Ühe punkari päevaraamat

Foto: Villu Tamme facebook

Hugo Vaheri pseudonüümi taha peituva autori debüütraamat «Punk ei ole surnud» on ladusalt loetav kõigi kohustuslike elementidega nostalgiline ja põnev noorteromaan neile, kel aastaid üle neljakümne. 

Subkultuuride ajalugu on ikka põnev uurida. Möödunud sajandi kaheksakümnendatel saavutas pungiliikumine mingil hetkel suisa ikoonistaatuse. Pungist sai poliitilise alatooniga osa populaarkultuurist, mis iseenesest kõneleb juba automaatselt nihilistliku pungi­ideoloogia mõningasest vastuolulisusest ning piiratusest.

Eesti punkarite seltskond oli moraalselt piisavalt ambivalentne ning koondas endasse nii printsipiaalseid tasku­anarhiste, sinisilmseid põuerotiga maailmaparandajaid kui ka mentaalselt ebastabiilseid potentsiaalseid kriminaale, kes ei jätnud kasutamata ühtegi juhust provotseerida mõnd mõnusat kaklust. Kuna keegi ei teadnud päris täpselt, mis see punk õieti on, siis oli võrdlemisi kerge punk välja näha.

Niisiis on kaheksakümnendate aastate keskpaik või siis jupike sellest edasi. Minategelane, esimest aastat eliitkeskkoolis õppiv sümpaatne ning arenenud õiglustundega Toomas on ehitanud endale ise kitarri ning plõnnib koos kaaslastega bändi teha. Jalas kirsadest kombineeritud nöörsaapad, seljas lehmaketiga ehitud isa vana mantel ja peas hari.

Õlal riidevärviga kodusel teel mustaks keedetud gaasimaskikott, südames õnnetu armastus ning hinges ebamäärane igatsus kuulsaks saada. Isal   algav alkoholiprobleem, emal tõsine haigus. Sisemine segadus reflekteerub probleemideks koolis ning konfliktideks vanematega.

See oli ajastu, kus domineerisid räsitud välimuse ja roostetanud ustega poed, rasvast nõretavad pirukad ja metallist ratastega riiuliraamid leiva-saia jaoks, kõrval puust karp paberilehtedega toote värskuse manuaalseks kontrollimiseks.

Brež­nev võdises Kremlis, külm sõda oli kuum sõna. Miilits sooritas Moskva kohviku ees poosetavatele punkaritele regulaarseid haaranguid. Autodelt virutati kojamehi ning imeti puukidena tühjaks bensiinipaake. Viru ärikad, hevimehed ja diskopersed ajasid omi asju. Vahel isekeskis, vahel kokku põrgates.

Ajastutruu koloriit on raamatu olulisemaid plusse. Ei saa kindel olla, kas teos ka kuidagi tänaseid noori kõnetab, küll aga pakub see ohtralt äratundmisrõõmu neile, kelle saatus oli olla ilma olulise põhjuseta, kuid moodsalt mässumeelne nooruk kaheksakümnendate teisel poolel.

Olgu Hugo Vaher kes iganes, kindlasti on ta hästi kursis nii kaheksakümnendate teise poole olustiku kui ka Eesti võrdlemisi ahtakese pungiskeene telgitagustega. Tegelaste prototüüpe võib soovi korral ähmaselt aimata, kuid päris kindlasti on osa päevikulaadselt kronoloogilise ülesehitusega teose seikluslikust tegevusliinist kunstlikult ning kohati veidi kohmakalt konstrueeritud. Nii palju tüüpilisse teismeliste filmi passivaid juhuseid ei pakkunud isegi sotsialistliku realismi igapäevane sürreaalsus!

Valdavalt on süžee siiski usutavuse piires. Kui välja arvata üks teose võtmetegelasi nimega Punk, kes on Vene kroonust ära karanud, kuid vaatamata oma lindprii staatusele kulgeb miilitsate vahel täiesti vabalt ning anonüümselt ja saab aeg-ajalt isegi töökohti. Tollel perioodil nimelt oleks sõjaväest põgenenud baltlast aetud taga sama intensiivselt kui tänapäeval mõnd massimõrvarit.

Mis aga puutub subkultuuride biograafia kaardistamisse, siis Vladimir Wiedemanni hipiajastu okultsete ringkondade areaalis hõljuv ja teenimatult laiema tähelepanuta jäänud «Maagide kool» on üks eriti raju kultuuriajalooline mälestusteraamat, mille tase on selles žanris jäänud siiani ületamatuks.

Pungiraamatuid meil tegelikult suurt polegi. Allan Vainola varjamatult autobiograafiline ning maitseka stiilitunnetusega «Inventuur» on Vaheriga võrreldes palju sügavam. Tegelikult võiks Villu Tamme end kokku võtta ning oma memuaaridega algust teha.

Raamat

Hugo Vaher
«Punk ei ole surnud»
Tänapäev, 2012
184 lk