Vanadele meestele on veel maad
Intervjuu The Stranglersi solistiga

Stranglersi «uus poiss»: 48-aastane solist Baz Warne on bändis olnud 12 aastat.

FOTO: SCANPIX

The Stranglersi ajalugu on täiesti uskumatu. Nad alustasid 1974 briti pubirokist ja pungist enne pungi suurt lainet. Ent Stranglers polnudki kunagi päris punkbänd, asju võeti veidi pehmemalt, skeenesse ei sulandutud, aga see-eest hoiak ja minek olid nii pungid, kui olla andis.


Hitte selle ligi 40 aasta jooksul on tegelikult olnud üpris vähe. «Golden Brown» on neist kõige tuntum, kuid ka «No More Heroes», «Always The Sun» ja «Skin Deep» peaksid meiegi inimestele tuttavad olema.

Bändi originaalkoosseisust on alles tervelt kolm tüüpi, algne vokalist Hugh Cornwell lahkus bändist juba 1990. aastal. Vahepeal laulis Paul Roberts, 2000. aastal liitus pundiga praegune vokalist-kitarrist Baz Warne.

Mees on bändi noorim liige, oma 48 eluaastaga teiste kõrval alles laps. Kui juba vanusest juttu tuli, siis tundub, et Stranglersil on maailma vanim tegutsev trummar Jet Black, saab suvel 74! Rollingute Charlie Watts saab ju homme ainult 71.

Arvud on küll suurevõitu, kuid see ei takistanud Stranglersit andmast märtsis välja oma 17. albumit «Giants», mis viib mehed tagasi algusse nii saundi kui ideoloogia mõttes. Lihtsad helid, lihtne sõnum, lihtsad mehed. Juttu puhusin solist Baziga.

Sa oled ju ikkagi uus kutt bändis, kuidas kohanenud oled?

Ma olen bändis olnud juba kaksteist aastat, nii et päris uus tüüp ma ka nüüd pole, aga samas võib ka nii öelda. Selline tunne, et ma olen bändiga olnud juba algusest peale, väga meeldiv on olla pundis, kel on selline ajalugu. Mul on väga hea klapp meestega. Peaaegu nagu pere juba.

Teie album kõlab hästi lihtsalt, kas tegemine oli sama lihtne?

Olid omad hetked, miski ei ole kunagi nii lihtne, kui tundub. Tegemine võttis kaks aastat, palju oli probleeme. Üks meist kaotas oma ema. Paar-kolm lugu tulid üsna lihtsalt ja teised ei tulnud. Vahepealsetel aastatel me tuuritasime ka tihedalt, arvatavasti sellepärast läkski nii kaua selle plaadi küpsetamisega.

Plaadi kõlas on palju analoogsaunde.

Jah, seda me üritasime tehagi. Klahvimees Dean Greenfield on kõla osas oluline – kui kuulata Stranglersit läbi ajaloo, siis alati, kui mingi uus sünt välja tuli, Dean kasutas seda. Ning me üritasime tagasi minna seitsmekümnendatesse, mil Dean neid sünte kasutas. Samas üritasime asju hoida võimalikult lihtsana. Oleme saundiga ülirahul.

Mis teid ajendas seda plaati tegema?

Me tuuritasime hästi palju vahepeal, samas keegi ei nõua meilt midagi. Meil ei ole plaadifirmat uksele pidevalt koputamas, et tee seda ja tee toda. Me lihtsalt saime JJ Burnelliga ühes majas kokku, võtsime veini, mängisime kitra ja siis mõistsime, et siit võib midagi tulla. Nii juhtuski, ja mul on selle üle jube hea meel.

Lugu «Adios» on teie uuel plaadil hispaania keeles, mis teema sellega on?

See on JJ lugu ja tal lihtsalt tuli selline tangorütm pähe. Kuigi kutid mõtlesid, et lisame siia mandoliini ja muud värki, tundus see lõppkokkuvõttes liiga cheesy. Ning siis tõin mina oma Marshalli võimud, keerasin kõik nupud üheteistkümnele ja käisin kõik akordid läbi. Lõpuks oli see hoopis heavy-metal-tango!

Kuidas teil publikuga on, ikka need vanad fännid või?

See on ikka täielik segu, tänu internetile. Meie vanadel fännidel on nüüd kõigil lapsed ja ka nemad on meie fännid.

Tänapäeva muusikat kuulad?

Kuulan kõike, mis on päris. Meil on noored tüübid tuuritiimis ja nemad kuulavad uut musa. Näiteks Cage The Elephant on äge, Field Music. Sellist hingega musa on õnneks kõvasti ringi hõljumas.

The Stranglers on mõjutanud aastate jooksul paljusid bände.

Jah, ma arvan küll. Kaiser Chiefs, The Hold Steady jne. Nimekiri on lõputu.

Kas sa olid seitsmekümnendatel Stranglersi fänn?

Jah, olin küll, mulle meeldis nende atitüüd.

Sul ei olnud unistust kunagi Stranglersi liige olla?

Mitte tingimata Stranglersi, rohkem tahtsin olla muusik kuskil bändis.

Kaua te veel jaksate?

Väga hea küsimus. Trummar on meil 74, väga vanad kutid oleme ikkagi. (Naerab.) See energia ja jaks tuleb lihtsalt sellest naudingust, mis voogab laivil publiku kaudu meieni. Me ikka jaksame veel!

Rabarock

15.–16. juuni
Järvakandi
The Stranglers (Suurbritannia), The Big Pink (Suurbritannia), Andrew WK (USA), Menwhopause (India), The Dwarves (USA), Tenfold Rabbit, Ewert And The Two Dragons, Nevesis, Kosmikud, Legshaker jpt

Tagasi üles