NO99 maruline aasta

«Kolme kuningriigi» vastuvõtt on saksakeelses ruumis olnud nii publiku kui ka kriitikute po olt väga positiivne. Foto: NO99

 NO99 andis lõppenud hooajal välisriikides üle 50 etenduse rohkem kui 22 000 vaatajale.

Lõppenud hooajale läks NO99 teater vastu väsinult, energiat oli röövinud Põhuteater, samuti olid sotsiaalpoliitiliselt teravad lavastused emotsionaalselt kurnanud näitlejaid, räägiti NO99 näitlejate ja juhtide vastuoludest. Teatriga tegi lõpparve Vanemuisesse suundunud Andres Mähar, NO99st lahkumisest on teatanud ka Tambet Tuisk, Sergo Vares ja Jaak Prints.

Samas peab tunnistama, et nii võimsat hooaega kui äsja lõppenu pole NO99-l varem olnud. Vähemalt rahvusvahelises plaanis – etendusi anti Pariisis Odéoni teatris, Münchner Kammerspieles, Hamburgis Thalia teatris, Londonis Lyricus, Berliini Deutsches-teatris ja Hebbel-am-Uferi teatris ning hooaeg lõpetati Viinis Festwochenil. Augusti alguses sõidab NO99 aga Tamperesse, kus Põhjamaade suurimal teatrifestivalil mängitakse «The Rise and Fall of Estoniat». Praegu aga NO99 rahvas puhkab.

Lõppenud marulisele aastale palusin tagasi vaadata NO99 dramaturgil Eero Epneril, kes on NO99s sama oluline looja-mõtleja kui teatrijuhid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Sageli on just Eero Epner see inimene, kes sõnastab NO99 ideed. Samas eelistab ta ise varju jääda, ka selles intervjuus Epner endast ei räägi.

Näiteks küsimusele, et mida tema kui dramaturg ja näitlejad õppisid «Kolme kuningriigi» rahvusvahelisest koostööst, vastab Epner: «Meie trupi peale mõeldes meenub millegipärast August Gailiti «Leegitsev süda», kus kunstnikust peategelane siirdub välismaale, et ometi kord elus «kuulda erapooletut, autoriteetset ja asjalikku hinnangut, väljaspool raha, tutvusi, direktoreid, maaklereid, arvustajaid, reportereid, reklaambüroosid».»

Epner tunnistab, et kohtumine inimestega, kellel pole sinu suhtes mitte mingeid ootusi ega eelarvamusi, sh positiivseid, on ühelt poolt hirmutav, kuid kisub teiselt poolt välja väikeriigis nii kergesti tekkivast mugavustsoonist ja enesega rahulolust ning toidab uute loominguliste impulssidega. «Enesekriitika, nõrkade kohtade halastamatu paljastumine ja meeleheide ühelt poolt, edasiliikumine ja rikastumine teiselt poolt. Kuid see on sedasorti rikastumine, mida ei ole võimalik mõõta,» teab Eero Epner.

«Kolm kuningriiki» sai võimsa vastukaja Briti meedias. Juba seegi, et ühe eesti teatri lavastuse kohta ilmub üle paarikümne arvustuse, on näitaja. Samas tagasiside jagunes kaheks – kiideti vaimustunult, väideti, et midagi sellist pole teatris varem tehtud. «Kolme kuningriiki» nimetati briti teatri uueks võimaluseks… Samas näiteks Daily Mail pealkirjastas artikli «The only thing magnificent about this show is just how bad it is». Daily Maili kriitik peab lavastust nii Briti kui Eesti maksumaksjate raha raiskamiseks… Et laval näidatu on rumalus maksumaksjate kulul. Millised olid teie endi ootused ja mis reaktsioonides kõige enam üllatas?

Üllatas reaktsioonide rohkus ja põhjalikkus, mis tõid meelde sellise kadumakippuva žanri nagu diskussioon. Eestis kirjutatakse kultuuri ja ka teatri kohta väga palju, kuid diskussioone, vaidlusi, dispuute peetakse haruharva, või kui, siis kusagil «kuluaarides». Briti teatrikultuuri juurde kuulub aga orgaanilise osana Speakers’ Corner, avalik debatt, mis peegeldab ühtlasi ühiskonna valmisolekut osaleda avalikus arvamusvahetuses. Eestis pole seda ühiskonnas ega ka teatrimaailmas.

