Karge ja kodune

Terje Pennie ema Neenuna Viimsi Suveteatri lavastuses «Ekke Moor», mida mängitakse Viimsi vabaõhumuuseumis. Foto: Liisa Kaha

Tiit Palu lavastab August Gailiti «Ekke Moori» teist korda. Aastal 2002 mängiti Endla suurel laval värvilisemat ja teatraalsemat lugu; kümme aastat hiljem on Ekke Moori hingeilm kargem ja kodusem.

Vabaõhulavastus Viimsis, tuulise mere kaldal, kannab alapealkirja «Lahtiste allikate poole» ja seirab Ekke Moori, «erinevaist kildudest kiiruga kokkuklopsitud meest» (Gailiti tsitaat kavalehel), punktiirses minimalistlikus laadis. Lavastus pillutab kui lainetel üürikesi viive noore rahutu hinge eneseotsinguist. Silver Vahtre looduslähedase kujunduse keskmes on laevakell napi saatuseheliga.

Sten Karpovi Ekke Mooris on torkivaid hingekidasid ja mitmesuguste elurollide läbiproovimise hasarti. Koduigatsuse ja kauguseigatsuse haraliolekut, mis elurõõmust tugevam.

Rahvalikud pillilood

Kolm näitlejat liiguvad Ekke saatjatena rollist rolli. Kaks naist määravad Ekke olemist. Ema Neenu (Terje Pennie) oma rituaalse roovikuga on pojale sõbraks ja hingesugulaseks. Eneken Üüve (Liis Laigna) annab Ekkele aega meheks saada, jääb sisemiselt naeratades ootama. Ekke teekonnal iseendasse ilmutavad nood kaks naist end üha, vaimukais rollikildudes.

Neljas osaline Sepo Seeman mängib oma orgaanilisel moel toreda kontrasti Enekeni isa Toomas Üüve sünkja maisuse ning praost Odja muhedalt hõljuva pahefilosoofia vahele. Kui Ekke kuuleka «saunamehena» nuhtleb vihaga nii Odja kui patuihas piiga Eetsa Jörsi hinge ja ihu, imbub vihtlemissoolodesse iseäralikku gailitlikku eluluulet.

Mõnusalt passivad lavastuslaadi rahvalikud pillilood ja laulud Eeva ja Villu Talsi ettekandes. Muusikute lavaelus vilksatab huumorit, naine mõjub ka ses duetis otsusekindlamana ja kutsikaohtu nooruk tundub na vagune, kuni kelmikas «Vanapoisi laul» annab märku, et mine tea, vaga vesi, sügav põhi…

Lavastuse kulminatsiooniks kujuneb Ekke kohtumine Pille Riiniga. Kui erinevalt lausub Liis Laigna Pille Riini jõulisi trotsivaid avaldusi võrreldes Piret Laurimaa hoopis lüürilisemalt «külmunud» rolliga eelmises «Ekke Mooris».

Nüüdisaegne pidetus

Nüüdne Pille Riin on elulisem ja illusioonivabam, ka oma üksilduse kiuste murdumatu vaim. Siin sünnib lavastuse kõnekaim kujutluste kujund: luuleraamat, millest hoolsalt valitud ja stiilselt serveeritud lauluridu Ekke lahkelt pakub ja Pille Riin näljase hingega neelab.

Mis kentsakas suveteatriparalleel ja samas kui põhimõtteline erinevus Urmas Vadi «Hullumaja suvepäevade…» raamatulehtede haukamisega! Ekke ja Pille Riini partneritunnetus puhkeb vaimses mängus kirjasõnadega. Elutõsine luuleusaldus väljendab inimhinge raugematut igatsust, seda vahendab ka Terje Pennie naiseliku südametarkusega pajatatud lugu Elest ja Noost ja kullerkuppudest.

Sama teemaga liitub, ehkki teostus veel rabedavõitu, «Cyrano de Bergeraci» rõdustseeni meenutav vallatu armukolmnurk: Sepo Seemani kohmetu peig Aleksander, temale lembesõnu ette sosistav Ekke Moor ning unistuse ja tõeluse ühisosa avastav mõrsja Elda – jälle üks õnnelik naine, kelle ellu Ekke sõnadest võrsumas kullerkupud.

Lavastuse esimene pool oli esietendusel viimistletum, hiljem muutus mäng terake hajusamaks. Siiski mõjub Ekke monoloog valges kaabus mister Moorina kangesti nüüdisaegsena oma pidetuses ja tühitarbimise kriisis – ja Sepo Seemani boy paar läbinägevat pilku riivavad nagu kogemata saatusemõõdet.

Pille Riini loos tuleb nii napilt ja täpselt esile ema kaotamise teema, et Ekke koju jõudes polegi põhjust seda enam dramaatiliselt lahti mängida: sõnatu õrnuseviiv ema ja poja vahel ütleb kõik.  Viimaks võtab Eneken Üüve vastu Ekke kingitud ingli. Kadunud poja tagasitulek Ingelandi ei tähenda elukauget õnnelikku lõppu, vaid erksa rahutu loova elu kestmist.

August Gailit
«Ekke Moor»
Dramatiseerija ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Osades Sten Karpov, Liis Laigna, Terje Pennie, Sepo Seeman. Muusikud Eeva ja Villu Talsi
Viimsi Suveteatri esietendus
19. juunil Viimsi vabaõhumuuseumi Kingu talu õuel