Õnneliku lõpu müügist – ausalt ja avameelselt

Tais oodatakse kliente klaasi taga. Foto: Kaader filmist

«Kas tohib, ma ütlen teile midagi?» Nõndaviisi küsib pealtnäha teismeline prostituut ühes Bangladeshi trööstitus bordellis. Ta jätkab pärast lühikest pausi: «Meie, naised, oleme tegelikult väga õnnetud olevused. Väga raske on naisena ellu jääda.»

Austria dokumentalisti Michael Glawoggeri dokumentaalfilm «Hoorade hiilgus» («Whores’ Glory») – viimane osa tema triloogiast, kus ees juba «Megalinnad» (1998) ja «Töömehe surm» (2005) – on tõeline kinematograafiline tour de force.

Prostitutsioonist kõneleva filmi valmimine võttis aega neli aastat, võttepaikadeks Tai, Bangladesh ja India. Igas riigis on küll omad kombed, kuid prostitutsiooni olemus jääb samaks, nagu ka kujutatavate naiste lootused, unistused ja hirmud.

Kõige n-ö asjalikuma mulje jätavad Tai lõbustusasutuse Fishtank prostituudid, kes tööpaigale saabudes tehasetööliste kombel uksest sisenedes oma kaardi registreerivad, mõningaid ettevalmistusi teevad ning siis kundesid ootama lähevad. «Ma soovitan numbreid 243, 210 ja 280,» ütleb mänedžer daame takseerivatele klientidele, rõhutades, et teenus on all inclusive. Mõni mees ostab pikalt vastuvaidlemata endale veidi õnne, teine tingib viimse veretilgani. Naised on nagu naised ikka, unistavad abikaasa leidmisest, heast tööst ega jäta mõnikord ka õelutsemata.

Hoopis teine koht on Bangladeshi Rõõmu Linn, mille püsielanikud on rõõmust kaugel ja ajuti tundub, et ainus, mis neid klientide eest kaitseb, on usk, mis lubab öelda: «Allah pole loonud mu suud selleks...».
Siia müüakse sind väikese tüdrukuna, siis saab sust maadam ning siin on su viimaseks astmeks olla koristaja. Ülalmainitud tüdruk jätkab tegelikult oma mõtisklusi sõnadega: «Miks peab naine nõnda palju kannatama? Kas meile pole siis mõnda teist teed? Või kas tee üldse eksisteerib?»

Ning lõpuks Mehhiko Tsoon – koht, kust põrguni on ehk pool sammu. Siin on Glawogger jäädvustanud ka filmi ainsa seksuaalakti. Neisse kaadritesse on püütud akt, mis oma jõhkras ükskõiksuses mõjub värskendavalt õhtumaisele kurtisaanide idealiseerimise traditsioonist läbi imbunud kultuuritarbijale.

«Iga prostituut tahab saada tasu,» nendib Glawogger ise, rõhutades, et tema filmis pole ühtki intervjuud, mille eest poleks ühel või teisel moel makstud, sest tasu on kõige alus. Need naised ei tee oma tööd eneseteostuse pärast. Ühiskond, haridus ja võimaluste puudumine paneb naise teekonna paika. Kõigi kolme riigi prostituudid vingerdavad, kuidas oskavad, paludes oma jumalatelt abi nii klientide rohkuseks kui iseenda hinge päästmiseks.

«Hoorade hiilguse» religioonikäsitlus on üldse kaunis märkimisväärne. Tais on usk naistele vandeseltslaseks: minut enne tööle saabumist palvetatakse, et päev oleks klientiderohke. Bangladeshi prostituutidele on islamiseadused kaitsekilbiks, mis hoiab neid teatud seksuaalaktide sooritamise eest. Ning lõppude lõpuks Mehhiko Tsoon, kus katoliiklike sugemetega müstitsism viib naised surmajumalanna manu, kelle ülesandeks on kaitsta palvetajaid nende endi eest.

«Hoorade hiilgus» on mõtlemapanev teos, kus suur osa filmi mõjujõust on operaator Wolfgang Thaleri kaameratöö teene. Erksad värvid, väljapeetud esteetika, mõjuv heliriba teevad filmist lisaks naiste lugude sisulisele käsitlusele ka vaatamist väärt töö.

«Hoorade hiilgus»
Stsenarist ja režissöör Michael Glawogger
Saksa-Austria 2010
Alates 16. juunist Tallinna kinos Sõprus