Kaljuste nautis vabakutselise staatust

Dirigent Tõnu Kaljuste Foto: Kaupo Kikkas

Eelmisel hooajal oli hoolimata EFK juubeliaasta tähistamisest kõige intrigeerivam uudis hoopis see, et koori asutaja, dirigent Tõnu Kaljuste on taas koori ees. Vahetult enne Stockholmi festivalil 0/Mod  rnt lavale astumist andis maestro intervjuu, milles ta räägib avameelselt ja lihtsalt mitte ainult oma kunagise lahkumise põhjustest, vaid ka muutustest, mida see kaasa tõi.   

Tegelikult pole sa vist tänini päriselt selgitanud, miks sinu ja koori teed omal ajal lahku viisid. Mis nende aastate jooksul sinu enda jaoks looja ja inimesena muutus ja kes sa ise nüüd selle kõige tagajärjel oled?

Alustades küsimuse viimasest poolest – seda on iseendal väga raske öelda või defineerida, kõrvaltvaatajal ilmselt palju kergem. Saan öelda ainult seda, mida ma ise olen selle aja jooksul teha tahtnud, mille poole püüelnud.

Üht võin aga kindlasti öelda: olen vabakutselise dirigendi staatust väga nautinud, saanud iseenda loominguliseks edasiminekuks tegeleda äärmiselt huvitava repertuaariga ning mis samuti äärmiselt oluline – saanud olla ja elada heas rütmis ka kõige muusikavälisega.

Kui pidada silmas näiteks Naissaare arendamist, siis on see märk sellest, et mu huvidering ei piirdu muusikaga, vaid tegelen paljude omavahel põimuvate teemadega. Tahan olla kõikide nende tegevuste ja püüdlustega inimesena tasakaalus ning vabakutselise põli seda võimaldab.

Nüüd, kui see sisemine tasakaal on leitud, on vist juba kergem ka tagasi vaadata. Oli selleni jõudmine pigem kerge või raske?

Vaata, see on kummaline, et mõne inimese jaoks võib see tasakaal saabuda n-ö killustumise kaudu – selle kaudu, et su elu ei määra enam ainult üks asi või tegevus. Kui oled olnud ühes vallas maailma tipus, läheb kogu su tähelepanu ja energia sellele, sa jälgid juuksekarva lõhki ajades ainult seda formaati, kõikides oma karjeristlikes ja idealiseerivates pürgimustes, isegi inimsuhetes ja suhetes teiste kunstnike-loojatega.

Sa räägid ju endast? Olid ise samasugune?

Kindlasti olin mingil eluperioodil samasugune. Kui vaatan nüüd teatud vahemaa tagant ja kõrvalt sellele ajale ning sellele, mis minus toimus, oli see iseloomulik nii sellele kümnendile kui ka selle tegijate põlvkonnale. Kuid siis hakkad endale tasapisi aru andma, et sul võib olla veel huvisid ja need ei ole üldse muusikast kaugel, vaid kummalisel kombel on kõik seotud sinu muusikas olemise ja tegemisega. Ning et see kõik arendab su mõttemaailma ja tunnetust mitte ainult muusikas, vaid milles iganes.

Loomingulises plaanis avaldub see selles, kuidas ma nüüd loen teoseid, mõistan nende konteksti.

Muidugi ei anta vabakutselise staatusega sulle kaasa enesekindlust, vastupidi – teed oma elu sellega väga ebastabiilseks, sest miski pole kindel. Mõned pidepunktid peavad sul siiski olema, minul oli selleks üks manager Berliinis ja oma stuudio Omari küünis Naissaarel. Kusagil peab sul olema koht, kus mõelda oma mõtteid ja teha oma asju.

Kui sinu ja koori teed poleks lahku läinud, oleks see võinud viia totaalse läbipõlemiseni?

