Tõnis Vindi näitus nagu manifest

Tõnis Vint «Q41» (1982). Foto: Repro

Kust alustada? Kas lõputuist reedeõhtusist koosistumisist ühes Gonsiori tänava korteris, Tõnis keskel põrandal, ülejäänud ümber, enamus patjadel maas ja mõned diivanil või püsti. Hämarus, mitte eriti tugev valgus ja paksud kardinad akna ees.

«Kas te teate, kui palju huvitavat on viimasel ajal juhtunud?» küsib Tõnis.

See oli tavaline algus. Üldjuhul vaikiti ja Vint võis jutuga alustada, olles eelnevalt hiigelkõrgeilt ateljeeriiuleilt tassinud alla raritseetseid raamatuid ja ajakirju. Ja siis algas loeng.

Mitte akadeemilises mõttes, aga ometi oli see loeng. Õpetaja ümber olid õpilased, kes olid tema juurde tulnud kuulama kirjeldusi ühtlasest maailmast, mis algab inimkonna ajaloo algusega ja jõuab välja digitaalsusse, virtuaalreaalsuste loomiseni. Et samas on maailm üks olnud kogu aeg, erinevad on ehk olnud inimesed ja nende tööriistad, mitte oluliselt. Kõige taga on samad jõud alati olnud, erinevus on ainult formaatides.

Keldi mustrid, indiaanlaste vaibad, keskaegsed gobeläänid, katedraalid, iga ajastu ornamentika, püha geomeetria ülimuistsed ja samas eilsed näited. Vindi oskus esitada sõnaosavalt ja kaasaelamisega nii erinevaid asju ja neid siduda.

Algul, noore kunstiüliõpilasena oli mul Tõnise pärast hirm. Ma kartsin mingit nihet, tollal liikus ringi hulganisti gurusid ja isemõtlejaid, kes olid ülipretensioonikad, kui nad alustasid pikki kiillauseid, mis suubusid eikuhugi. Tihti sai otsediagnoosi panna – ega nad pahad inimesed olnud enamikus. Aga ma kartsin Tõnist vähe tundes, et ta võib jüngrite ees esinedes lõpetada kuskil udus. Seda ei juhtunud.

Õppisin tundma tema tausta ja rolli uue kunsti 1960ndate juhtgrupi ANK64 loomisel, teadsin neid juba enne kauge imetlejana, näiteks kui ta 1974. aastal ajakirjas Kunst ja Kodu avaldas essee «Tühi ruum». Sundisin noore kunstisõbrana, tollal veel unistades arhitektitööst, vanemaid kodu seinu valgeks värvima. Mis neil üle jäi! Edaspidi sai must ka almanahhi Kunst lugeja. Tõnis ja ta õpilased olid endale ehitanud esteetilise pelgupaiga, mis ametliku kunsti hoiakuid ei järginud.

Ja see oli Nõukogude Liidu ajal dissidentlik tegevus, kuigi otseseid repressioone polnud. Aga sotsrealismi kõrvale midagi ei mahtunud. Üks Kunst siiski hävitati.

1984 lavastas Juhan Viiding Eesti Draamateatris Rabindranath Tagore «Postimaja». Mäletan seda kui melanhoolset lugu elust ja surmast: kuid sügavaima mulje jättis Vindi geomeetrilistest objektidest kokku pandud kollaste seinte ja punaste joontega lavakujundus, kus troonis lipp. Kahju, et see on seni ta viimane töö lavakujundajana.

Veel paar aastat ja ma hakkasingi Tõnisel külas käima, nagu ka hulk väga erinevaid inimesi. Põlvkonnad vahetusid, mõte jäi samaks. Kunstnike kõrvale tulid astroloogid, joogid, kirjandusinimesed ja isegi kaks praegust kõrget riigitegelast.

Rohkem kui enne süvenes ta vabagraafikasse, kus kõrvuti töötasid ja vahel kohtusid kaks põhiteemat, erootika ja geomeetrilised arhitektuursed maailmad. Siis tuli üha suurem huvi vanade kultuuride pärandist rääkida. Nii aitas Vindi tööle kaasa kahe senise temaatika – erootiliste aktifiguuride ja geomeetriliste arhitektuuriliste kompositsioonide juurde tulnud muistsete kultuuride pärandi uurimine.

Abiks oli ka annetusena saadud koopiamasin. Detailirohkete graafiliste tööde kõrval võimaldab see rohkem tegelda sisulise küljega tehnilise asemel. Ja kõik see liitus moodsa aja digitaalse tehnoloogiaga!

Kõik see on esindatud Kumu neljanda korruse näitusel! Hästi kujundatud mustvalge interjöör seob eri aegade tööd. Lisaks film Lielvarde vööst ja hea väljanägemisega mahukas kataloog. Kõik teevad näitusi, aga Vindi oma mõjub ikka manifestilaadselt.

«Tõnis Vint ja tema esteetiline universum»
Kuraator Elnara Taidre
Avatud 9. septembrini Kumus