Lavakunstikoolist tuleb välja 25. lend noori näitlejaid, lavastajaid ja dramaturge

Lavakunstikooli 25. lend. Foto: Laura Oks

Lavakunstikooli 25. lend jätab kooliga hüvasti. Näitlejad, lavastajad, dramaturgid – kõik need neiud ja noormehed hakkavad tööle Eesti teatrites. Milliseks küll kujuneb nende saatus?

Üks kogenud ja teatrimaailmas kõrgelt austatud professionaal, kellele 25. lend tõsiselt meeldib, hoidus liiga vaimustatud hinnangust. Esiteks võivad noored selle peale oma suled liiga puhevile ajada. Aga teiseks … Praegu näeme neis noortes rõõmu, et nad on saanud lavale astuda ja lahendada päris keerulisi loomingulisi küsimusi, näeme nende õnne, kui nad on suutnud takistustest jagu saada, näeme, kui hästi nad valitsevad oma keha.

Nad on tõepoolest väga hästi ette valmistatud, aga see on suuremalt jaolt vaid pealispind, mis tuleb alles täita elukogemusega, isiklike üleelamistega. Ja usutavasti ka isikliku valuga, mida toob kaasa elu enda ebatäiuslikkus ja ebaõiglus.

Ent peapööritusest on nad küllap juba pääsenud. Kõik neli aastat kursust juhendanud Elmo Nüganen on vorminud (mõnigi kord võib-olla mitte nii väga) järeleandlikust savist loomingulised isiksused ja kahtlemata ta teab, kuidas võõrutada neid «tähepalavikust». Kui pöörata pilk tulevikku, kangastub paljuütlev paralleel: 20. lend, mida juhendas samuti Nüganen. Nende loometee on kulgenud edukalt, paljud töötavad Tallinna Linnateatris, nad on napilt üle kolmekümne, niisiis parimas näitlejaeas.

25. lend tuli esimest korda vaataja ette võimsas traagilises teatrimenukis «Jumala Narride Vennaskond». Nüganen astus toona väga kaalutletud teatripedagoogilise sammu: Jumala narre, kes usuvad, et headus ja huumor suudavad päikesekiirena, olgugi nõrgukese ja peenena, tungida läbi katku kütkes keskaja tumemusta kattekihi, mängisid tudengid, väga noored inimesed, kes ei ole veel kaotanud romantilist usku sellesse, et puhta hingega saab kas või pisut muuta maailma paremaks.

Küünilisi võimukandjaid alates Rooma paavstist kuni linnasündikusteni etendasid «täiskasvanud» näitlejad, kes juba teavad sellise lootuse hinda. Maailmavaateline kokkupuude oli vähemalt sama väärtuslik õppetund kui võimalus mängida koos kogenud näitlejatega.

Öeldakse, et kõige parem on inimest ujuma õpetada teda sügavas kohas vette visates. Tahab elada, hakkabki ujuma. Nii karmilt Nüganen muidugi oma tudengeid ei kohelnud. Kuid juba asjaolu, et nad tulid kohe alustuseks publiku ette nii keerulise lavastusega, milles peaaegu iga osa võimaldab luua huvitava karakteri, oli ühtaegu katsumus ja imekena kingitus.

Meelde jäävad nii pimedad žonglöörid Le Grue (Priit Strand­berg) ja Bembo (Kristiina-Hortensia Port), ühejalgsed tantsijad vennad Boutros’d (Paavo Piik ja Sander Pukk), tumm tüdruk hüüdnimega Kelluke (Maiken Schmidt) kui ka nunn Marguerite (Piret Krumm).

Ja muidugi antagonistid: inimestes parimat uskuv frantsisklane Flote (Henrik Kalmet, kes juba oma esimeses rollis paistis silma positiivse sarmiga) ja tema oponent dominiiklane Toulon (Pääru Oja), kes on kindlalt veendunud, et inimkond peab pattude eest karistust kandma. Aga ka kaks heidikut, keda on tekitanud skisofreenilise järjekindlusega aina käiv sõda: palgasõdur Brodin (Priit Pius) ja krahvi noorem poeg, maata Rochfort (Karl-Andreas Kalmet).

