Kunstielamusi suvisest Pärnust

Vilmantas Marcinkeviciuse maal «Minu lugemata päevik», akrüül lõuendil, 2009.

FOTO: Mark Soosaar

Pärnu on küll suvepealinn, kuid nagu kõikjal, jäävad kunstinäitused tagaplaanile: tähtsamad on kontserdid, vabaõhulavastused, kõiksugu festivalid ja muu selline pehmem suvekultuur. Sestap keskenduksin vahelduseks Pärnu kunstinäitustele.



Eelkõige Mark Soosaare korraldatud juba üheksateistkümnendale näitusele «Mees ja naine», alapealkirjaga «Läänemeri».  

20. juunil avati Pärnu Uue Kunsti muuseumis näituse raames leedulase Vilmantas Marcinkeviciuse maalinäitus. Leedu maalikunsti traditsioon on olnud sügavalt seotud religiooni ja stiililiselt ekspressionismiga. Anglo-ameerika trendidega pole seal suurt tegemist olnud.

Sinna ritta võiks panna ka Marcinkeviciuse maalid, kuid tal on tuntav eripära. Erinevalt leedu maalikunsti valdavalt tumedast tonaalsusest on tema maalid lausa säravad.

Spontaansest eneseväljendusest kõneleb tema töömeetod, kus ta asetab lõuendi horisontaalselt ja kallab sinna värvi nagu Jackson Pollock. Alles siis järgneb motiivi töötlemine. Täielikku abstraktsionismi ta siiski ei kaldu, kuna maalil peab olema ka mingi sõnum. Siin tulevad mängu sellised motiivid nagu Aadam ja Eeva või püha õhtusöömaaeg.

Marcinkievicius on rohkem ehk tuntum Taanis kui kodumaal. Ta on portreteerinud ka Taani kuninglikku perekonda. Kuninganna Margarethe II harrastab ka ise maalikunsti. 1969. aastal sündinud kunstnikul on seljataga juba edukas karjäär.

Kahjuks teame tänapäeva leedu kunstist häbematult vähe. Kui kolm Balti riiki iseseisvusid, olid sidemed tugevemad, rääkimata Balti vabariikide biennaalidest ja triennaalidest, mis püüdsid suure impeeriumipoti servas keeta paremat, tummisemat suppi.

Kogu «Mehe ja naise» väljapanek näib keerlevat inimese keha kui sellise ümber. Läänemere-äärsete kunstnike seast on Mark Soosaar välja noppinud need kunstnikud, kes kas siis esteetiliselt või groteskselt käsitlevad alasti keha. Seejuures ei põlata ära ei keha «esteetilist inetust» ega ka homoerootikat. Hea näide on soomlanna Pauliina Turakka Purhoneni komplekt.

Meeldiv on ka kummardus meie seast juba lahkunud läti fotograafile Janis Gleidzile. Näitusele jagub kunstnikke alates Venemaast kuni Ahvenamaani. Ühesõnaga on, mida vaadata.

Kuni 23. juunini oli Pärnu linnagaleriis raekojas vaadata Andrus Joonase kureeritud näitus «Jumala hullud», mille pealkirigi annab mitmeid tõlgendusvõimalusi. Kuni 15. augustini saab vaadata Jasper Zoova isikunäitust «Võrkskulptuurid. Mõttejaamad». Võrgust punutud skulptuuride kõrval näeb ka õlimaale ja makette.

Kokkuvõtteks: Pärnus käib vilgas kunstielu ja hea on see, et konkureerivad erinevad seltskonnad ja jõuväljad. Suhteliselt väikese linna jaoks on see suur rikkus. Tähtis on seegi, et Pärnul on kunstis kasutusel erinevad meediumid ja on ka rahvusvahelist haaret. Mingist ainuüksi suvituslinnast või provintsikunstist ei saa juttugi olla.

XIX rahvusvaheline aktinäitus
«Mees ja naine»

3. juunist 3. septembrini
Pärnu Uue Kunsti muuseumis

Tagasi üles