karjub: miks me õgime, kui meil isu ei ole?

See on üks neist olulistest karjetest, mis märgivad lavastuse põhiteemat, milleks näibki olevat igavus (Lagle on öelnud, et ta mõtles seda lavastust teha kui luuletust ja mis muud see igavus ongi kui luuletaja üks põhilisi kõhuusse). Kui mu sõbranna ütleb, et süüa on hea, siis suure õgimise tegelastel pole hea süüa. Üks elumõnudest on nende jaoks pööratud painajaks.

Mingis mõttes võib «Suurt õgimist» pidada järjekordseks reekviemiks lõpule, milliseid kultuuri- ja eriti teatripildis viimastel aegadel ikka näha on olnud (võtame näiteks kas või Võigemasti enda lavastatud «Keti lõpp»). Lõpp on cool teema ning tõmbab ilmselt loojat enda poole nagu magnetiga (sest kes meist ei tahaks hästi stiliseeritult surra).

Kas tõmbab magnetiga või ei tõmba, ei olegi praegu küsimus, sest suured teemad ja arvatavasti riskantsed valikud olid Laglel ning näitlejatel meisterlikult lahendatud. Kas või minimalistlikud söömaajastseenid mängisid piiriga, mil vaatajal võiks igav hakata, kuid loodetavasti siiski ei hakanud ja see oli peen. Nood igavuse ja igavlemise piirid vaheldusid impulsiivsete monoloogide ning dialoogidega ning alati on muidugi tore pealt vaadata, kuidas teised inimesed söövad. Igavus puudutas liha.

Ferreri filmis õgitakse ning suurde plaani võetakse ka kehade reaktsioonid õgardlusele – kõikvõimalikud monströössed hääled, millest viisakas seltskonnas ei räägita. Nimetasin juba, et keha leiab julgelt igakülgset kasutamist ka NO99 lavastuses. Eva Klemetsi esitada on üks võrdlemisi kurb ja misantroopne monoloog – stiili järgi otsustades võiks arvata, et see on laenatud Thomas Bernhardilt. Monoloog räägib näitleja raskest elust. Füüsilist vastupidavust «Suur õgimine» ka nõuab – kas või sellelt samalt Eva Klemetsilt, kes poolalasti mingi jamaga üle kallatuna pea veerand tundi külmal metall-laual peab lamama. Tegu saab enne mõtte poolt kenasti reflekteeritud ja kontseptualiseeritud.

Või Priit Võigemast, kelle ligunemisele vett täis valamus tõmbab joone alla alles etenduse lõpp (ette kleebitud 70-ndate filmilikult pervo vunts kukub vees ligunedes pooleldi eest, kuid see polegi küsimus – mälestust hästi tehtud rollist see ei muuda, pigem vastupidi). Samuti Margus Prangeli efektne lämbumiskukkumine, mis meenub ameerika kunstniku Robert Longo kunagist maaliseeriat kukkuvatest yuppie’dest.

Etteheidete rubriigis tahaks ära märkida igavuse ja lõpu kujutamise teatud stereotüüpsust. Lavastuse muusikaline kontrapunkt David Bowie «Space Oddity» Võigemasti esituses ja Hendrik Kaljujärve tuuninguga oli originaalist veelgi suurejoonelisemaks paisutatud ja lajatas kogu üldisele raamile selga nagu klišee kuubis. Samas sobis muidugi konteksti.

Ma pole näinud Lagle eelmist NO-lavastust «Untitled», kuid olen kuulnud selle kohta palju head. Nende kuulduste ning «Suure õgimise» põhjal võib järeldada, et lavastajavõimed ja visioon kasvavad ning meister on sirgumas.

Teater

«Suur õgimine»
Lavastaja Lauri Lagle
Osades Priit Võigemast, Marika Vaarik, Margus Prangel, Eva Klemets
Esietendus teatris NO99 16. mail

 

Tagasi üles