David Mitchell: olen võitnud loterii üks triljoni vastu

Mitchelli raamatuid iseloomustab avar palett tegelasi ja tegevuskohti ning sügav ladestus tundeid, mõtteid ja vaimseid eksperimente. Tema romaanid on üpriski ühiskonnakriitilised – inimühiskonnakriitilised üldiselt. Ta võtab ette kogu maailma, isegi kui mudeliks on mõni, tavaliselt mitu mikrosootsiumi.

Neis raamatuis on ängi. Äng kui peen sisemine kvaliteet – mõõtmeteks sügavus ja enesekriitika, vahenditeks iroonia ja läbinägelikkus. Aga puudub viha, maailmaviha kui väline robustne kvantiteet – suhtumine «lilleke keset pasamerd». Olemas on huumor, ja küte on sisse lülitatud.

Ise ta peab end kõigest meelelahutajaks, kes on õnnelik, kui ta suudab väsinud ja vaevatud inimestele miskit reaalsusekõrvast pakkuda, nagu selgub intervjuust, mida ma nüüd järgmisena kohe lugeda soovitaksingi, ja kõigil soovitaksin, kutsuge emad-isad-lapsed ka seda lugema, sest jumalast äge kirjanik on.

Olete elanud mitmel maal pärast kodumaal Inglismaal üles kasvamist: Itaalias, Jaapanis, praegu Iirimaal. Kas see annab teile sellise globaalse pilgu, nagu me näeme teie raamatutest? Või on see lihtsalt teie kunstiline kontseptsioon: leida ühisosasid ja erinevusi maailma kultuuride ja subkultuuride vahel?

Oo, teoreetiline küsimus kohe alguseks! Oodake korraks, Valner, ma pean oma teoreetikupea otsa panema. Klink, klonk, olemas. Teismeeas ja kahekümnendates me elame ja mõtleme ja reisime pisut ja loeme ja töötame ja räägime ja armume ja korra või paar murrame oma südame ja teeme vigu ja peame toime tulema nende vigade tagajärgedega... Ja kõik need kogemused esiteks vormivad sinu kunstilise kontseptsiooni ja teiseks täidavad mahutid ainega, mida sa hakkad hiljem, oma kolmekümnendates-neljakümnendates eluaastates kunsti tehes kasutama.
Siis saavad mahutid tühjaks ja sinu kunstiline kontseptsioon peab arenema, aga need on teised mured mõneks muuks päevaks.

On mul siis eriti globaalne vaade või? Rohkem kui mõnel teisel kirjanikul, vähem kui mõnel kolmandal. Kui välja jätta elu Inglismaal, Jaapanis ja Iirimaal, olen mujal olnud lühiajaline külaline. Aga võib-olla on romaanikirjaniku töö turistina kohalikku teeselda.

Igal juhul teie raamat «Varikirjas» (Ghostwritten) liigub üle maakera ja haarab mängu erinevaid tegelasi, aga seal on mingi ühendav võnge – romaan oleks tõesti nagu vaimu kirjutatud. Midagi sarnast juhtub teie teise eesti keelde tõlgitud romaani puhul. Mõlemad on meisterlikud teosed, aga pole vist lihtne massiivset teost niivõrd erinevatest isikutest ja nurkadest kokku traageldada, miks te seda vaevute tegema?

Tänan «meisterliku» eest. Mõned kirjanikud on minimalistid, mõned maksimalistid – on olemas selline sõna? Ilmselt ma olin eelmises elus kriitik, kes materdas kirjanikku, kes kirjutas suuri romaane, nii et selles elus karistasid Kirjandusõigluse Jumalad mind kohutava Paksu Raamatu Needusega.

Uskuge mind, kui ma oskaks kirjutada sajaleheküljelist raamatut kolme tegelasega, nende seas jutustaja, ma teeksin seda kindlasti, sest see tooks mulle rohkem raha sisse, kuna mulle makstakse ju ainult iga uue raamatu puhul. Aga tõsi on, et mind köidavad ainult suured lõuendid koos hulga segaduse ja paljude inimeste ja värvide ja variatsioonidega tulvil kaost, õnnelikke juhuseid ja ootamatuid põrkumisi. Eelistan pinball’i solitaire’ile.

