Sel esmaspäeval sai teiste kultuuritegelaste seas kätte elutööpreemia armastatud näitleja Aarne Üksküla.
Aarne Üksküla: mul ei ole nii suurt preemiat vaja
25. veebruar 2009, 22:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu helilooja Arvo Pärt tegi ka Üksküla harvanähtava žesti – kinkis enamuse rahast heategevuseks: teatriveteranidele ja lastekodulastele. Orvuna üles kasvanud ja mitte iial luksuses kümmelnud kolmekordne vanaisa loobus miljonist. ETV telesaade «Pealtnägija» küsis 71-aastaselt laureaadilt - kas ta tõesti vihkab raha?
«Axel Munthe ütleb, et mida sa endale hoiad, selle sa kaotad ja mida sa ära annad, see tuleb sulle tagasi. Ja see, et ma laususin siis, et mul ei ole seda vaja, siis ma mõtlen, et mul ei ole seda nii kõrget preemiat vaja,» selgitas Üksküla rahasummast loobumist.
«Miljon, eks ole, oli see ju? See oli minu jaoks midagi hirmsat, sest ma mitte ei vihka raha, vaid ma kardan... mulle ei meeldi, kui mul on rohkem raha, kui ma vajan seda.»
Üksküla rääkis, et on preemiaid saanud varemgi, kuid on need pannud tallele, sest ei julge neist midagi üldse puutudagi.
Näitlemine kui sõltuvus
Üksküla ütles, et näitlemine on töötegemine nagu iga teine ning lisas, et ei pea ennast väga heaks näitlejaks, kuid petab hästi ära.
«Mul on väga raske mängida koos näitlejatega, kes mängivad saalile, mitte partnerile. Minu jaoks üks suur tõde on see, et lavale minnakse partneri pärast ja mängima temaga.»
Aarne Üksküla on elav legend. 46 aasta jooksul on tema kontol üle 130 erineva rolli teatris ja ekraanil. Enesekriitiline vanameister on korduvalt teatanud oma lahkumisest, aga 71-aastaselt esineb ta ikka veel kahes näidendis ning siin-seal veel.
Staažikas näitleja naerab, et näitlemine on kui sõltuvus.
Üksküla rääkis, et oli kunagi huvitatud matemaatikast ning arvab, et leidis matemaatiliselt oma eluea pikkuse. «Eeldatava jah. Selle päeva, millal ma lõpetan elu. Ja see arv on olemas. Ma ei hakka seda ütlema, sest see on ikkagi veel absurdne minu jaoks, aga see läheneb!»
Kultuur ja kultuuritus
«Ma natuke tunnen mingit kultuurituse ülekaalu kultuursuse või kultuuri ees. Mulle oli natuke kohutav see, kui keegi riigikogu saalis hõikab ja ütleb, et peaminister on katk. See on ju kultuuritus juba päris kõrgel parlamendi tasemel ja ma arvan, et selle hõikaja suu läbi rääkis tegelik ja tõeline katk,» muretseb Üksküla Eesti kultuuri üle.
«Ja see, et ikkagi riik ja valitsus väärtustab kultuuri, see aitab meil võidelda vot selle tõelise ja tegeliku katkuga ja et ei peaks tulema jälle keegi Voitõnski, nagu Mauruse koolis on, ja ütlema, et jälle olen sattunud maale, kus pole keelt ega kultuuri. Ma väga loodaks seda.»