Näitleja Mait Malmsten ütles hiljuti täiskasvanuks saamist lahates: «Jüri Krjukovi suust kuulsin ütlemist, et kui sa kahekümneselt ei mässa, pole sul südant, ja kui sa neljakümneselt ikka veel mässad, pole sul mõistust.» See meenus nüüd lõikavalt Tapa jaamas teater R.A.A.A.M.i suvelavastust vaadates. Sest üks võimalus seda hispaania mehe kirjutatud ja eesti naiste tehtud «Viirastuste vaksalit» mõtestada ongi tunda kaasa nooruse armastusse ja ideaalidesse takerdunud inimesele.
José Sanchis Sinisterra näidendi alguses on remark: «Lugu ilma lõputa». Tapal, kui etendus lõpeb, on esietenduse eel jaama mälestusmärgiks saanud veduri taustal reipalt mänginud pasunakoor lahkunud.
Laval on aga endisest kommunistlike ideedega teatri näitlejast viljastava kapitalismi oludes saanud linna kultuurinõunik. Tema plaan on teha kunagisest revolutsioonilisest ja eksperimentaalsest teatrist muuseum ning salapäraselt hukkunud lavastajast kultuslavastaja ja rahvuskangelane. Seda tegelast me jaama kunagises puhvetis, kus lugu mängitakse, ei näe, aga lugu ise on ju tuttav!?
Väega näitlejannad
Näidendi naised – Elina Reinold ja Helena Merzin – elavad kunagises teatris. See on täis seal mängitud etenduste ja inimeste vaimu(sid). Situatsioonid meenuvad ja elu lõppjaama jõudnud näitlejatel on võimalus oma mälestusi mängida. Mõlema rollid lubavad olla kirglik, alandlik, vihane, kurb, mängitseda, olla skemaatiline ja pinnapealne, usutav, saada kokku ja olla eraldi.
Need naised mängivad, näidates publikule ja teineteisele näitlejaväge, nad on märgatavad, vahetades kostüüme ja meeleolusid.
Lisaks iseloomustab mõlemat näitlejatööd miski iseäralik sisemine soov ennast tõestada siin ja praegu kõigile ning see sobib sellesse näitemängu täpipealt.
Vabakutselisena ellujäämine on ilmselt sama raske kui üle või kõrvale jäänud/jäetud, unustatud inimestel ideaalide säilitamine. Ent see intensiivsus ei jätnud hingamisruumi. Ehk oli esietenduse närv see, mis segas näitlejannasid aega andmast kuulamiseks endale ja jaama kogunenutele?
«Viirastuste vaksali» teisel etendusel viibinud mees aga nägi ülitäpselt valitud mänguruumis midagi või õigemini kedagi… Ta nägi jaama seinaorvas, millelt krohv koorub ja kus lavastub üks ilusamaid misanstseene, ilmuvat Jossif Stalini portreed. Nüüd fotograaf Mats Õuna pilti vaadates oskan seda silmi kissitades näha ka mina.
See, et Stalin Tapa jaamas kummitab, mõjub usutavalt. Teatri kohalolu on oma ülesande mitmekordselt täitnud, kui seda ohtu taas nähakse ja hirm tuntav on...
Vist ongi selle lavastuse ainus viga, et lavastaja Gerda Kordemets ja näitlejanaised on kartnud tüki punast ideoloogiat. Jajah, see, et Hispaania kommunismiarusaam sugugi tont ei ole, mis mööda Euroopat ringi käib, pole meie peades veel vastuvõetav.
Kahjuks ei öelda lavastuses julgelt välja, et tüdrukud, kes naisteks saanult olid armunud ühte vasakpoolsesse kommunistist teatrilavastajasse, ei saa ega tahagi olnust loobuda, ehkki maailm on muutunud.
Naiselik lavastaja
Selge fookuse puudumine teeb näitlejate mängu rabedaks – kui kõik on tähtis, siis mis on oluline? Kas lammutusmüra ja lahingumüra ikka on võrreldavalt valusad, kas siis, kui laev on uppumas, uppuda armastatud merre või ennast päästa? Mõtlemisainet elu lõpuni.
Ehk on see taotluslik, et lavastus ei anna lahendusi, aga mingeid pidepunkte, kuhu oma tähelepanu haakida, võiks siiski rohkem olla. Seda enam, et näidendis ja ka lavastuses on need haakimise-rõhutamise kohad olemas.
Igatahes on Gerda Kordemets meie lavastajapilti rikastav. Sellist lavastajat nagu tema meil Eestis ei ole – ta on naine, kes ka naiselikult mõtleb. Enamik lavastavaid naisi on valinud pigem meheliku mõtlemisviisi. Kordemets julgeb olla kurb ja melodramaatiline, valutada südant ja muretseda...
Eesti teatris on puudu naiselikust headusest ja emalikust mõistmisest. Kordemetsa tulekuga ehk tuleb seda juurde ning see on kahtlemata vajalik. Sel suvel lavastab ta veel ühe lavastuse, Tõstamaa mõisas, enda kirjutatud näidendi «Surm, sünd ja laulatus».
Teater
José Sanchis Sinisterra «Viirastuste vaksal»
Lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Ervin Õunapuu, helilooja Timo Steiner
Mängivad Elina Reinold ja Helena Merzin
Esietendus 21. juunil Tapa raudteejaamas