Ebaühtlase tasemega noorte novellide kogumik

Eelkõige on selle jutukogumiku ilmumine muidugi kirjandusajaloolise tähtsusega sündmus. 19 noort autorit (enamik sündinud 1980ndail) on siin avaldamiseks esitanud oma loo, mis kas autori või koostaja arust peaks kõige selgemini iseloomustama noore tegija tekstiloomevõimet, maailmavaadet või stiililisi eelistusi. Ma ei pretendeeri selle artikliga raamatu kõigi tekstide süstemaatilisele analüüsile, vaid lähtun emotsioonist.


Raamatu koostaja ja üks autoreist Dagmar Lamp ütleb, et tulemuseks on «eriilmeline, sarnane, kirju, segane, naiivne, depressiivne, muinasjutuline, realistlik...» raamat. Ainus ühendav tunnus erineva elukogemuse ja tasemega kirjutajate puhul pidavat olema noorus, seegi suhteline. Noorima ja vanima tegija vanuse vahe on laias laastus 15 aastat. Ajahulk, mis võib aga loovisiksuse arengus osutuda määrava tähtsusega ühikuks.

Tuntud tegija Vahur Afanasjevi groteskne lugu «Tagasi karu perse ehk seitseteist ilusat hetke» on igati nauditav ja õpetlik ühiskonnakriitiline lugemine. Kaasneb teadmine, et autoril on teksti loomisel välja kujunenud metodoloogia, leitud oma nõks, oma vettpidav kirjutusviis.

Selle kõrval jätab Ralf Sauteri nartsissistlik lugu verinoorest popstaarist külmaks, halvimal juhul tekitab suisa piinlikkust. Põhjuseks pole noore Sauteri andetus (teksti ülesehitusviis on  rahuldav ja temaatika piisavalt ajuvaba), vaid nende juttude sattumine ühiste kaante vahele. Selliseid üksteise äravarjutamisi, kuigi vähem ekstreemsel moel, leidub teisigi.
Hulk kogumiku novelle jutustab noorte eneseotsingutest rutiinses ja pealiskaudses maailmas.

Näitekirjanikuna kuulsa Jim Ashilevi jutustus «Paula Demidova 2008-0000» käsitleb pangadiilerite tüütut tööd. Päevad mööduvad pealiskaudseis suhteis ja uimases ükskõiksuses. Antarktikas globaalse kuumenemise tõttu surevad pingviinipojad jäävad jahedas ja tuulises Tallinnas liiga kaugeks teemaks. Lausa valus on tunda, kuidas elu libiseb käest.

Liisa Lotte Käärdi «Lärmiküla lapsed» läheneb temaatikalt Emil Tode «Piiririigile». Vaatluse all on eesti tüdrukud, kes töötavad au pair’ina välismaal, põrkudes igal sammul välismaalaste väärkäsitlusega oma kodumaast ja inimestest. Peategelast hakkab tõsiselt ärritama tema ilusa boyfriend’i Carlose suhtumine temasse kui mingi ebareaalse ja lumise muinasjutumaa printsessi.

Kirjandusel on eelkõige ühiskonda kritiseeriv ja üksikisikut üldisele vastandav funktsioon ning ülalvaadeldud lood jäävad pelgalt fiktsioonideks ajastu vangis olevatest inimestest ega paku lugejale uut ainest filosoofilisteks mõtisklusteks.

Noored autorid Natasha Bluu ja Piret Jaaks arutlevad kõlbelisuse üle. Teemaks naine kui isiksus ja prostitutsioon kui nähtus. Probleemiasetus meie igavesti varakapitalistlikus riigis, kus suur hulk armsaid tüdrukuid ja pereemasid võib osutuda kas endisteks või tegevateks prostituutideks, on valus ja mõtlemapanev.

Novellis «Asjaajaja ja ajajaotus» ristib juba kaks romaani avaldanud Eia Uus vaadeldava kaasaja «Sisyphose ajastuks»: kui palju on meie ühiskonnas pealtnäha toimivaid, kuid lähivaatlusel absurdseid protsesse. (Mulle jäi enim meelde siit jutust sulgudesse pandud vahemärkusena antud antiikmütoloogia käsitlus, mille lõpus paiknes tähenduslik ja kummitama jääv lause: «Luule tuleb veelgi triviaalsematest allikatest kui tuul.») Eia Uusigi tekst kannab äratuntavat isikupära ja avatust tõlgendustele.

Kõige jõulisemalt eristub raamatus Edvin Aedma «Robot üksikul planeedil», mis oma lihtsuse, ulmelisuse ja üldinimlikkusega viib lugeja kulunud teemaderingist välja ja pakub haruldast, tõelist lugemismõnu. Temaatikalt nagu Asimov, suhtumiselt nagu Vonnegut – ideaalne sümbioos. Varem on autor kirjutanud novellikogu «Inimene ja draakon» ja mõndagi muud huvitavat.

Raamatu «Tule, ma jutustan sulle loo» lõpetavad tühjad joonitud lehed, kuhu igaüks võib lisada oma jutu.  See on nagu noorte autorite kutse lugejale – tule meie hulka, see on nii lihtne!

Raamat

Erinevad autorid
«Tule, ma jutustan sulle loo»
Koostanud Dagmar Lamp
Petrone Print, 200 lk 

Tagasi üles