Suured filmikompaniid kaevavad ikka mõne aja tagant üles mõne vana hea loo, lisavad sinna mõned täiendused ja uued naljad ning vaatajad võtavad selle tänuga vastu. Mida rohkem on uues versioonis eelmise tagurpidipööramist, seda suurema tänuga.
Ootamatused, kurjus, veri ja rongakisa
6. juuni 2012, 12:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik armastavad vanu häid lugusid ning kõigile meeldib võrrelda uusi eelmistega. Vendade Grimmide «Lumivalgekesest» on hiljuti kaks sellist uusversiooni tehtud: aprillis linastus Eestis «Peeglike, peeglike» ja sel nädalal «Lumivalgeke ja kütt».
Kui «Peeglike, peeglike» on rohkem lastefilm (ka kinodes jookseb see vanusepiiranguta), siis «Lumivalgeke ja kütt», mida soovitatakse vaatama minna alates 12. eluaastast, on hämaramates toonides fantaasiafilm, mis toob vaatajateni kõigile tuntud muinasjutu tumedama ja seiklusrikkama poole.
Teenimatult vähe tärne
Muinasjutust teada kohustuslikud tegelased on kõik platsis – õel kuninganna, imekaunis printsess, kütt ja armastus –, kuid nagu uusversioonidele kohane, võtab lugu rääkimise käigus teised pöörded. Seni meile ühest küljest tuntud tegelased pööravad ette oma teise poole, seni igava kõrvaltegelasena tundunu saab filmis olulisema koha ning vastupidi.
Lugu algab nagu Lumivalgekese lugu ikka, ehkki väikeste muudatustega: hea kuninganna, nähes külma talve trotsivat veripunast roosi, soovib endale tütart, kelle huuled oleksid sama punased nagu verepiisad lumel, nahk valge kui lumi ning juuksed mustad nagu rongatiivad. Ja mis peamine, et Lumivalgeke oleks sama vastupidav kui keset pakast õitsev roos.
Varsti kuninganna sureb ning kuningas läheb leinavalust pääsemiseks sõtta tundmatute jõudude vastu. Olles võitnud lahingu, leiab ta vangistatud imekauni neiu, kellega juba järgmisel päeval abiellub. Kaunis neid osutub aga kurjaks nõiaks, kes oma igavese elu jooksul on tapnud palju kuningaid. Haaranud kuningriigis võimu, vangistab ta Lumivalgekese kõrgesse torni.
Lumivalgeke otsustab põgeneda ja kuninganna saadab talle kannule jälitamismeeskonna koos kütiga. Sealt algab tagaajamine ning ohtlik seiklus, vastaseks kuri kuninganna, jälitajaks mõrvamõtetega sõjamehed ning abistajaks tegelased, kes nägid Lumivalgekeses igatsetud lootust paremale elule ja vabadusele. Ilu, ühtekuuluvus ning julgus tumeda kurjuse ja vägivalla vastu.
Ehkki film on saanud suurematelt väljaannetelt üsna vähe tärne – Guardian andis ainult kaks, Time Out aga kõigest ühe –, jättis see mulle üllatavalt hea mulje. Treilerist saadud emotsiooni järgi arvasin, et tegu on loo üsna nõrga versiooniga, kuid film üllatas positiivselt.
«Troonide mänguga» võrreldud, kuid kohati ka «Sõrmuste isanda» meeleolu kandva filmi meeskonda kuulub ka Joe Roth, filmi «Alice imedemaal» produtsent, ning mingi sarnasus kahe filmi vahel on tõepoolest olemas. Kõige kardetum on ilmselt eelarvamusi tekitav võrdlus «Videviku» triloogiaga, just peaosa mängiva näitlejanna Kristen Stewarti pärast.
Pean tunnistama, et olin seetõttu tugevate eelarvamuste kütkes. Ehkki tundus, et «Videvikus» mängitud roll – õrn tüdruk ohtliku ja vägivaldse fantaasiamaailma keskel – jälitas Stewartit ka siin, üllatas «Videviku» rolli eest emotsioonituse ning kaheldavate näitlejaoskuste tõttu palju kriitikat teeninud Stewart Lumivalgekesena oma väljendusrikkusega.
Hästi välja mängitud tegelaskujud (Charlize Theron kurja kuningannana, Chris Hemsworth kütina, Sam Claflin prints Williamina jt), hea kunstnikutöö ja muusika, mis loovad dramaatilise-äreva meeleolu ning muljet avaldavad efektid annavad väärt elamuse.
Veidi logisev stsenaarium
Emotsioonide rohkus, mis mõnes filmis läägeks jääb, sobis sellesse filmi hästi. Ehkki reklaamitööstusest tulnud režissöör Rupert Sandersi jaoks on see esimene film, on mehel ette näidata kuhjaga eri reklaamklippide eest saadud auhindu.
Kui midagi filmile ette heita, siis veidi nõrka jutustuse osa. Kas stsenaariumikirjutaja oli ise ikka kindel, kelle vastu Lumivalgeke õigupoolest tundeid üles näitama peaks? Ja kui tema oli, siis kas režissöör sai sellest samamoodi aru?
Ning näitlejad? Ka härjapõlvlased (originaalloos pöialpoisid) – suurepäraste näitlejate (näiteks Ray Winstone ja Bob Hoskins) mängitud värvikad tegelaskujud, jäid liiga tagaplaanile, just nagu poleks ei stsenarist ega režissöör neile õiget kohta leidnud. Rohkem ekraaniaega ja teksti härjapõlvlastele oleks kogu filmile kasuks tulnud.
Sellest hoolimata on film vaatamist väärt mitte üksnes teismelistele, vaid ka täiskasvanutele. Ainult ärge oodake sealt kaunist muinasjuttu: see on hämar, kurjust täis maailm, tulvil ootamatusi, verd ja rongakisa.
Film
«Lumivalgeke ja kütt»
Uus film kinolevis
Tootja: Universal Pictures
Režissöör Rupert Sanders
Osatäitjad: Kristen Stewart, Chris Hemsworth, Charlize Theron jt