Ent mis peamine: just see lavastus muutis 25. lennu tõeliselt kokkuhoidvaks ja kokk­u­klappivaks meeskonnaks.

Töö «Gizzelle’i» kallal suurepärase avangardistist koreograafi Saša Pepeljajevi käe all õpetas neid oma keha valitsema kui mitte päris, siis peaaegu täiuslikult. Sõnad võivad petta, kehakeel petta ei saa: seda kinnitas kogu lavastus, milles noored näitlejad rolle, vaimsust ja isegi sugu vahetades tõid vaataja silme ette armastuse eri laade, nii romantilist kui ka julmagi, mille puhul kirg kasvab üle tungiks tekitada valu.

Neil Simoni «Biloxi blues» oli katsumus kogu kursusele, eriti aga Sander Pukile, kellele see oli lavastajadebüüt Tallinna Linnateatris. Näidend on noortele näitlejatele tõeline avastus: selle tegevus käib Teise maailmasõja ajal, kangelasteks on väeteenistusse kutsutud noored, keda halastamatult ja hoolitsevalt drillib seersant.

Näidendi militaarne paatos ei kõla tõsiselt, olulised on hoopis tegelased, kelle puhul lavastaja (sõprusest?) ei ole seadnud liiga rangeid piire, lubades neil teha peaaegu kõike, mistõttu lavastuses on ohtralt vahetust, mängulisust – aga mida siis tudengitelt lõpuks ikka nõuda?

Molière’i «Scapini kelmused», mille Nüganen lavastas Lavaaugus, mille keskel oli liivaste kallastega tiik, kujunes tõeliseks teatripeoks. Farsi tinglikus keskkonnas tundsid noored näitlejad end nagu kalad vees. Lavastuse suurima üllatuse pakkus see, et Scapini rolli mängisid kaksikvennad Märt ja Priit Pius, kes pidevalt teineteist välja vahetasid, ajades sel moel lakkamatult publikut meeldivasse segadusse. Alles oli Scapin tiigis ja välja ronides valgus talt ojadena vett, aga vaid paar sekundit hiljem on ta meie ees juba täiesti kuivades riietes ...

Lootkem, et 25. lennu purjedesse, mis praegu on nii uhkelt heisatud, puhub ikka pärituul.
----------------------------------------------------

KÜSIMUSED
I. Olulisim õpetus, mille lavakoolist kaasa viite?
II. Miks teater: mida see teile annab ja mida peaks andma publikule?
III. Mida soovite Eesti teatrimaailmas muuta, mida säilitada?
IV. Mis saab teist pärast lõpetamist?*
*Küsimusi ja vastuseid ­vahendas Heili Sibrits


NÄITLEJAD
1. Katariina Kabel
26.11.1986. Õppinud vanalinna hariduskolleegiumis ja Tartu Ülikoolis ajalugu
I. Koolist võtan kaasa austuse kolleegide vastu ja tahte hoida oma lavapartnereid.
II. Teater on üks paljudest vahenditest, mille abil saab edasi anda seda, mis edasiandmist vajab. Ja mulle see vahend lihtsalt puhtsubjektiivselt väga meeldib.
III. Muutma ja lammutama ma vahest veel midagi ei hakka, säilitada võiks häid inimestevahelisi suhteid, otsingulisust, tahet teha teatrit, mis puudutab sügavalt ka tegijaid endid.
IV. Sügisest liitun VAT-teatriga, sest selle teatri õhkkond ja kollektiiv (taas kord puhtsubjektiivselt) mulle väga meeldib. Esimene uuslavastus, milles osalen, on J. W. Goet­he lool ja F. W. Murnau filmil põhinev «Faust», mida lavastab Aare Toikka ja mis esietendub novembris.

