Eesti film sai tšehhidelt marulise ovatsiooni

Raivo E. Tamm «Seenelkäigus» Foto: Allfilm

Prahast tunnisõidu kaugusel asuv kaunitest mägedest ümbritsetud multikultuurne kuurortlinn Karlovy Vary, mille linnavaated on inspiratsiooni pakkunud ka Hollywoodi tegijatele, võõrustab tänavu festivali külalisi ja külastajaid 47. korda.

Uhke numbriga Ida-Euroopa igas mõttes võimsaim filmiüritus paistab sedakorda silma minimalismiga, mida iseloomustab festivali üldkujundus ja kas või tõdemus, et programmis pole ühtegi filmi, mille vaatamiseks peab ette panema ebamugavad 3D-prillid. Õnneks. Siin ruulib autorikino, mille mõistmiseks ei pea publikut petma tehnoloogia kõrgsaavutustega.

Ometigi, festival pole ajale jalgu jäänud. Filmide esmaklassiline näitamiskvaliteet, positiivne nooruslik publik, cool atmosfäär ning 1500-kohalises festivali peasaalis juba pikki aastaid mikrofonidega askeldav ja alati marulise aplausi osaliseks saav anonüümne vanahärra – need on märksõnad, miks siia ikka ja jälle igal suvel tullakse. Tuhandete kaupa.

Festivali suurimaks tõmbenumbriks on muidugi kõiki ilmakaari hõlmav võistlusprogramm, kus eranditult jooksevad filmid, mida publik näeb esimest korda. Festivali teine konkurss «East of the West», kus pühapäeval esilinastus ka ainukene programmi valitud Eesti film, Toomas Hussari «Seenelkäik», keskendub Ida-Euroopa regiooni filmikunsti propageerimisele, andes päris hea pildi meie lähinaabrite kino hetkeseisust. Kokku on kogu festivali programmis 200 linateose ringis, neist 21 kaotavad oma «süütuse» (väljend filmiringkonnas esilinastuse staatuse kohta) just siin, nagu ka «Seenelkäik».

Nali töötab

Ühe kindla žanri piire ületav «Seenelkäik» esilinastus barokses, veidi meie enda Vene Teatrit meenutavas kinosaaliks kohandatud linnateatris. Kohas, kust mõned aastad tagasi sai tuule tiibadesse ka Ilmar Raagi «Klass», mis lõpuks oma võistlusprogrammi võitis. Filmi linastuse eel viskasid korraldajad muhedat nalja eestlaste mõrkja huumori ja seenelkäimise kohta, mida kohalviibinud filmi peaosalist kehastanud Raivo E. Tamm võrdsustas omakorda tšehhide õllelembusega. Mekib üks, maitseb ka teine.

Arvestades mõnesajapealise saalisviibinud publiku positiivset reaktsiooni jäi mulje, et pisikene Eesti film oma pisikeste eesti naljadega on võrratult mitmemõõtmelisem ja universaalsem, kui esialgu ühelt Eesti komöödialt võib oodata, pigistades rahvusvaheliselt publikult laia naeru välja just õigetes kohtades. Sotsiaalne närv ja huumoritaju paistab meil tšehhidega igatahes sarnane olevat.

Ots on lahti tehtud. Publiku südamed «Seenelkäik» igatahes võitis, kas sama meelt on ka filme hindav viieliikmeline žürii, saame teada juba laupäeva õhtul. Millest täpselt «Seenelkäik» siis ikkagi räägib, see saab selgeks septembris, kui film jõuab Eesti kinodesse.