Köler Prize laureaat: eesti kunstis on palju Kölereid

Flo Kasearu kunagises maalilaagris Köleri vaimu tabamas. Nüüd tunnustati noore kunstniku enda loomingut Köler Prize’iga.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Äsjane kunstipreemia Köler Prize laureaat Flo Kasearu on veendunud, et eesti kunstis on palju Kölereid.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi ( EKKM) väljaantav kunstipreemia Köler Prize on jõudnud järjekorras teise numbrini. Tänavuse preemia võitis video- ja installatsioonikunstnik Flo Kasearu. Sedakorda juhtus nii, et Kasearu pälvis nii rahvusvahelise žürii põhipreemia kui ka publikupreemia. Möödunud aastal mäletatavasti sai Köler Prize’i Tartu installatsioonikunstnik Jevgeni Zolotko ning publikupreemia maalikunstnik Tõnis Saadoja. Peapreemia väärtus on 5000 eurot ja publikupreemia oma 1000. Näitus jääb EKKMis avatuks 10. juunini.

Kõigepealt palju õnne! Mida see preemia teie jaoks tähendab? Tuli see üllatusena?

Aitäh! Iga tunnustus on meeldiv ja vajalik. Kuna kunstist oli tehtud spordivõistlus, siis tundsin kohati, et võistlejad Mäetamm ja Johnsonid on minust rajal kohati eespool, ehk võit üllatas meeldivalt.

Tänavuste nominentide hulgas paistsite silma muu hulgas ehk ka sellega, et olite võrreldes teistega kuidagi poeetilisem, kui teised olid rohkemal või vähemal määral ametis ühiskondlike teemadega. Varasemast ajast mäletatakse teid pigem sotsiaalse närviga kunstnikuna (plakatiaktsioon «Vabaduse plakat» ja meediaväljaannete uudiskünnise ületanud «Kunstjärjekord Kunstihoonesse»). Kas sedasorti suurem poeetilisus tähendab teie jaoks ka mingit uut faasi?

No luuletaja natuur olen ma alati olnud. Neljandas klassis kirjutasin Tähekesse luuletuse, mis sai ka avaldatud: «Olen tuli valgusfooris / nagu linnukene puuris / iga päev kolm kindlat värvi / ajavad mind kindlalt närvi / aga homsest hakkan ma / ainult sinist särama.»

Üldiselt tegutsen väga intuitiivselt. Marko Mäetamm kirjeldas mind kui kümnevõistlejat, eks mul on erinevaid külgi. Sellele näitusele valisin need tööd («Esc» ja «Me oleme teel») eelkõige seepärast, et nad töötavad nii mitmel tasandil: isiklikul, üldinimlikul ja ka kontekstuaalsel, sest mõlema töö näitamisele eelnesid ja järgnesid kohalikud päevapoliitilised uudised.

«Esc» on seotud linnavalitsuse otsusega kokkuhoiu eesmärgil öösiti tänavaid pimendada ja uudisega kaheksast hipodroomil lahti lastud hobusest. Tööle «Me oleme teel» eelnes uudis majanduskriisi tõttu mitme tuletõrjestaabi kaotamisest. Nagu kunstikriitik Anders Härm mu kollases voldikus mainib, on mu töödes poeetilist huumorit, ent samas osutavad teosed alati olulistele sotsiaalsetele, poliitilistele, sotsiaal-psühholoogilistele küsimustele.

Moodsal kunstil tundub Eestis viimasel ajal hästi minevat. Noored fotokunstnikud Sigrid Viir ja Timo Toots on saanud mainekaid preemiaid, Eesti Ekspress suunab oma rubriigis «Guud-bääd» pöidla üles. Mida teie arust on Eesti kunstielus head ja mida halba aastal 2012?

Ma ei mäleta, kes, aga keegi ütles mulle galal, et mina enam vinguda ei tohiks, seega halvast ma ka ei räägiks. Kõik need te eespool mainitud auhinnad ja see, et aasta on alles poole peal, on ju ainult hea.

EKAs õppisite maalikunstnikuks, praegu tegelete peamiselt videoga. Miks nii?

2006/2007 olin vahetusüliõpilane Berliini Universität der Künste Rebecca Horni stuudios, kes ütles, et mul pole mõtet seal talle maalida, sest kuna ta ise töötab peamiselt installatsioonis ja videoperformance’is, siis ei oskaks ta mu maalide kohta midagi öelda.

Nii ma hakkasingi video­performance’eid tegema. Ja nüüd ongi selline lugu, et enamik ideid, mis mul tulevad, toimivad paremini videos või installatsioonis või aktsioonis, aga mitte maalis. Samas ei ole ma kaotanud lootust, et tulevad ka ideed, mis sobivad kõige paremini just maali meediumi.

Kuidas suhtute Johann Kölerisse?

Mul on temaga juba pikaajaline suhe, see algas 2006. aasta suvel, kui sai käidud üliõpilasena Viljandimaal Köleri lapsepõlvekodus tema reproduktsioonide järgi portreemaali põhitõdesid õppimas. Hiljem olen teda paar korda Kumus näinud.

Kes on praeguse Eesti kunstiilma Johann Köler?

Õnneks ei ole meil ainult üks Köler, vaid neid on palju. Monko, Mäetamm, Tamm, Johnson ja Johnson, Ole, Saadoja, Viir, OÜ Visible Solutions, Toots, Toomik, Estna, Kask, Külm, Zolotko, Farkas, Kuimet... nimekiri võib jätkuda, sest neid on ikka väga palju veel.

Mis on olnud viimane sündmus kunstis või ühiskonnas, mis on teid väga rõõmustanud ja mis väga vihastanud?

Kunstis isiklikult see nüüdne preemia vägagi rõõmustas ja eks ikka EKA uue majaga seonduv pidevalt vaikselt vihastab ja kurvastab.

Tagasi üles