2. Henrik Kalmet
19.04.1986. Õppinud Gustav Adolfi gümnaasiumis
I. Ülikool võimendab kõiki oskusi, sealhulgas oskamatust.
II. Teater annab mulle meediumi ja peaks andma publikule täpselt nii palju kui igaüks neist soovib või suudab vastu võtta.
III. Sooviks, et teater oleks vähem institutsionaliseeritud, et teater ei tähendaks automaatselt ainult massiivset riigi doteeritud teatrimaja. Säilitada teatri kõrge positsioon Eesti kultuuriloos ja publiku südames.
IV. Ühegi teatriga veel lepingut sõlmitud pole. Olen seotud Kinoteatri monosuveprojektiga «Batuudimees», mis esietendub 26. juunil Väätsal.

3. Karl-Andreas Kalmet
19.04.1986
Jättis vastamata.

4. Piret Krumm
20.01.1989. Õppinud vanalinna hariduskolleegiumis
I. Kõige tähtsam on elus edasi liikuda.
II. Ilma teatrita ei saa, nagu ütles tegelane Sorin Anton Tšehhovi näitemängus «Kajakas». Minule annab ta võimaluse ja publikule peaks ta andma jõudu ja tröösti.
III. Ma ei oska sellele küsimusele vastata ...
IV. Edasi teatrisse. Täpsemalt Eesti Draamateatrisse. Mind kutsuti ja kui kutsutakse, siis tuleb minna. Järgmiseks tuleb välja lavastus «Islandi kell». Etendused algavad augustist.

5. Jane Kruus
26.02.1989. Õppinud Tallinna Tondiraba keskkoolis ja Rocca al Mare koolis
I. Lavakunstikool üritas mulle õpetada, et lennates pole võimalik lendama õppida, kuid nüüd lõpetades usun, et saame ise valida, kas võtame elus varese või ussi rolli. «Enne kui lennata saab, roomama õppima peab, madu teadis. Varesepoeg aga kraaksatas ja kohe end lendu seadis.»
II. Elu on mäng ja meie saame valida, millist rolli või tegelast me selles mängus mängime. Mõni inimene mängib kogu elu juristi, mõni muusikut, mõni teadlast, mõni meeleheitel koduperenaist. Mind huvitab inimene kõigis tema spektrites ja näitleja amet annab mulle võimaluse mängida kõikvõimalikke rolle ja seeläbi ka paremini mõista erinevaid vaatenurki. Näha ja kogeda midagi kellegi teise perspektiivist on see, mida me tihtipeale ei oska ja mida teater võimaldab nii näitlejatele kui ka publikule.
III. Teatri ülesanne peaks olema ravida seda tõbist maailma tema hullumeelsusest. Olen veendunud, et efektiivseks raviks ei piisa ainult haiguse eksponeerimisest ja tšehhovlike karmide saatuste peegeldamistest. Aeg on pakkuda ja näidata teatri kaudu selliseid lahendusi, olukordi, võimalusi, mis annaks publikule inspiratsiooni ka pärast etendust luua enda sees ja enda ümber mõnusat elu, sealjuures proovides vähendada varvaste hulka, mida me oma eesmärkide ja isikliku õnne saavutamiseks lömastame.
IV. Jään vabakutseliseks. Järgmine lavastus, kus mind näha saab, on Roman Baskini lavastatud «Suve unistus(ed)», mis esietendub 12. juulil Ohtu mõisas.

6. Liis Lass
2.04.1989. Õppinud Põltsamaa ühisgümnaasiumis
I. Lavalt maha astudes tuleb «ribid tagasi kokku panna».
II. Teater annab mulle võimaluse elada erinevates maailmades. Teater võiks publikule olla piisavalt ambivalentne, et igaüks saaks seda endale vajalikult tõlgendada.
III. Sooviksin teatripildis näha erinevamaid suundi. Mitmekesistada siinset lavapilti.
IV. Tööle asun Tallinna Linnateatrisse. 10. augustist saab mind näha taastatud lavastuses «Tõde ja õigus II» ning 29. septembrist uues improvisatoorselt loodud lavastuses (millel veel pealkiri puudub) koos teiste uute linnateatri noortega.