Teie raamat «Black Swan Green» («Must luik roheline») on osalt autobiograafiline. Javier Marias kirjutas oma raamatus «All Souls» (eesti keeles ilmus tänavu «Oxfordi romaani» nime all), ennetades tõepoolest tulvama hakanud küsimusi, et kas ta räägib romaanis endast, umbes nii: jutustaja võib olla keegi, kes võiks olla autor, aga romaanis pole asjad kunagi nii ühesed. Teie ikkagi panete oma raamatuisse ka oma isikut, mitte ainult üldistatud kogemustel põhinevaid fiktsioone?

Ma pööraks küsimuse ümber: kuidas on võimalik panna oma raamatusse karakterit, kes ei oleks joonistatud välja autori isiksuse mõnest küljest või mis ei oleks otsene või muteerunud versioon millestki autori elus juhtunust? Kuidas teisiti saaks veenvalt luua tegelaskuju või stsenaariumi, kui tema või see puuduks sinu võimalike minade spektrumist või sinu kogemuste pagasist? Ma ei tea, kuidas see võimalik oleks.

Lugeja võib selle peale öelda: «Aga härra Mitchell, «Pilveatlases» toimus mõrv – kas te väidate end olevat potentsiaalse mõrvari?» Vastused oleksid: «Ma loodan, et mitte», «Me kõik oleme» ja «On olnud olukordi, kus ma olen nii endast väljas, et olen pärast olnud üliõnnelik, et mul ei olnud kindalaekas relva». Kujutlusvõime on imeline labor. Seal võib sooritada kõiksuguseid mõtteeksperimente maksmata nende tegude eest reaalses elus pennigi lõivu.

Enda arendamine kirjanikuna ongi eelkõige kujutlusvõimelaboratooriumi täiustamine: tuleb teha see tõhusamaks, ebamaisemaks, korralikumaks, täpsemaks. Ilukirjanduse kirjutamine on mõtteeksperimentide reportaaž. Ma loodan, et mu vastuses on mõte ja ma ei kõla nagu hullumeelne.

Olite mõne aasta eest Time’i maailma saja mõjukaima inimese nimekirjas. Suur au! Aga mis te arvate, suudavad endiselt maailma muuta sel fakebook’i ajastul?

Tänan, aga mu naine naeris selle mõjukuseasja peale ja ütles: «Sa ei ole isegi kõige mõjukam inimene oma kodus. Sa oled number viis, pärast mind, lapsi ja pesumasinat.» Parim on tema nalja juures see, et tal on absoluutselt õigus.

Kas raamatud suudavad tänapäeva maailma muuta? Vist mitte, aga kas raamatutel üldse kunagi seda võimu on olnud? Pole kindel. Sa võid ju vastu vaielda ja öelda, et piibel ja koraan on maailma muutnud, aga kas polnud need hoopis neid raamatuid legitimeerinud teokraatiad, mis maailma muutsid?

Võib-olla paremini on seda maailmamuutmise nõuet täitnud valgustusaja tekstid: Kopernik, Newton, Darwin, ja nende sabas Marx, Engels ja Freud, kuigi ainult Darwin on ajaproovile vastu pannud – kui sa just ei ole kreatsionist. Muidugi on need kõik viljakad mitteilukirjanduslikud tekstid, ma arvan, et ilukirjandus on sellele nagu vaene sugulane.

Hea küll, kui raamatud ka ei suuda enam maailma muuta kogu skaala ulatuses, võivad need ometi mõjutada väikseid asju, panna vähemalt virvendama: raamatud võivad osutada ebaõiglusele, juhtida tähelepanu mingitele teemadele. Näiteks Mark Haddoni raamat «Kummaline öine juhtum koeraga» selgitas Briti avalikkusele Aspergeri sündroomi paremini, kui võimsad infokampaaniad seda suutsid.