Marek Tamm kirjutas Memokraadis hiljuti sellest, kuidas professionaalsed poliitikud püüavad ühe või teise teema puhul öelda, et «see ei kuulu poliitilise debati hulka». Sama näib juhtuvat ka teatrimaailmas: teater ei ole Eestis vaidlusobjekt, ta asub puutumatus sfääris ning tema olemasolu on põhjendunud ettehoolde korras juba enne igasugust mõttevahetust. Nii jääbki vaatajate hooleks rääkida ainult sellest, kas täna õhtul meeldis või mitte, ning anda lavastusele peas sobiv arv tärne.

Mida me ootasime? Briti näitlejad olid üpris veendunud, et arvustused on hävitavad, sest sealne teatrikultuur on tänu eraõiguslikele alustele muutunud äärmiselt konservatiivseks ja turule ning meelelahutusele orienteerituks.

Seetõttu on ka kriitikute ootushorisont harjunud just säärase teatriga ning veidi teistsuguse pretensiooniga lavastusi võetakse vastu umbusuga, millele annab oma lisapanuse ka teatud ringkondade sallimatus «euroopaliku» ehk saksa-prantsuse teljel sündinud kultuuri vastu.

Lehekriitika vastas tõepoolest ootustele, kuid blogides kirjutav noorem põlvkond ja lavastajad-näitlejad suhtusid teistmoodi: nende jaoks oli «Kolm kuningriiki» ettekäändeks rääkida põhimõtteliselt teistsuguse teatrikultuuri vajalikkusest Inglismaal.

Miks Londoni teatrielu siis ei ole niivõrd kunstiliselt avastuslik? Põhjus on lihtne: sealne teatrisüsteem ei soosi seda. Peaaegu kõik teatrid töötavad eraõiguslikul alusel, neil puuduvad trupid, pea kõik loomingulised ja ka tehnilised inimesed on vabakutselised ja tulemuseks ongi see, et iga näitleja peab oma praeguse rolliga ära teenima oma järgmise rolli. Lahendus? Muidugi publikule meeldimine. Kui sa Londonis publikule ei meeldi, oled sa näitleja, lavastaja, autori või teatrina hävinud.

Tulemuseks ongi teatrimaailm, mida kohalikud teatrijuhid ja teised meile kirjeldasid: hoolimata välisest särast ja pakkumiste rohkusest on ta seesmiselt igav, aegunud, mittetõsiseltvõetav, hingetu ja surnud.

Nimetaksin «Kolme kuningriigi», aga ka «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» menu väljaspool kodu murranguks.

Ma ei oska isegi öelda, kas see meiegi jaoks on olnud mingi «murrang», sest kunstis – erinevalt teistest eluvaldkondadest – ei ole tänane õnnestumine kunagi garantiiks, et ka homne õnnestub. Parimal juhul võiks meie tuuritamine aidata eesti teatril ehk vabaneda mõnedest kultuurikompleksidest, näiteks enese pidamine alaväärtuslikuks või eriti suurepäraseks.

Samuti peaksid kuuldud hinnangud veenma, et näiteks näitlejate kvaliteet on Eestis kõrge ning riikliku repertuaariteatri süsteem on õigesti kasutades kunstiliselt vägagi õigustatud ja sündida võib ka Euroopa kontekstis harukordset kunsti.  Kuid oleksin ettevaatlik nii glamuurse mõistega nagu «murrang». Kas eesti filmiellu on tulnud murrang pärast «Sügisballi» menu välismaal? Ma ei ütleks. Ikka kirjutab mõni kriitik, et Õunpuu ei oska stsenaariume kirjutada ning tema filmid toovad liiga vähe publikut.

Muidugi oleme õnnelikud. Mängida ühe hooaja jooksul nendes teatrites ning lugeda Euroopa suurimatest päevalehtedest kiitvaid vastukajasid meie näitlejatele ja lavastustele – see teeb väsimuse kõrval siiski ka rõõmsaks. Ja eriti rõõmsaks teeb see, et need mängukohad ei ole välja teenitud millegi muu kui lavastajate-näitlejate töö ja talendi poolt.Need on endiselt parimad maksevahendid Euroopa teatrikultuuri kapitalivahetuses.

Aga mida maailmas tiirutamine NO99 teatrile andis?