7. Pääru Oja
16.05.1989 Õppinud Tallinna reaalkoolis ja Vanalinna hariduskolleegiumis (reaalharu)
I. Lahtine pilk.
II. Teadmise, et ta ei ole siin maailmas üksi.
III. Oi, oi ... Mis jõudu minul üksinda ikka on!
IV. Asun tööle Eesti Draamateatrisse. Järgmine uuslavastus on «Kevadine Luts».

8. Priit Pius
04.02.1989. Õppinud Põltsamaa ühisgümnaasiumis
I. Tuleb tegeleda sellega, mis huvi pakub.
II. Minu jaoks teater, mõne teise jaoks mõni muu amet. Mulle lihtsalt tundub see loogiline ja omaksvõetav. Publikule võiks see pakkuda nalja ja pisaraid, läbielamisi.
III. Aeg teeb oma korrektuurid.
IV. Mind kutsuti Tallinna Linnateatrisse, mul on selle üle äärmiselt hea meel. Järgmine lavastus on «Tõde ja õiguse» teine osa, uue koosseisuga. Seda saab näha linnateatris.

9. Märt Pius
04.02.1989. Õppinud Põltsamaa ühisgümnaasiumis
I. Kuidas laval nii mängida, et enda ja partnerite mäng vaatajatele kõige paremini kohale jõuaks.
II. Teater pakub endale suurt rõõmu ja kui rõõmu allikas on teada, miks mitte siis ka sealt ammutada.
III. -
IV. Teater, millega olen edaspidi seotud, on Tallinna Linnateater. Uuslavastus, kus meid näha saab, esietendub septembri lõpus.

10. Kristiina-Hortensia Port
06.04.1989. Õppinud vanalinna hariduskolleegiumis (teatrikallakuga klass)
I. Lavakoolist viin kaasa lisaks praktilistele oskustele ja teadmistele ka avatud pilgu ümbritseva suhtes, tahte mängida ja avastada, jätkuva huvi inimese ja maailma vastu.
II. Teater võiks inimesi lahti raputada, mõtlema panna, puudutada. Teater peaks olema piisavalt rikkalik, et sealt võtta oleks igaühel.
III. Mulle tundub ja ma loodan, et eesti teater muutub aina mitmekülgsemaks. Peame väärtustama vana ja samas avasüli vastu võtma uut: püüdma jääda värskeks ja edasi liikuma.
IV. Jään vabakutseliseks. Järgmisena olen seotud rühmituse RE.AKT lavastusega «Lukustatud», mille lavastas Mirko Rajas. Seda mängitakse kümnel korral septembris.

11. Maiken Schmidt
17.04.1985. Õppinud Kilingi-Nõmme gümnaasiumis ja Tallinna Ülikoolis koreograafia erialal. Koreograafia osakonna magistriõpe on pooleli
I. Erialaõpetaja sissekanne erialapäevikusse: «Kes tahab ühel päeval lennata, peab kõigepealt õppima seisma, kõndima, jooksma, ronima ja tantsima, sest lennates pole võimalik lendama õppida». See lause on need neli aastat paika pidanud ... Koolist võtan kaasa ka head sõbrad kogu eluks!
II. Minu jaoks on see ühelt poolt oma «mina» leidmise moodus, teiselt poolt minu viis (sest võib-olla ma teisti ei oska, ei saa) teha inimestele rõõmu, katsuda teha head.
III. See on juba pikem teema ... Aga võib-olla aitaks kõige rohkem, kui üritaksime kõiki oma asju teha südamega ja päriselt. See ei ole alati nii lihtne, aga kehtib igas valdkonnas ja elus üldse.
IV. Alustan sügisest uut hooaega Tallinna Linnateatris. Soovisin ise just selles majas oma teatriteed alustada ja teatri valik langes minu soovidega kokku.

