Mati Graf kirjutas ajaloo murrangust epopöa

Tiit Madisson peab Hirvepargis kõnet: on 23. august 1987. Foto: «Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991»

Veerand sajandi tagusest Euroopa murranguajastust (külma sõja lõppemine, Saksamaa taasühinemine, Nõukogude Liidu langemine, sõjaeelsete riikide iseseisvuse taastamine ja uute riikide teke), selle eeldustest, kulgemisest, kangelastest ja antikangelastest on kirjutatud juba kümneid monograafiaid ja artiklikogumikke, mälestustest rääkimata.

Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Mati Grafi monograafiat võib pidada eepiliseks panoraamiks 1980. keskpaigas Mihhail Gorbatšovi võimuletulekuga alanud Nõukogude Liidu «kiirest lõppmängust» ning Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse taastamise kariderohkest ja väljastpoolt vaadates kohati võimatust, aga siiski õnneliku lõpuga teest.

Suveräänsuse kulutuli

Graf kirjeldab, analüüsib ja hindab kronoloogilises järgnevuses tähtsamaid sündmusi ajavahemikus 1985–1992 (Eesti Vabariigi uue põhiseaduse vastuvõtmine referendumil ja Lennart Meri valimine presidendiks), toetudes paljudele allikmaterjalidele, sh kaasaegsete mälestustele ja suulistele teadetele.

Ma ei hakka neid sündmusi siinkohal loetlema. See tuleb hästi nähtavale sisukorrastki, mille peatükid või alapeatükid on sõnastatud dramaatilise jõulisusega (nt «Venelased heiskavad Eestis punalippe», ««Ivani poliitringid» ja rahva poliittunnid», «Berliini müüri langemine – võimas poliitiline maavärin», «Suveräänseks kuulutamise suur kulutuli», ««Nõukogude juhtkonna» riigipööre» jt).

Grafi käsitluse väärtuslikkus seisnebki katses rekonstrueerida toimunut detailselt, et edasi anda murdeajastu pingelisust, erinevate osapoolte rünnakuid ja taganemisi ning manöövreid.
Ainult üks näide. 1990. aasta ülemnõukogu valimistel määrati parlamendi koosseisuks 101 saadikut, kellele lisati ajutiselt neli kohta Eestis paiknenud sõjaväe esindajatele. Poliitilises plaanis absurdilähedane kurioosum, arvestades ülemnõukogu järgnevaid, Eesti iseseisvumist teenivaid otsuseid!

Graf oletab, et tegemist oli aga vajaliku «poliitilise ratsukäiguga», mis üldjoontes täitis ka oma eesmärgi (lk 149). Raamatus on ära toodud suurem osa tähtsamatest dokumentidest, mida Graf kommenteerib.

Lugeja saab näiteks teada, et 2. veebruaril 1990. aastal (Tartu rahu 70. aastapäeval) kõigi tasandite saadikute ühiskoosolekul vastu võetud dokumendi «Deklaratsioon Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses» oli kirjutanud Jaan Kross.

Tõsiasjade ja seoste paikapidavust taotleva ajaloolase kõrval elab Mati Grafis sündmustele kaasa elanud ja neis osalenud publitsist. Nõnda siis kasutabki ta mitmetes hinnangutes kujundlikku võimendust, paatost, poleemikat ja irooniat.

Gorbatšovi tõusmist impeeriumi valitsejaks (muide, NSV Liitu nimetatakse kord kommunistlikuks, kord totalitaarseks nõukogude impeeriumiks) peetakse saatuslikuks juhuseks (lk 10), partei nomenklatuuri võrdleb Graf bojaaride perekondadega (lk 14), 1988. aasta 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni (algsõnastus Ignar Fjukilt, Marju Lauristinilt, Vladimir Beekmanilt, Arno Allmannilt ja Enn Põldroosilt), mida Graf peab 1991. aasta 20. augusti iseseisvuse taastamise otsusest isegi tähtsamaks (lk 41), võrdleb ta Kalevipoja kojutulekuga, Vaino Väljast aga Eesti kohal kujunenud «poliitiliseks vihmavarjuks» (lk 43).