Küsimus on meie jaoks laiem: mida annab, kui annab, NO99 maailmas tiirutamine tervele eesti kultuurile? Ühelt poolt on see muidugi tüüpiline küsimus, mida enese käest küsivad just väikesed kultuurid. Kuid seda küsimist võib vaadata ka trumbina: oma väiksusesse aheldatuna ei olegi muud võimalust kui tunda pidevalt kirglikku huvi selle vastu, mis toimub mujal, ning kas see, mida sa ise teed, on piisavalt kõnekas ka laiemas kontekstis. Me ei saa lubada endale ignorantsust.

Teiseks. Mis juhtub selle väikeriigi teatrikultuuriga uues kontekstis? Kas ta muutub elujõulisemaks või vaesestub? Ja kas tema sidumine euroopa kultuuriga on nooreestiliku igatsuse jätk või vastupidi, enam polegi kuhugi igatseda, sest juba ollaksegi orgaaniline osa euroopalikust kultuuripildist?

Siis tuleks raami tõmmata korraks kitsamaks ja öelda, et kui kaasaegse kunsti, muusika või tantsu jaoks ei olegi välismaailmas esinemises midagi enneolematut, neis kontekstides mõeldakse ja tegutsetakse igapäevaselt, siis keelepiiridesse takerduva ja tehnilistel ning majanduslikel põhjustel palju raskemini eksporditava eesti sõnateatri jaoks on ehk tõesti tegemist uue kogemusega. Kuid kogemusega, mis ei kuulu kitsalt meie teatrile, vaid kuulub kõigile, julgustades võib-olla sellele, et kujutleda oma iga uuslavastust veidi laiemas kontekstis.

Ja tegelikult võiks küsida veel: mida eesti teatri tiirutamine annab kutsujale – Euroopale? Lisaks tavapärasele poliitiliselt korrektsele retoorikale on festivalid ja erialainimesed öelnud, et eesti teatrile iseloomulik orgaaniliselt töötav ansambliteater, mis väljendab samas väga tänapäevaseid kunstilis-poliitilisi seisukohti, on midagi uut või kadumaläinut.

Mil määral pani see aasta teid endid uuesti positsioneerima ja mil määral on NO99 Euroopa kontekstis avangardne ja provokatiivne teater?

Küsimus ongi kontekstides: ma ei mäleta, et me oleks kunagi seadnud endale eesmärgiks kedagi šokeerida, olla lihtsalt niisama provokatiivne või isegi tingimata avangardne. Kuid siinses kontekstis on see nii mõjunud.

Euroopas seevastu on nimetatud meie ja laiemalt eesti teatri trumpideks teatud konservatiivseid väärtusi: repertuaariteatris sündiv ansamblimängu kogemus, aga ka näitlejate individuaalselt kõrge tase ning lavastajate oskus ja huvi näitlejate mängu ja teiste lavastuslike kujundite vastu pluss terav ühiskondlik närv. Kuid neid kontekstide erinevusi on huvitav teada ja tajuda. Midagi teistmoodi tegema pole see meid pannud.

Mõtlesime juba oma esimest lavastust tehes selle peale, kuidas see võiks paista Berliini teletornist. Ja vastupidi: kõik meie lavastused saavad alguse ikkagi Eestist, siinsest kontekstist ja siinsetest inimestest. Huvitaval kombel on need pakkunud huvi ka mujal.

«Kolm kuningriiki» oli Londoni kontekstis sisuliselt provokatiivne lavastus. Vähemalt nii jäi tagasisidest mulje. Kas siin on põhjus selles, et seesuguseid lavastusi mängitakse väikestes teatrites, festivalidel, aga mitte suurel laval?

Jah, kindlasti. Londonis on välisteatrite nägemise kogemus üllatavalt napp. Simon Stephens (näidendi «Kolm kuningriiki» autor) nimetab briti kultuuritarbijat ja ka -loojat eneseirooniliselt «ignorantseks saareelanikuks» ja selle märke kogesime mitmeid.

Meie trupis oli näitleja, kes jõudis esimest korda välismaale alles «Kolme kuningriigiga», olles 47-aastane. Säärases keskkonnas üleskasvanutelt ei saagi oodata, et nad teaksid, kes on Bulgakov, Grotowski või Fellini, ja need näited pole võetud õhust.