12. Priit Strandberg
18. 08.1989 Õppinud vanalinna hariduskolleegiumis
I. Peab olema julgust eksida, julgust läbi viia seda, mida sa ise tahad teha.
II. Teater annab publikule tihti seda, mida vaataja ise tahab sealt leida ja mida tal vaja on. Teatritegijale võiks see anda sisemist lepitust iseendaga. Avastamisrõõmu ja -valusid inimeseks olemisest.
III. Ma ei usu, et keegi lahkub koolist teatrirevolutsiooniliste mõtetega. Tahaks seda, et teater ei oleks igav. Soov oleks teha kunagi sellist teatrit, mis sind ennast näitlejana puudutab. Kui hing tahaks tantsida lõõtspilli järgi, oleks päris nüri terve elu diskomuusika rütmis õõtsuda.
IV. Leping on sõlmitud Vanemuise teatriga Tartus. Ma arvan ja loodan, et Vanemuine pakub noorele näitlejale võimaluse palju mängida ja areneda. Keskkonnavahetus mõjub kindlasti värskendavalt. 2. septembril tuleb Vanemuises Peeter Raudsepa lavastamisel välja Gontšarovi «Oblomov», kus osalen. Järgmisel hooajal peaks ees ootama viis rolli.

13. Kaspar Velberg
29. 01.1989. Õppinud Saue gümnaasiumis ja vanalinna hariduskolleegiumis
I. Lavalolijal lasub suur vastutus.
II. Teater aitab ennast, inimest tundma õppida. Aitab leida vastuseid neile küsimustele, mis on igaühes meis. Arvan, et teater peaks vaatajale pakkuma eelkõige lootust, lohutust ja rõõmu elust.
III. Sooviks, et töö ei tapaks kirge.
IV. Tallinna Linnateater, sain pakkumise ja lähen, sest seal on palju inimesi, kellega tahan tulevikus loomingulist koostööd teha. Esimene uuslavastus on koos teatri noorte näitlejatega sündiv improvisatsioon, mis esietendub septembris Hobuveskis.

DRAMA­TURGID
14. Kristiina Jalasto
29.01.1985. Õppinud vanalinna hariduskolleegiumis
I. Tuleb olla «sina ise», mitte püüelda mingi ideaalse lavaka kuvandi poole. Kõige edukamateks osutuvad tihtipeale need, kes vargsi üle piiride astuvad, mitte need, kes ülipüüdlikult ja täpselt ülesandeid täidavad.
II. Teater ja kunst üldisemalt peaks lahti mõtestama elu. Miks me oleme sellised, nagu oleme ja kuidas saaksime muutuda paremateks?
III. Tahaksin vähendada «teater teatri pärast» osakaalu. Säilitama peaks väga head näitlejate taset, mis tuleks välja tuua nii klassikalistel kui ka alternatiivsetel (nt lavastusprotsessi käigus sündivatel) tekstidel põhinevates lavastustes.
IV. Asun tööle toimetajana Tallinna Linnateatri kirjandustuppa. Löön dramaturgina kaasa linnateatri sügisel esietenduvas (veel pealkirjata) improtükis, lavastajad on Paavo Piik ja Diana Leesalu.

15. Diana Leesalu
01.11.1982. Õppinud Põlva keskkoolis ja Eesti Maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal.
I. Kui kogu trupiga koos uskuda ja tahta midagi, siis on kõik võimalik. Ja kui see, mida me teeme, läheb korda meile endile, läheb see korda ka publikule.
II. Minule annab teater võimaluse väljendada neid mõtteid ja ideid, mida ma oluliseks pean ja teistega jagada tahaksin. Publikule võiks anda teater võimaluse hetkeks argirutiinist välja astuda ning meid ja iseendid korraks kõrvalt vaadata.
III. Kohe teatrikoolist tulles tulihingeliselt olemasolevat muutma hakata oleks vist asjatu tormakus. Esmalt võiks veel pisut ringi vaadata ja kogeda ning alles seejärel mõistlikus koguses ehitama või lammutama hakata. Aga kindlasti loodan, et Eesti teatris jätkub lugude jutustamise traditsioon ning suureneb žanriteatri hulk. Meil näeb enamasti ainult komöödiat, draamat või muusikali. Aga on ju nii palju veel ...
IV. Mina asun lavastajana tööle Tallinna Linnateatrisse. See on teater, millega ma viimase nelja aasta jooksul kõige tihedamalt kokku olen puutunud ning mis on mulle kõige rohkem südamesse pugenud. Esimese tööna jõuab lavale improvisatsioonilisel materjalil põhinev lugu, millesse on kaasatud kõik meie kursuse lõpetajad, kes linnateatrisse tööle tulevad.