Veel enam, need pisikesed lainetused koos võivad paigast nihutada ka keskmise suurusega probleeme: näiteks leida ühist keelt rahvusteema hapral pinnal või mõjutada valitsuse poliitikat. Romaanide sellist võimekust ei tasu alahinnata.

Kuigi mina isiklikult oma loomingu puhul ei mõtle isegi sellistes mõõtmetes. Kui mu töö suudab mõne väsinud ja vaevatud inimese mõneks tunniks erinevasse maailma kanda ning tuua nad tagasi natuke värskema ja vaimselt rikkamana, siis kuulge, sellest on mulle enam kui küll!

Te elate, eks ole, Iirimaal kohakeses nimega Clonakilty, mis on pisike linn isegi meie, Eesti, mõistes. Kas on puha vaikus ja rahu? Idüll? Kuidas te elate seal?

Meil on siin Clonakiltys umbes kolm tuhat hinge. Idüllid on idüllid alati ainult väljastpoolt vaadates, ja «utoopia» tähendab «eikuskil», samas kui Clonakilty on Google Earthis. Ma olen hõivatud isa ja abikaasa, püüan olla hea sõber oma sõpradele, mul on aed, mida harida, kass, keda toita, auto, mida putitada, kui see end hüljatuna tunneb... Ja kõige selle vahel ma üritan kirjutada ja veeta nii palju aega kui võimalik inimeste seltsis, keda pole olemas. Oma tegelaskujude seltsis. Loodus siin ümber on ilus ja mulle meeldib ringi jalutada ja vaadata oma lugudele erinevatest vaatepunktidest. Piisavalt tavaline elu. Romaanikirjanikud on pigem pahurad kokad kui võlurid.

Rääkisite enne elukogemustest, milleta kunstnik pole valmis looma. Millised kunstiteosed või autorid on teid vorminud ja elus saatnud? Olgu siis muusika, kirjandus, kunst, film, mis alalt iganes.

Kust alustada, kus lõpetada? Hüva, suvalises järjekorras. Tšehhov – tark, kaastundlik meister. Delillo – röntgenlik läbinägelikkus. Juni’ichiro Tanizaki. John McGahern – iiri kirjanik, nii hea, et teeb lausa alandlikuks. Primo Levi – inimene ajaloo okeanograafias. Giuseppe Di Lampedusa «Leopard» – parim ajalooline romaan. Islandi saagad oma nüansseeritud tõekspidamistega.

Tomas Tranströmer. Walesi poeet RS Thomas. Alain-Fournier «Le Grand Mealnes».

Maalikunstnik Mark Rothko – kuidas pimedad inimesed võiksid näha radiaatoreid.

Bob Dylani «Blood On The Tracks» – kaardistatud inimsüda. Domenico Scarlatti. Johann Sebastian Bach. Varakeskaja muusika. Kate Bush. Bon Iver. Patrick Watson. Oh, ma ei tea, Valner. Oleks vist vale ja liiga pretensioonikas öelda, et need on teinud minu kui inimese ja kirjaniku, aga nad kõik on mind rikastanud ja teinud mind õnnelikuks, sest ma olen võitnud loterii triljon ühe vastu ja mind on eostatud ja ma olen sündinud.

Vabandust, aga nüüd on eksamiaeg. Mida te teate Eestist ja mida tahaksite siia tulles teada?
Alati võib alustada Arvo Pärdist.

Jah, Pärt on ka Iirimaal au sees – meil oli eelmisel aastal imeline festival ainult tema muusikast, mida riiklik raadio üle kandis. Aastaid tagasi kuulasin «Fratrest» ja ma armastan seda, ja «Alina» on sageli mu iPodis.

Eurovisioon, Skype ja Tallinna UNESCO-seisus on kolm põhilist kuvandit Eestist briti-iiri teadvuses, ja need pole ju pahad seosed. Igal juhul paremad kui Londoni mässud, jalgpallihuligaanid ja «Top Gear». Enne Eestisse tulekut uurisin pisut ajalugu ja sain aru, et vana hiina sajatus huvitaval ajal sündimise kohta tundub sobivat päris mitme Eesti ajalooperioodi kohta.