Nii mõjusidki positiivsed ja negatiivsed arvustused ühtmoodi naiivsena, kuigi meelitame end mõttega, et positiivsed arvustused vaatasid veidi ka põhjuseid, miks lavastus üllatavalt mõjus: autori tahtest möödavaatamine, elavate atmosfääride, piltide ja näitlejate mängu pidamine tekstist olulisemaks, publikuga mitteflirtimine, improvisatsiooni kasutamine tööprotsessis, sündmustele reageerimine kogu kehaga, abstraktsete ja mitterealistlike kujundite kasutamine jne.

Need mõisted ei ole muidugi Inglismaa teatrielus võõrad, kuid näiteks improvisatsiooni mõistavad nad sootuks kammitsetumates raamides kui eestlased või sakslased.

Hooeg lõppes Festwochenil, mängisite seal ka «Kolme kuningriiki».  

Festwochenil olime kolmandat korda, Viinis neljandat, seega on sealne publik juba tuttav.

Kuid meid ennast huvitab välismaal mängides vastuvõtust rohkemgi pigem see, kuidas lavastus uues kontekstis muutub. Viin on teatavasti linn, mis sada aastat tagasi oli Kesk-Euroopa südameks.

Viini toonane kogemus äärmiselt mitmerahvuselise elanikkonnaga peegeldas «euroopalikkuse» mõistet mitte printsiibil «kõik inimesed on sarnased», vaid «kõik inimesed on erinevad, kuid kooselu on sellest hoolimata võimalik».

See on väga otseselt seotud ka «Kolme kuningriigiga», kus eri rahvustest ja kohati väga erineva mängulaadiga näitlejad peavad laval muutuma mitte ühesugusteks, vaid erinevusi säilitades leidma võimalusi kunstilise terviku loomiseks.

Seetõttu oli Viinis mängimine väga kummalise ja ka teistsuguse tähendusväljaga, kui lavastuse mängimine näiteks Mün­­chenis või Londonis. Kunstiteos ja kontekst sulasid ühte.

Palun kõrvuta publiku reaktsioone.

Teater on kõige vahetumalt avali publiku reaktsioonidele, mis on ühelt poolt küll hea ja teatrile olemuslik – inimeste ühine koosolemine avalikus ruumis on üks eeltingimusi kunstiteose sünniks. Kuid teiselt poolt tuleb olla publiku tähtsuse hindamisel ka ettevaatlik: lavastuse taset ei määra ära publiku naermine ega ka tema vaikimine.

Küsimus on taas laiem: briti näitlejad teavad kenasti erinevaid tehnilisi nõksusid, et publikult reaktsioone kätte saada, ja neid teavad ka meie omad, kuid kas publikule mängimine on ikkagi alati vajalik? Mis sunnib teatrit pidevalt «naeru otsima» või reaktsioone kerjama? Sisemine ebakindlus? Meeldida tahtmine? Või on küsimus puhtalt majanduslik: avaliku raha toel tegutsevad teatrid saavad olla sõltumatumad, autonoomsemad, samas kui üks briti lavastaja tunnistas, et teeb oma lavastuse pärast esimesi läbimänge vastavalt publiku reaktsioonidele ümber – et see igal juhul läbi lööks, meeldiks, töötaks.

Ma ei hiili vastusest kõrvale, publiku reaktsioonid olid Münchenis, Londonis ja Viinis väga elavad, Müncheni suur saal oli näiteks järjepidevalt välja müüdud, nõudliku publiku teatritaju oli väga erk ja tihti aplodeeriti lõpus kümme või enam korda. See pole niisama ega ükskõik, kaugeltki mitte, see tõesti oli eriline kogemus, kuid see pole ka ainuke asi, millest rääkida.

Eri riikide teatrikultuuride reaktsioon oli ka erinev – Inglismaal oli see kahtlemata kõige elavam, kohalike sõnul suhteliselt enneolematu, väitlus kestab siiamaani, kuid ka Saksa kirjutavas pressis rõhutati, et üle tüki aja panustas üks lavastus näitlejate koosmängule, mitte vaid kuivale kontseptsioonile, mis annab saksa teatri otsimistele «liig tõsise ja raskepärase ilme».

Eestis koosneb teatripublik suuresti keskealistest või vanematest naistest. NO99 saalis istub noorem publik ja silma järgi tundub, et ka mehi näeb NOs rohkem kui mujal teatrites. Kes moodustas Inglismaal ja Saksamaal teie publiku?

See on omaette huvitav kultuurisotsioloogiline küsimus: miks Bernis ollakse erakordselt soojad? Miks Berliini publik on vaoshoitud, kuid lõpus emotsioone tagasi ei hoita, samas kui Londonis on olukord täpselt vastupidine?

