/nginx/o/2012/05/23/1122034t1hf52c.jpg)
Vaatasin TED.com-i vahendusel neuroloog Oliver Sacksi ettekannet Charles Bonnet’ sündroomist, mis esineb pimedatel inimestel ja kujutab endast filmilikke hallutsinatsioone. See on nagu vaataks täiesti juhuslike motiivide ja ootamatute visuaalidega filmi, millel pole heli ega seost indiviidi pimedusse mähkunud reaalsusega.
Seega, alustades oma mõtisklust Ilmar Taska Vene Teatris lavastatud «Üks suveöö Rootsis» tüki üle, kasutan kunstnikele omast, terve elu treenitavat, tundmatusse hüppavat ja seoste järele haaravat lähenemist loometöös.
Töös, mis reeglina enne vormi võtmist vaid abstraktsena kunstniku peas asub. Eeterlikuna ja peaaegu olematuna. Alustasin esimese ettejuhtuva seosega ja riskin väikese segadusega.
Sel teekonnal, taiese loomisel, kasutab kunstnik veel tervet rida omadusi, mida me mõnd ratsionaalsust eeldavat tööd tehes pigem ei tarvita. Nende seas on kompulsiivsus, obsessiivsus, abstraktsioon, huumor, irratsionaalsus ja muudki.
Kõik need muudavad kunstniku töö ühest küljest aukartust äratavalt põnevaks ja ootamatuks, teisalt võõrandavad nad kunstnikku nn tavareaalsusest, nendest argistest askeldustest, mida ühiskond karmilt oma kodanikelt nõuab.
Mõistagi ei tähenda see, et kunstnikud on psühhootilised veidrikud, kel per se segadus silme ees, sest igal neist on oma meetod, rütm ja rutiin, kuidas loomingulise reaalsuse ja pragmaatilise olme vahel vajalik tasakaal leida.
Inimlikud vahekorrad
Paistab, et Andrei Tarkovskit, üht suurimat vene režissööri, painas tol suveööl Rootsis tema viimase filmi «Ohvritoomine» (1986) võtetel pidev pendeldamine võtteplatsi painava minisootsiumi – näitlejate, tõlgi, operaatori, produtsendi, valgustaja ja teistega – ning oma peas helkivate filmivisioonide vahel.
Need viivad režissööri kohati ahastuse äärele, kohati vihale, kohati kergendust pakkuva õnnestumiseni. Enamasti siiski Suurt Kunstnikku ja Venelast Andrei Tarkovskit nörritavasse tõlkes kaotsiminekusse, nii otseses kui kaudses mõttes.
Tarkovski oli «Ohvritoomise» võtete ajal juba parandamatult haige ja võib kindel olla, et müstik ja vaimsest transtsendentsist kantud filmikunstnik mõtles viimastel eluaastatel rõhutatult elu olemuse üle.
Kui lavastus «Üks suveöö Rootsis» keskendub pigem inimlikele vahekordadele ja kirjeldab Tarkovski inimlikku reaalsust kohati naljatlevalgi viisil, siis mitmete näitlejate suudesse pikitud Tarkovski tsitaatide seast jäi minu jaoks helisema üks, mis ümberjutustatuna on Tarkovski sarkastiline märkus õnne teemal. Nõustun, et õnn elu eesmärgina on naeruväärne ja vangistav.
Oluline lavastus
Charles Bonnet’ sündroom põhjustab kutsumata hallutsinatsioone, ent filmikunstnikud manavad oma mõtestatud hallutsinatsioone näiliselt eimillestki vabatahtlikult ning eesmärgiga kõneleda millestki olulisest. Andrei Tarkovski on kõnekas ja oluline mitte ainult oma filmides, vaid ka oma viimasel ajal korduvalt kajastatud seose kaudu Eestiga.
Filmis ju režissöör oma «Stalkeri» Tallinnas ja selle lähistel ning õpetas meie kinomehi. On ülimalt tänuväärne ja oluline, et filmi- ja maailmamees Ilmar Taska on vaevaks võtnud Tarkovski «Ohvris» peategelast kehastanud Erlend Josephsoni näidendi Vene Teatrisse tuua. Lavastas ju vene filmi suurkuju isegi Vene Teatris. See on suhteliselt vähe mainitud fakt.
On sümptomaatiline, et taasiseseisvumisjärgne Eesti on raskuste kiuste jõudmas märksa täpsema, mõtestatuma, värvikama ja sisutihedama kultuurimälu värskendamise teele. Filmimaailmas annab sellele mõistagi hoogu ka eesti filmi saja-aastaseks saamine ning sellega seonduv, kuid uue küpsuse märk on ka laiemalt meie kultuurielus olnu ja oleva kasvav dialoog.
Lavastus
«Üks suveöö Rootsis»
Lavastaja: Ilmar Taska
Kunstnik: Ilmar Taska, Ellen-Alice Hasselbach
Osades: Larissa Savankova, Aleksandr Ivaškevitš, Leonid Ševtsov, Tatjana Jegoruškina, Ksenija Agarkova, Sergei Tšerkassov
Esietendus Vene Teatris 20. aprillil, viimane etendus sel hooajal 29. mail