Alles täna hommikul tellisin natuke Jaan Kaplinski luuletusi ja ühe Jaan Krossi romaani, et oma võhiklust natuke vähendada.

Mida ma tahaksin teada? Mulle meeldiks lihtsalt Tallinna peal kõndida, või kui mul oleks vaba aega, siis võib-olla laenaks mõnelt sõbralikult inimeselt festivali korraldustoimkonnast jalgratta ja sõidaks piki rannikut Keila-Joani, et vaadata teie taevast ja kuulata merelinde. Igal pool, kus ma käin, sirgeldan oma märkmikku pildikesi ja märksõnu.

Ma kavatsen õppida ära, kuidas on eesti keeles «tass teed viilukese sidruniga, palun», et saaksin nautida pilku tüdinud ettekandjalt, kes hoiab tagasi hüsteerilist naeru minu inglise aktsendi üle, ja siis istuksin saginat täis tänava äärses kohvikus ja vaataksin erinevaid inimtüüpe möödumas.

Mulle meeldib teha pilti grafitist ja illegaalsetest plakatitest. Öösel kondaks hea meelega mõnda džässibaari, et otsida Rootsi pianisti Jan Johanssoni vaimu, kes plaadistas ilmselt Brežnevi ajal albumi «Live In Tallinn», Johansson siis, mitte vaim. Selle käigus libistaksin kohalikku õlut.

Alati meeldib mulle võõral maal kohata ka inglise õpetajaid ja tudengeid ja raamatukoguhoidjaid.

Nendelt saab mõndagi teada selle maa oleviku ja tuleviku kohta. Raamatukoguhoidjad on imelised inimesed, eks ole? Nagu poeedid ja harrastusajaloolased kannavad nad rahvuslikke mälestusi ja kuna neile selle eest eriti ei maksta, teevad nad oma tööd armastusest.

Eestlased, keda ma olen elus kohanud, on enamasti olnud Inglise ülikoolide tudengid, kes suvevaheajal tulevad West Corki hotellidesse tööle, ja nad kõik on helged, sõbralikud, kombekad noored inimesed. Kui nende põhjal järeldada, siis on teie tulevik kindlustatud.
Kas ma sain eksami läbi?

Istuge, viis. Ja lõpetuseks paluks mõni vihje teie esinemistele Eestis.

Mis saama hakkab, otsustan alati alles kohapeal, mitte kunagi enne. Menüüs võib olla novell, paar-kolm eriti lühikest juttu või valitud katked mu romaanidest. Mida ma valin, sõltub publiku arvust ja vanusest – ma ei kasuta rumalaid sõnu, kui kuulajate seas on lapsi. Samuti sõltub mu tujust. Kui saan publikust särtsu juurde, siis meeldib mulle enda lugemine katkestada ja pisut improviseerida. Nii et mida iganes ma tähtsal õhtul teen, on üllatus isegi mulle endale. Aga ma olen tõesti põnevil, et näha tükikest teie maast.

David Mitchell

•   sündinud 1969 Southportis, Inglismaal

•   kahekordne Bookeri nominent, John Llewellyn Rhysi preemia laureaat

•   5 romaani: «Ghostwritten» (1999, eesti keeles «Varikirjas» 2011), «number9dream» (2001), «Cloud Atlas» (2004, eesti keeles «Pilveatlas» 2006), «Black Swan Green» (2006) ja «The Thousand Autumns of Jacod De Zoet» (2010)

•   Elab koos kahe lapse ja naise Keikoga Iirimaal Clonakiltys, pikemalt elanud ka Jaapanis

Festival

Head Read

•   Esinejaid: David Mitchell (Suurbritannia/Iirimaa), Thomas Glavinic (Austria), Rawi Hage (Kanada/Liibanon), Jason Goodwin (Suurbritannia) jpt

•   Tallinnas draamateatris, Rahva Raamatus, Kirjanike Majas jm

•   30. mai – 3. juuni

Kommentaarid

David Mitchell: olen võitnud loterii üks triljoni vastu

Märksõnad