Kuid väga üldistades võib öelda, et sel hooajal esinesime peamiselt keskikka jõudnud või vanemale publikule, kes on oma elus näinud väga palju väga kõrgekvaliteedilist kultuuri, sest neil on selleks olnud kõik majanduslikud võimalused.

See oli ühtaegu väga nõudlik ja õnnestumise korral väga soe publik, kuid pani teiselt poolt mõtlema selle peale, kuidas teater võib ühel hetkel muutuda teatud sotsiaalsetele gruppidele kättesaamatuks.

Esineda vaid publikule, us tudengid on heal juhul kolmandal rõdul ning tavaline linnakodanik on jäänud koju – see ei ole kindlasti maailm, mille poole liikuda.

Kodune publik oli tänavu vaeslapse osas – näiteks «Kolme kuningriiki» mängisite võõrsil 45 korda, siin 15.

Ohtu eemalduda Eesti publikust oleme tajunud küll, kuigi meie repertuaar on Eesti ainesega eriti tihedalt seotud olnud. Kuid ikkagi: kas väikese kultuuri jaoks ongi üldse teist võimalust kui püüda elada ka suuremates kultuurides? Lisaks ei maksa unustada, et oleme siiski juba Eestigi kontekstis väike teater – kahel rindel alati võrdse jõuga esineda ei jõua, kuigi oleme seda siiani üritanud.

NO99 tegutseb aastaid korraga repertuaari- ja projektiteatrina ning viimane hooaeg, kus me andsime välisriikides üle 50 etenduse rohkem kui 22 000 vaatajale, ei sobi päriselt Eesti repertuaariteatri süsteemi. Kultuuriministeerium on suhtunud sellesse küll väga mõistvalt, nad näevad NO99 teatud eripärana meie orgaanilist osalemist nüüdisaegses Euroopa teatrielus ning on seda ka eraldi toetanud (koos kultuurkapitaliga), kuid kui küsida, kumb me soovime olla, kas projekti- või repertuaariteater, siis kindlasti riiklik repertuaariteater.

Küsimus ei ole siin mitte niivõrd riikliku rahastamise stabiilsuses, sest see ei ole viimastel aastatel olnudki ju eriti stabiilne, vaid selles, et repertuaariteatriks olemisel on teatud väga otsesed kunstilised eelised, mida Euroopas ka väga selgelt hinnatakse.

Meie teatrisüsteem on vaieldamatult Euroopas eripärane, ja seda heas mõttes. Kas lasta kõrvust mööda Lyric Hammersmithi juhi sõnad, kes ütles, et proovib nüüd oma teatri samamoodi üles ehitada nagu NO99?

Debatt riigi rolli kohta kultuuris käib praegu kogu Euroopas, ka Saksamaa repertuaariteatrite kohal ripub kärpenoake, rääkimata sellest, mis juhtus Hollandis või juhtub Poolas, Ungaris ja mujal. Riik tõmbab ennast igal pool kultuurist tasapisi välja ja tulemused pole lasknud ennast oodata: kunstilisi katsetusi, ühiskonna kriitilisi peegeldusi ja kultuuri edasiarenemisi on turu hooleks jäetud kultuurilt mõttetu nõuda. Milline on ühe riigi tahe, mitte vajadused? See on peaküsimus.

Mängiste repertuaaris olevaid lavastusi viimast korda. Mida uuelt hooajalt on oodata?

Püüame endiselt mõelda, milliseid lavastus ise tahaks teatris näha. Ja mis võiks olla järgmine samm tundmatusse – mida me veel teinud pole, millist otsingut proovisaalis pole me veel alustanud?

Hooaja tuuma moodustavad neli uuslavastust, millest kolm lavastavad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: esimese lavakunstikooli tudengitega, teise meie trupiga ja kolmas on kõigi ootuste täitumise korral rahvusvaheline koostöö.

Järgmisel suvel läheme taas proovisaali Münchner Kammerspiele inimestega. Püüame leida meeleheitlikult võimalusi ka «Kolme kuningriigi» edasimängimiseks, kuid Tallinnas etenduste andmine on rahaliselt üle jõu käiv. Eks ta veidi kummaline koostöö on, teatrite ajalugu, suurust ja eelarveid pole võimalik võrrelda, kuid õnneks loevad kunstis muud võrdlused rohkem. Kõiki neid lavastusi me ootamegi.