Tõe ja armastuse janu Marten Kuninga esimesel sooloplaadil

Foto: Marten Kuningal on janu tõe järele!

FOTO: Peeter Langovits

Ekselnud bändides ja stiilides, otsis Marten Kuningas ennast üles, ja ehkki päriselt ei leidnud (see on protsess, nagu vanemad inimesed ehk teavad), on tulemuseks aus, ilus, sügav, helisev, kaval, südamlik, üdini musikaalne ja täiesti trendideväline omanäoline album «Janu».

Mind see kõnetas, Marten räägibki, et just mehed tulevad õlale patsutama, aga see pole meestekas plaat, see muusika on selleks liiga kaunis, et naised vältima peaksid. Abiks produtsent Sten Sheripov ning Kuninga uus bänd (Martin Laksberg – bass, Madis Zilmer – trummid, Raul Ojamaa – kitarr). Kahes loos annab oma kuldse puute klaverile Margus Kappel.

Plaati esitleb Marten Kuninga bänd 7. juulil Kilingi-Nõmme festivalil Schilling. Kuulasin seda plaati kaks ööd, teisipäeval istusime Marteniga Postimehe koosolekutuppa, laual kaks klaasi vett ja Eesti eelviimane kassetidiktofon.

See plaat on sulle rohkem kui plaat?

Ma ütlen sel plaadil selliseid asju, mida tavaelus on raske öelda. Aga see on klassikaline: avada end loomingu kaudu. Ma olen ehtne europõlvkonna esindaja, natuke isoleeritud ja nartsissistlik, plaat on selle väljendus ning sel kajastub püüd kuuluda.

Europõlvkond? Raha põlvkond? Euroopa põlvkond?

Ütleme, 80ndate keskel sündinud. Mina olen 26. Pole läbi elanud sõdu ega pöördeid ega puudust.

Jah. Ma ei tea, kui populaarseks su plaat osutub, aga minu arust see plaat on parim, mis su karjääris sai juhtuda. Mina kartsin mitut suunda sinu puhul: et lähed estraadiks ära või jääd Eplik 2-ks või kaotad isiksuse kuskil bändis. Aga see on intiimselt paljuütlev plaat, ja ehkki Sheripovi käsi on kõvasti, või hellalt, tunda, on see ikkagi autoriplaat.

Jah, ongi, isiklik ja läbi põimunud minu senise eluga. See ei ole kuidagi nii tehtud, et võtan siit žanrist ja katsetan, võtan sealt žanrist ja katsetan... Ja eks see endaleidmine mul kogu aeg kaikus kuklas. Tasapisi jõudis kohale, et ma pean ühele asjale keskenduma.

Muusikaliselt eklektika ei pruugi alati hea olla, ja mingis mõttes võiksid katsetused stuudioseinte vahele jääda, sinu plaadi puhul on aga selge, et sina ja su tiim teate, mida te teete. «Janu» on tervik.

Mingi naljakas draama on sees sel plaadil (naerab). Isegi traagikat on.

Sa ei tundu nagu kohutavalt traagiline tüüp, aga plaat on pigem tõsine.

Tõsine plaat on jah, ma olen seda nii kaua endas kandnud, olen tahtnud olla aus. Kuigi see on ka keel-põses-plaat. Ma tahan meeletult jõuda endale jälile.

Tekstid on suht minimalistlikud: vähe sõnu, mis ütlevad palju. Ja nad on sisekaemuslikud. Kirjutasid üksi küünlavalgel ööl peegli ees?

Midagi sellist jah. Enamasti ma teen sõnad ja muusika koos. Üks lugu on Sten Sheripovi sulest, ülejäänud on minu algatus, demod sisse mängitud ja hiljem Steniga koos stuudios arranžeeritud. Aga kokkuvõttes, jah, nagu plaadikaas näitab: ma olen võtnud binokli appi ja vaatan sellega peeglisse, aga peeglist paistab mingi hägu.

Kunstiliselt, egotripp on siis tüütu, kui puudub kõrvalpilguna eneseiroonia, sul on see õnneks olemas.

Ma loodan. Mul ei ole selle plaadiga ambitsiooni saada populaarseks, eelkõige ma olen taga ajanud ausust ja puhtust. Aga nüüd on koorem maha laaditud ja saan loomingulises mõttes uue lehekülje keerata.

Kardan, et meeletult popiks su plaat ei saa, ta on selleks liiga hea. Pole piisavalt avali ja üheselt mõistetav, samas mahub kümnesse loosse meeletult muusikat ja ideid: iga pisim hetk heliseb, kõik on peenelt läbi komponeeritud.

