Jaapanlasest Arno? Miks mitte

Jaapanlasest balletitantsija Takuya Sumitomo (pildil keskel) tantsis Oskar Lutsu loodud karakteri Arno Tali sama lüüriliseks, avatuks ja imestavalt ilma vaatavaks, kui on tema harjumuspärane prototüüp. Foto: Margus Ansu

Kui Arno isata koolimajja jõudis, oli opmustriga rohekaspruunil seinal kaks luukideta akent, taustal valgusvihkudes kevadvihm, aknalaudadel kaks peaaegu alasti keha ning meelekohtadele suruv sugestiivsete rütmikordustega raske trummilaviin.

Oskar Lutsu «Kevade»? Iga eestlase lapsepõlve piibel? Jah, just seesama ja ometi hoopis midagi muud – üllatusterohke, julge, dünaamiline, poeetiline ja helidemeres kümblev.

See Vanemuise 70. sünnipäeva lugu oli ajuti nii kujunditetiine tantsust ja silmaga haaratavatest sümbolitest, et tekkis oht ülelaetud olla.

Koreograaf Ruslan Stepanovi sees oli Lutsu «Kevade» paar tiiru teinud ja seejärel vabade assotsiatsioonidena, pisut sürrealistlikult väljunud. See suurel laval end ilmutav tantsuversioon oli tugevalt multikultuurilise trupi, nende nooruse ja muusikalooja Ardo Ran Varrese nägu.

Vägagi jõuliselt liigutusterägastikesse ekslev, sedaviisi noorust südames, soontes ja tantsijate anatoomias elavalt kujutav. Ruslan Stepanovi versioon oli jahmatav, kuid ometi oli meile hingelähedane «Kevade» tema «Kevades» sees. Ainult täiesti teistmoodi.

Põhikujundite, seoste, allusioonide, visuaalsete ja heliliste leidude ehmatavas üksolemises.

Lible viinavõtt ja muud lood

Teose algustaktides polnud midagi eesti kogukonnale silmanähtavalt, kõrvaga kuuldavalt omast. Muusika viitas pigem jaapani trummitseremooniale.

Eestlane polnud ka Arno. Koolipoiss (Takuya Sumitomo) oli hoopis jaapanlane, kuid sama lüüriline, avatud ja imestavate silmadega ilma vaatav kui harjumuspärane prototüüp. Tundepõhiselt tuttav unistaja.

Stepanovi fantaasia hakkas helidest indu saades looma laval Lutsu teosele etüüde. Imeliku kandlemängimise lugu, korralike koolitüdrukute lugu, Lible viinavõtmise lugu, köstri lugu jne.

Neid oli pikemaid ja lühemaid. Visuaalselt vaimukad kõik. Kus aga tantsukujundite sõnadest jäi napiks, tulid appi helid.

Vanemuise «Kevade» muusika oli üks suur Kimmo Pohjoneni stiilis helisid lõdvalt seotud struktuuri laotav üllatus. Ardo Ran Varrese helide teos, just nimelt helidest koosnev muusikakude mõjus kui kõrvadega loetav raamat.

Teos, mille sees helid kirjamärkidena ja tähtedena pajatavad oma lugusid või toetavad kuuldemänguna koreograafilist teksti, jutustades austusega «Kevadest». Sellest, mis autopidurikriginas, klaaside kokkukõlksumises, vihmas, laste kilkamises. Sellest, mis rahvaviisi kordusmotiivis Imeliku kandleviisi kitarri vastu oli vahetanud, sellest, mis jaapani trummi, okariina, parmupilli helidest oli kokku põimitud.

Raske on leida teist seesugust hübriidi, kus füüsiline ja auditiivne tekst nii teineteist armastaksid ja toetaksid, eksisteerides samaaegselt eraldi ja sulades vajadusel sulnilt kokku. Koreograafi ja helilooja koostöö oli igas hetkes sees.

Ruslan Stepanovi kui koreograafi stiil on teravalt, veidi brutaalseltki modernne. Just selline släng tantsus, mida noor balletitrupp mõistab ja orgaaniliselt kasutab. See sobib neile, nende pöidadesse, poosidesse ning hüpetesse.

Ansambel töötas hästi

Dünaamika ei tulene tahtejõust ega pingutusest olla originaalne ja keeruline, vaid sellest, et liigutusi on lihtne kehasse võtta ja edasi anda. Noored «Kevade» tegelased kulgesid laval ühtse tervikuna, ansamblis, sümbioosis.

Teele (Hayley Jean Blackburn), Toots (Guy William Burden) ja Arno ajasid ühte asja ja tegid seda veenvalt ja lustiga. Neist eristus karakterite meisterlikkuselt ja koomika sügavuselt duubel Lible (Janek Savolainen ja Aivar Kallaste).

Üks Stepanovi nutikamaid leide oli Arno poolt tunnistatud viinajoomise misanstseen, kus sündis Savolaineni ja Kallaste loomebiograafias üks meeldejäävamaid tegelasi ehk kaksiktegelane Lible.

Mida teeb eestlane, kui näeb võõrast? Ehmatab ja taandub, annab hinnangu ja mõistab halvaks. Ruslan Stepanov koreograafina julgustab meid maailma uutmoodi vaatama ja võõras rikastava maagi leidma. Lutsu «Kevade» kui sulatuskatel? Miks ka mitte, nooruslik õhin ühendab.

Uus Ballett

Oskar Lutsu «Kevade»
Vanemuise teatris
Helilooja Ardo Ran Varres
Lavastaja ja koreograaf Ruslan Stepanov
Kunstnik Liisi Eelmaa
Kostüümikunstnik Mare Tommingas
Osades Takuya Sumitomo, Hayley Blackburn, Guy William Burden, Silas Stubbs, Ilja Mironov jpt