Tallinnas alanud muusikaõpinguid USAs jätkanud Jonas Tarm (18), kes nopib Ameerikas auhindu heliloomingu konkurssidel ja loodab sel suvel Eestis viiuldajana üles astuda, leiab, et ta võiks vabalt olla ka tänavamuusik.
Elust ja helidest vaimustunud Jonas Tarm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik sõltub kohast ja ajast, samuti paladest, millega üles astuda – ka tänavamuusikul võib olla päris hea teenistus, leiab Jonas. Raha on tarvis, sest USAs heas kõrgkoolis õppimine maksab palju.
Seda vaatamata tõsiasjale, et Jonas on heliloomingu vallas juba nii mõndagi saavutanud – Illinoisi osariigi noorte heliloomingu konkursi ja Chicago muusikainstituudi korraldatava konkursi Generation Next võidule järgnes esikoht USA suurimal noorte süvamuusika heliloomingukonkursil.
Viimase korraldajaks on enam kui 24 000 liikmeline USA muusikaõpetajate üleriigiline assotsiatsioon ning Jonasel tuli rinda pista eakaaslastest heliloojatega 50 osariigist. Teosega «Kaks pala viiulile ja klaverile» jagas ta ühena 29st esikohta ka USA autorikaitseühingu ASCAP üleriigilisel konkursil, kuhu tänavu esitati üle 700 teose.
Tallinnas on hea
Jonase «oma» pill on viiul, mille õpingutega alustas ta Tallinnas Vanalinna muusikakoolis. Mõne aja pärast kolis perekond Ameerikasse, aga Tallinna vanalinnas tunneb Jonas end jätkuvalt koduselt.
«Olen Ameerikas ka päris palju eestlasi kohanud, nii et mingit suurt Eesti-igatsust pole veel tekkinud,» räägib noormees ja lisab, et ei hoia ühest linnast või kontinendist väga kinni, sest maailmas on ju veel nii palju avastamist. «Mulle meeldib ringi seigelda,» muigab Jonas.
Enne seda aga ootab noort autorit muusikaõpingute jätkamine Bostoni mainekas konservatooriumis. «Valisin selle peamiselt õpetajate pärast, seal on suurepärased muusikud ning Bostoni muusikaelu on kahtlemata põnev,» räägib Jonas. «Lisaks on tegu tudengilinnaga, seal asub Harvard, saab palju teistelt õppida.»
Kui palju on aga seni välja teenitud preemiad noorele heliloojale uksi avanud? «Eestis ehk isegi rohkem kui USAs,» vastab Jonas. «Seal ei teadnud paljud minust varem midagi, lisaks ei sõltu selles riigis ühest preemiast või auhinnast kuigi palju. Nagunii tuleb pidevalt edasi areneda, midagi õppida, mitte saavutatu juurde pidama jääda.»
Tarmi 16-aastaselt kirjutatud ja Generation Nexti konkursil võidutsenud helitöö, kammeransambli pala «Las Ruinas Circulares» viiulile, klaverile, tšellole ja flöödile esietendub tänavu suvel ka Eestis, Neeme Järvi festivalil.
See on muusikaline interpretatsioon Argentiina kirjaniku Jorge Borgesi novelli «Ringvaremed» teemadel. Novell räägib mehest, kes üritab kujutluse abil ellu tuua teise inimolendi, kuid selle käigus saab hoopis aru, et on ise vaid kellegi ettekujutuse vili.
«Alustasin selle loo kirjutamist muusikakoolis, tegemist on omamoodi müstilise looga. Helilooja idee peakski olema uste avamine maailma, mida inimesed muidu ei avastaks,» räägib autor.
Ema Eve Tarmi sõnul hakkas Jonas juba varakult oma loomingule väljendusvõimalusi otsima. «Otsis ise esinejad, kes tema palu mängiksid,» räägib ta. «Ja pälvis juba 14-aastaselt esimese omakomponeeritud palaga palju tähelepanu, kuni Chicago muusikainstituudi juures asuva heliloojate loomelabori juhataja tuli teda sinna kutsuma.»
Paber ja pliiats
Jonas leiab, et komponeerimine on nagu üks suur ja keeruline pusle, mis tarvis kokku panna. Muusikat kirjutada eelistab ta enda sõnul aga aina enam vanamoodsal kombel – pliiatsiga paberile. «Arvutist tulev heli võib su ära rikkuda, see ei pruugi alati olla akustilise pilliga täpselt sarnane,» põhjendab noor helilooja.
Eesti muusika on noore autori südamele lähedal, talle meeldivad nii Arvo Pärt kui ka Veljo Tormis. «Tegelikult vaimustab mind kõik, elu ise kogu oma nüansirikkuses. Isegi igav inimene või paik võib inspireerida, ja maailmas polegi olemas asju, millest ei saaks vaimustuda,» räägib Jonas, kes vaatab elule tihtipeale looja pilguga – et kuidas üks või teine asi muusikalisse keelde tõlkida. «Kas või seesama kivimaja siin vanalinnas – linn võib vabalt olla muusika. Värvid, aistingud, tunded... Kirjandusest ammutan ka alati inspiratsiooni.»
Kas kiirustava elutempo, õppimise ja loomingu kõrvalt jääb aega ka sõpradega suhtlemiseks?
«Ikka jääb,» vastab Jonas. «Enamik mu sõpru ja tuttavaid tegeleb samuti muusikaga. Muusikute hulgas on igasuguseid inimesi – nii heas mõttes segaseid kui ka pööraseid pidutsejaid, hästi põnevaid isiksusi.»