Raske öelda, neil oletustel pole tegelikult tähtsust. Võin ainult öelda, et ühtepidi võime vaadata toimunut mitte minu isikust lähtuvalt, vaid hoopis sellest aspektist, missugust tuge üks kunstikollektiiv oma pürgimustes vajab – nii muusikaringkondade, riigi, ministeeriumi kui ka laiema üldsuse tasandil. Kui palju teda ideaalide teostamisel toetatakse.

Näiteks sa pead rääkima aastaid, et tahaksid luua mõned uued töökohad, et häälerühmadesse lauljaid juurde võtta. Näib, nagu oleks see puht tehniline või organisatoorne küsimus, kuid koorile ja mulle kui dirigendile oli see repertuaari avardamise seisukohast võtmeküsimus, mis andnuks ka lauljatele täiesti uue kogemuse.

Mul oli tol ajal selja taga Rootsis töötamise kogemus, olin otsast otsani pungil uusi ideid ja tahtsin nendega Eestis edasi minna, kuid tundsin, et jooksen ainult peaga vastu seina. See lõputu ei-de jada ei hakanud ju masuga pihta, vaid juba ammu enne seda. Pidevalt kõlavaid fraase «ei saa» ja «ei ole võimalik» on kuulnud iga vähegi lennukamate mõtete ja ideedega kunstiasutus.

Sul kadus usk, et midagi muutub?  

Jah, see kadus täielikult. Rootsis neid püüdlusi mõisteti ja kõik, mida ma [seal] koorile palusin, me ka saime.

Ja Eestis öeldi, et Kaljuste ainult nõuab ja lärmab, liiatigi kõigi ülejäänute arvel.

Võib-olla ma tõesti ei oska asju ajada, kuid arvan siiski, et kui ma seisan eesti kultuuri ja selle tipptegijate hea käekäigu eest, ei tohiks see kõik nii raske olla.

Kõik ei peagi juhtuma nüüd ja kohe; piisab sellestki, kui tajud, et asjad liiguvad, et kas või kahe aastaga oled oma unistusele poole lähemale jõudnud. Ja eks sa siis põedki, ja sul ongi tunne, et võtad teistelt midagi ära …
See pole rahaahnuse küsimus, vaid võimaluste küsimus kunstiliseks arenguks. Sa ei saa kanda ette teoseid, mille autoritasudeks pole raha või häälerühmas piisavalt lauljaid; sa ei saa koori ja orkestrit suurprojektiks kokku panna, sest sul pole selleks raha.

Kõige näotum olnuks sellises olukorras kibestuda, karjuma ja jalgu trampima hakata, tunduvalt arukam ja viisakam oli selles tupikseisus, kui närvid on täiesti läbi, lahkuda … Ega see otsus sündinud üleöö, vaid ajapikku.       

Kas sa tõesti uskusid, et sind palutakse tagasi?

Lootsin, et äkki keegi vaevub mind sisuliselt kuulama. Tõepoolest tehti pakkumisi, aga see kõik oli nii tülgastav – see oli nagu lehmakauplemine, kus sulle visatakse ette nii- ja naasuguseid pakkumisi, kuni kinnisvarani Toompeal, mis muusikategemiseks üldse ei sobinud … Koori jaoks kõige olulisem heideti aga endiselt kõrvale.

Ma ei taha olla see Ida-Euroopa vaene muusik, kes vaatab iga raja tagant tulnud pakkumise peale, nagu see olekski maailma lõpp. Ma tahaks, et eelkõige oleks meil kodus ja koduses muusikaelus asjad korras, et kooril oleks teoseid, mida ette kanda – ma ei taha nühkida pidevalt ühes stiilis ja ühte lugu. Et välismaal taset näidata, oma kultuuri tutvustada, on vaja häid kontserdiseeriaid kodus – see annab kindlustunde, aga sellekski on raha vaja. Uus eelarve saab sündida ainult riiklike prioriteetide seadmisest: mis meile tähtis on? Meie iseolemine ei ole ainult iseseisev riik, vaid ka see, mida me ellu suudame viia.             

Intervjuus on kasutatud sina-vormi maestro Tõnu Kaljuste lahkel loal ja tänu pikaajalisele koostööle tekkinud usaldusele.