Isiku osast ajaloos

Raamatu lõpupeatükk «Isiku osast ajaloos» on huviga loetav. Gorbatšovi nähakse ühelt poolt «Vene valitsejate pikas reas» (Venemaa ajalugu paistab siin vaid ainuvalitsejate vaheldumisena) kui võõrkeha (lk 415), teiselt poolt «läänlasena», lääne enda vaatepunktist revolutsionäärina, kes hävitas kommunistliku partei.

Vaino Väljas iseloomustab oma kunagist õpingukaaslast kui idealisti, kes oli reaalsest ajast lihtsalt kaugel ees (lk 417). Jeltsin seevastu oli «jõuline, ambitsioonikas ja võimujanune inimene», omamoodi ka populist, stiihiline demokraat (lk 418).

Graf võrdleb selles peatükis ka Eesti poliitilise eliidi kujunemist 1905–1920 ja 1985–1991/1992. Ta esitab loendi iseloomujoontest, mis peaksid kuuluma ühe liidriks tõusta tahtvale poliitikule (lk 421). Siin läheb kolleeg aga minu meelest liialt hoogu. Karisma kõrval peab liidriks pürgiv poliitik tema meelest olema «pisut hullumeelne» ja «piisavalt küüniline».

Graf peab küll silmas murdeajastu liidreid, sest kui neid tunnuseid praegusesse päeva tõsta, siis peaksime olema ju ülimalt rahul nendega, kes meid praegu juhivad/valitsevad. Aga ei olda.

Ja murranguaegadelgi võivad liidrid kiirata inimlikku soojust, olla hinnatud ka kõige muu kui küünilisuse ja hullumeelsuse poolest. Vaclav Havel näiteks!

Kui Graf väidab, et uue aja poliitikud ja riigimehed kerkisid esile Rahvarindest ja Eesti Komitee liikumisest (lk 426), siis tekib ometi küsimus, mis sellele eelnes, et nad omakorda sinna tõusid.

Vastus on paradoksis: just Eesti NSVs sirgunud ja küpsenud põlvkond oli rahvusliku vabadusliikumise pärm ja Eesti riigitaaste vormistaja. Mulle näib, et me oleme endiselt võlgu Eesti NSV ajaloo niisuguse läbikirjutuse, mis avaks selle paradoksi olemuse.

Mati Grafi epopöa lõpeb küsimustega tulevikku. Võimalik, et vastuselooted on juba tänases päevas. Selge on ometi üks: Eesti kestmine rahva ja riigina kuulub meie olemasolu juurde – olemasoluteadvus, mis suurtele riikidele ja rahvastele ilmutab end vaid haruharva.

Raamatud iseseisvuse taastamisest

Eesti iseseisvuse taastamist käsitlevatest teostest meenuvad siinkohal Urmas Oti, Sirje Endre ja Mart Laari koostatud «Teine Eesti» (1996), Heino Kostabi koostatud «Omariiklust taastamas» (2001), Eve Pärnaste «Eesti Kongress siis ja praegu» (2000), Edgar Savisaare «Peaminister» (2004), kogumikud «Iseseisvuse anatoomia» (2004), «Rahvarinne» (2008), «Riikliku iseseisvuse taastamine parlamentaarsel teel» (2009), Madis Salumi «Tagasiteel tulevikku», Tiit Made «Ükskord niikuinii» (2006), «Kaks korda iseseisvaks» (2011), «Kremlis iseseisvust toomas» (2011) ning Rein Järliku ja Lehte Hainsalu koostatud «Mitme tule vahel» (2011). See nimistu hõlmab vaid osa ilmunust.

Raamat

Mati Graf
«Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991»
Argo 2012, 456 lk