Röövlimäng Soome moodi

Siri Kolu

FOTO: Marko Kokko

Üks särtsakas punapäine soome kirjanik on maha saanud laste­romaaniga, mille peategelased – üllatus-üllatus! – ei ole ei vampiirid, nõiad, võlurid ega muud üleloomulike võimetega tegelased. Rööbelid on täiesti tavalised soome maanteeröövlid, kes Soome teedel kihutades raske tööga oma igapäevast leiba, lihapalle ja komme teenivad.


Rööbelite elu vaatab kõrvalt ja kirjutab üles täiesti tavalisest perekonnast pärit kümneaastane Vilja, kes on ühe röövi kõrvalsaak, niisama möödaminnes bikiinide ja ajakirjaga autost kaasa haaratud. Sel täiesti tavalisel juunikuu päeval saab alguse Vilja elu kõige parem suvi. Sel suvel saab temast maanteeröövel.

«Meie, Rööbelid» on meeletu röövliromaan. Kuidas tuli noor kena naisterahvas sellise mõtte peale, et keset suvist ja turvalist Soomet võiksid äkki heast peast maanteeröövlid tegutseda? «Tegelikult on see raamat poja Martti tellimus,» tunnistab Siri Kolu. «Ta soovis oma viiendaks sünnipäevaks lugu, kus oleks röövimist, tagaajamist ja kohutavalt palju komme.»

Saladus lahendatud – just nimelt need kolm motiivi esinevad röövliromaanis «Meie, Rööbelid» kõige sagedamini. Ei ole maailmas hulljulgemat ja kindlakäelisemat kihutajat kui röövliema Hilda ja ei ole juba aastakümneid nii palju igasuguste kommide peale pidanud mõtlema kui seda raamatut tõlkides.

Kaalukommiriiulist ei saa igatahes küll vist enam kunagi külma südamega mööda minna ja ufookse on kättesaamatu unistus. Kirjanik lisab veel, et ühtlasi on see lugu ka meenutus tema enda lapsepõlvest, eelkõige sellest, kuidas vabadus ja õnn tundusid lapse jaoks käegakatsutavalt lähedal olevat.

Oma tempokuse ja kiirelt vahelduvate sündmustega on  «Meie, Rööbelid» nagu anarhiamaiguline road-movie lastele. Siri usub, et lapsed on vabad, sallivad ja kõigeks valmis.

«Meie, täiskasvanud, muretseme laste pärast ja tahame neid mõnikord liigagi palju kaitsta.
Romaanis kujutatakse omapärast eluviisi, kus seiklusse on kaasatud kogu pere – vabadust ja selle piire ei kompa mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud.»

Saage tuttavaks perekond Rööbelitega: rööbelipäälik Kuri-Kaarle, halastamatu käega kihutaja Hilda, tütar Hele, kes on kahtlemata kõige külmaverelisem röövel terves ilmas, poeg Kalle, kes tahab ka päälikuks saada, ja Rööbeli-pere sõber Kuld-Peeter, kes mõistab maailma kõige verdtarretavama röövlinaeratuse kunsti.

Sirile teeb suurt rõõmu, et soome laste hulgas on Rööbelid raamatutest välja astunud – Rööbeli-mäng käib koduhoovides täie hooga. Lapsed on selle tänapäevase röövliloo omaks võtnud ja teevad sellest oma elu osa.

Kuidas aga on lood röövlimoraaliga? Kas see ei kipu nii-öelda korralike inimeste eluviisidega liialt konfliktis olema? «Ma ei usu lasteraamatutesse, mis pakuvad välja elamise retsepti.

«Meie, Rööbelid» näitab erinevaid eluviise, mida lugeja võib omatahtsi tõlgendada. Üldises plaanis võib öelda, et raamat mõtiskleb selle üle, kuidas mõned inimesed võivad endale lubada kõike ja teistel ei ole mitte midagi. Maanteeröövlid röövivad ainult seda, mida neil vaja on. Nad ei saa aru raha mõttest, vaid röövivad ainult toitu ja riideid ja maiustusi, eriti Kuri-Kaarle, kes on neist kõige maiam.»

Rööbelite eluviisi vaadeldakse raamatus mitme külje pealt – seda küll imetletakse, aga ka mõtiskletakse selle piiride üle. Igaõhtune laagrisse jäämine tähendab seda, et neil ei ole kodu, kuhu minna, kui mitte kutsuda koduks neid armsaid inimesi, kellega koos õhtul lõkke ümber kogunetakse. Paistab nii, et Rööbelite jaoks on inimesed tähtsamad kui seinad.

Kui tegemist on soome maanteeröövlitega, siis kuidas on lood prototüüpidega? On ehk kirjanik nendega kokku puutunud? Selle peale ütleb Siri, et kirjanik ei saa kõike lihtsalt välja mõelda, eks ta ikka vaatab kogu aeg ringi ja kirjutab sellest, mida näeb.

Loomulikult ei lähe ükski inimene otse raamatusse – eks iga tegelane ole ikka segu mitmest inimesest ja ettekujutusvõimest. Soomes esinedes on kirjaniku juurde astunud mitu Kuri-Kaarlet ja Hildat, aga superröövlit Helet ei ole ta veel kuskil kohanud. Nii et täiskasvanudki tulevad röövlimänguga kaasa.

Rööbelite seiklustest on ilmunud veel üks raamat ja kolmas on trükikojas, tõlkeõigused on müüdud kaheteistkümnesse keelde. Kas kolmas Rööbeli-romaan jääb viimaseks? Ei jää – viimasest raamatust välja koorunud liin nõuab veel vähemasti kahte raamatut ja superröövli Hele iseseisvast röövlielust oleks ju ka väga vahva jutustada. Nii et kes seda teab, mitu raamatut veel tulekul on.

Kes aga on Siri Kolu, Soome maanteeröövlikultuurile alusepanija? 39-aastane dramaturg, lavastaja, teatriõpetaja ja ema, kes elab koos lavastajast abikaasa ja lastega Vantaal väikeses puumajas, istub suviti hommikukohvi juues õues ja klõbistab arvutiga, samal ajal kui väike tütar liivakastis askeldab. Maja juures on väike aed ja ei ole paremat asja maailmas kui oma aia tomatisalat värskete ürtidega.

Kuidas on Rööbelid muutnud Siri Kolu elu? «Mina tunnen ennast nagu Rööbelite ema. Meil oli selline lühike ja pingeline suhe, nüüd rändavad nemad mööda ilma ringi ja mina ei saa muud kui neile järele lehvitada: «Head aega, olge siis head lapsed!» Mitte et nad seda oleksid.

Rööbelid on pannud aluse minu teekonnale lastekirjanikuna ning teinud võimalikuks selle, et ma saan laste ja lugudega kodus olla. See on võrratu kingitus. Ma teen maailma parimat tööd, sõna sõna haaval.»

Raamat

«Meie, Rööbelid»
Siri Kolu
Tõlkinud Kätlin Kaldmaa
Ajakirjade Kirjastus 2012
220 lk
Raamat ilmub 29. mail

Autoriga kohtumine

Siri Koluga saab kohtuda festivalil Head Read laupäeval, 2. juunil kell 13.00 Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk tn 73).

Tagasi üles