Siin on suur töö Sten Sheripovil, aga üldiselt, ma saan aru, kui sellest plaadist ei saada aru. Superstaari rasva pealt Leegitsevat Sidrunit tehes elasin ma tohututes illusioonides, et annan epohhiloova albumi välja, aga selle plaadi vastuvõtt jäi leigeks, ja kuulasin ta üle, pisut liiga eklektiline ja toores. Aga «Janu» puhul ma ei tahtnud enam midagi tõestada...

... välja arvatud endale?

Välja arvatud endale. Mind ei huvita, mis sellest arvatakse, mina olen selle plaadiga öelnud, mis ma öelda tahtsin. See plaat oli mu prioriteet ja ütlesin lahti nii paljudest muudest asjadest kui võimalik. Aga ma pean mingeid kompromisse tegema ja ära elama.

Kuidas sa ära elad üldse, Eestis ei saa ju muusikuna ära elada, tegemata kompromisse?

Ei saa, aga noh, mõned reklaamid ja saab jälle (naerab).

Okei. Nüüd tuleb see küsimus. Mida sa arvad sellest, et sind ikka ja jälle Vaiko Eplikuga võrreldakse? Ja kas need võrdlused võiksid lakata pärast seda plaati?

See on jah kogu aeg minuga kaasas käinud, juba Leegitsevat Sidrunit tehes. Ma ei ole ise kunagi Epliku fänn olnud. Me oleme sõbrad. Pigem imetlen ma tema ettevõtlikkust, mind on inspireerinud see, et ta teeb kõik ise. Ja kohati meie muusikamaitsed kattuvad. Aga me võtame sellest pagasist siiski erinevaid asju ja väljendame neid eri moodi. Ja Vaiko on ikkagi professionaalne muusik, mina enda kohta seda ei ütleks.

Ehk ühendab ka see, et eesti indipopile või post-Eplik-indipopile on ainuomane siinse estraadi hõng, teatud «Horoskoobi» laulude laadis retronostalgia. Stereolabis me kuuleme samast ajast teisi mõjutusi näiteks.

Mis on «Horoskoobi» laulud?

No näed, sa oled nii noor, et isegi ei tea. Ütleme nii, vana eesti estraad.

Kollektiivses teadvuses elab edasi järelikult.

Jah, aga siin plaadil on seda siiski vähe. Siin on lihtsalt pilli mängitud, et iga partii oleks võimalikult elav ja kõnekas. Aga see ei ole eriti moodne plaat, moodne halvas mõttes: ÜRITADES teha seda, mida on kombeks praegu teha. Näiteks erinevate süntide purskleva kombo asemel on sul siin klaver ja võimalikult naturaalsed, puhtad kõlad.

Saundi osas jällegi tänud Stenile, aga mis puutub modernsesse muusikasse, siis ma ei kuula eriti hipsterite indipoppi, aga ma kujutan ette, et moes on kajased naisvokaalid, elektroonilised biidid, palju sünti... Minu pagas on biitlid, Bowie, vana proge.

Mis janu sul on?

Armastusejanu, usujanu, janu kuhugi kuuluda, kellegagi kokku kuuluda. Janu päris enda järele. Inimestevahelised suhted... /.../ Sul lint lõppes.

Oi, pekki.  Viitsid rääkida selle osa uuesti? Vabandust. Et kas sellest siis ei piisa, et inimesed on ju ekraani vahendusel kogu aeg omavahel ühenduses tänapäeval.

Hästi! Ei piisa. Ekraanipõhine suhtlus tuleb ruttu, läheb ruttu. Virvarr. Sa ei saa tegelikult kontakti. Mul on janu õige kontakti järele.

Mina näen seda asja nii: tehnoloogia areng on loomulik. Aga Eestis on netiteemadel vasikavaimustus, millesarnast näiteks Itaalias või Prantsusmaal ei kohta. Ja minu arust iseloomustab see vasikavaimustus arenguühiskonda, mõnel pool vanas Euroopas võetakse seda suvamalt, rahulikumalt. Internet ei ole asi iseeneses, see on vahend, ligipääs, mida loomulikult me kõik kasutame.

Pildistaks oma kummikuid, paneks pildi üles. Siis vaataks iga natukese aja tagant, mitu laiki tuleb. Kähku koju, kas on laike juures! Kusjuures not-laike ei saa panna. Mis teeb selle netisuhtluse üheülbaliseks.

Pioneerilaager!

Aga ma arvan, et sisimas minu põlvkond januneb tõe järele.

Plaat

«Janu» (Morss)
Marten Kuningas
Uus plaat
2012

 

Tagasi üles