16. Paavo Piik
28.12.1983. Õppinud Tallinna Inglise kolledžis ja Oxfordi ülikoolis
I. Koos töötamise oskus.
II. Teater ei ole kunstiliigina konserv; ta võiks olla elav ja elus esitus, mis midagi ütleb.
III. Teatrimaailm võiks kaduda, selle asemele tekkida loovusega sina peal ühiskond.
IV. Asun loodetavasti tööle Tallinna Linnateatrisse dramaturg-lavastajana. Praegu olen seotud Kinoteatriga ja kontsertlavastusega «Diiva».

17. Ingel Undusk
27.06.1988. Õppinud Tallinna 21. koolis ja vanalinna hariduskolleegiumis (teatriharu). Aasta õppinud ka Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja suhtekorraldust.
I. Alati jätkata otsimist ja mitte kunagi alla anda.
II. Heas teatris on suur inimestevaheline usaldus ja avatus. Tunnen, et niisugune õhkkond rikastab ja avardab mind (ning vaatajat).
III. Säilitaksin selle, et tööd tehakse hinge ja hoolega. Pessimismi ja edevust vähendaksin.
IV. Pärast kooli lõppu lähen dramaturgina tööle Nukuteatrisse. Mulle tundub, et seal on sõbralikud ja loomingulised inimesed, kellega koos võiks midagi ilusat korda saata. Suvel teeb nukuteater tuuri lavastusega «Naksitrallid», millele kirjutasin dramatiseeringu.

LAVAS­TAJAD
18. Auri Jürna
17.12.1984. Õppinud Jakob Westholmi gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis (eesti kirjandus ja teatriteadus)
I. Elu on tähtsam kui teater.
II. Teater on elav ja hingav sõna, lihaks saanud idee, mis ärgitab ja/või selgitab. Ideaalis võiks teater muuta inimesi ausamaks iseenda vastu, nii tegijaid kui ka publikut.
III. Vähem müra, rohkem mängu!
IV. Pärast lõpetamist jään vabakutseliseks, sest arvan, et lavastajale on kasulikum algul rohkem ringi liikuda ja erinevate kollektiividega tutvuda. Minu lavastatud diplomitöö (Paavo Piigi kirjutatud «Lõputöö») avalik esietendus on 14. septembril Rakvere teatri suures saalis.

19. Sander Pukk
02.12.1984. Õppinud Tallinna Lilleküla gümnaasiumis ja Eesti Maaülikoolis (bakalau­reuse kraad keskkonnakaitses maastikuarhitektuuri erialal)
I. Enne kui küsimus pole sõnastatud, ei saa vastust leida.
II. Haaravat koosmõtisklemist elu üle. Tunnet, et me pole üksinda.
III. Sooviksin näha, eelkõige endalt mitmekesisemat ja seiklusrikkamat materjalivalikut ja lavastuskeelt. Säilitada teatri ühiskondlikult tähtsat staatust.
IV. Minust saab Viljandi Ugala koosseisuline lavastaja. Mulle pakuti võimalust ja mulle meeldivad tundmatud olukorrad. Järgmine lavastus, mida näha saab, on tegelikult juba töös ja enamjaolt valmis. See esietendub oktoobri esimeses pooles Eesti Draamateatris. Selleks on iiri näitekirjaniku Enda Walshi «Uus elektriline tantsusaal».