Nabokovi mälulatern

Vladimir Nabokov Foto: Corbis / Scanpix

Mälestusteraamatuid, nagu teada, viimasel ajal ilmub. Nabokovi «Räägi, mälu» on neist ilmselt üks tähelepanuväärsemaid, leiab Janar Ala.

«Räägi, mälu» ilmunuks ka siis, kui viimasel ajal nii palju mälestusteraamatuid ei avaldataks, kuna tegu on kanoonilise raamatuga. Ikka mainitakse seda ühes väärikas reas Augustinuse «Pihtimustega», Rousseau’ või Tolstoi mälestustega.

Ka võib seda leida mitmetes nimistutes, mis 20. sajandi mitteilukirjanduslikke teoseid mingitesse paremusjärjestustesse seavad. Välja antud 1966, kuid olles kirjutatud peaaegu 30-aastase ajavahemiku jooksul. «Räägi, mälu» on korrastatum ja lisandustega versioon Nabokovi mälestusteraamatust «Täielik tõendusmaterjal» (1951).

Lisandusi oli vaja teha, sest mälu on väga libisev ja väljajätteline materjal. Raamatule kirjutatud eessõnas mainibki Nabokov hilisemat kohtumist sugulastega, kus puudustele osutati tähelepanu ning isikud ja sündmused asetusid seejärel täpsemalt neile kuuluvatele kohtadele.

Hiljem oli Nabokovil veel plaan kirjutada «Räägi, mälule» järg «Räägi veel, mälu», kuna raamat lõpeb aastaga 1940, mil Nabokovid (isa, ema ja laps) sõidavad üle mere Ameerikasse. Ameerika-aastad ongi jäänud kirjapandud kujul mäletamata.

«Räägi, mälu» ei ole sellisel kujul tihkelt fakte ja kronoloogiaid täis topitud elulugu, kus sündmus viib sündmuseni ja elukangas rullub mingi kulminatsiooni ootuses lahti.

Pigem on liikumapanevaks jõuks ikka kunst ja kunstilisus, peenelt vormitud sõnajadad, esteetiline ja ekstaatiline värelus, mõni silmalaugude all ujuv valgusefekt. «Ei leia ma keskkonnast ega pärilikkusest seda täpset tööriista, mis mind kujundas, seda nimetut valtsi, mis vajutas mu elule mingi keeruka vesimärgi, mille ainulaadsust näeb alles siis, kui kunstilaternast kumab valgus läbi elamise paberi» (lk 19).

Peamine osa raamatust püüab mäletada lapsepõlve, lapsepõlve Venemaad, mis hiljem, loomulikult tükkidena, ka Nabokovi ilukirjanduslikes teostes hakkab kaasa rääkima.

Aga siin ei ole sentimenti ega pisaraläiget, mis muidugi olekski kõike muud kui nabokovlik. Kiire näitena sedalaadi sentimendi lõbusast  puudumisest teeksin  kõrvalepõike tulevikku ja meenutaksin Nabokovi ja Ivan Bunini kohtumist pagulaskirjanikena Pariisis.

Bunin kutsub Nabokovi restorani, kuid õhtu käigus jõuavad mõlemad teineteisest tüdineda. Ka ei meeldi Buninile see, et Nabokov ei pea lugu laanepüüst, mida Nabokov ütleb enda olevat lapsena küllastumiseni söönud.

Oma lapsepõlve nimetab Nabokov selles raamatus perfektseks. Kirjeldused lapsepõlve Võra mõisast, selle  hiljem võsastuvast inglise pargist, mis eraldab maja heinamaast, selle uuenevast ja hääbuvast tenniseväljakust, sellelähedastest metsadest, kus ema armastas seenel käia, ühest paviljonist, kus metsas uitav 14-aastane Nabokov otsis äikese eest peavarju ning avastas vihmapiisa ja tuulevaikuse koostöös luuletamise kunsti jne.

Pildid tulevad üksteise järel reas, võimalik, et sulanduvad vahepeal üksteisesse või satuvad vahetusse – mäluriie, nagu ikka, on lõtv. Selles lapsepõlves on teenrid, palavalt armastavad vanemad, inglise nipsasjad ja keel, haiguse tõttu kaduv fenomenaalne peastarvutamise võime, guvernandid, sohvrid, rongisõidud merekuurorti Biarritzi, onud-tädid, pärandused, mõni silmamoondus, rikkalik sugupuu.

Nabokov oli tuntud  Freudi-vastasena. Perfektset lapsepõlve esitab ta justkui kahjurõõmsa ja narritava vastukäiguna mõnele poolfreudistlikule kinniskujundile.

«Sobrasin vanimates nägemustes, et leida võtmeid ja võimalusi – ja lubatagu kohe kinnitada, et ütlen lahti labaselt närusest, keskajalikust Freudi maailmast kõige selle seksuaalsete sümbolite veidra jälitamise (otsekui otsiks Shakespeare’i tekstidest Baconi akrostihhe) ja kõigi nende tigedate tillukeste loodetega, kes looduslikest peidikutest piiluvad oma vanemate armuelu» (lk 15). Valitseb üleüldine armastav ja meeldiv õhkkond ning igasuguste traumade puudumine.

Ka ajalugu oma raskete rännakutega ei pääse sellesse maailma teisiti sisse vaatama kui mõne hilisema meenutusena või pealiskaudse kaugeltnägemisena. «Venemaa katastroofilise Kaug-Ida sõjakäiku saatsid metsikud siserahutused. Ema neist ei heitunud ja tuli koos kolme lapsega tagasi Peterburgi, olnud peaaegu aasta piiri taga tervisevetel. See oli aasta 1905» (lk 21).

Nabokovi isa oli jurist ja liberaalne riigitegelane Vladimir Dimitrievitš Nabokov, kelle 1922. aastal tappis Berliinis mõrvari kuul. Nabokovi vanaisa oli justiitsminister. Nabokovi ema Jelena pärines metallitöösturite Rukavišnikovide suguvõsast.

Üks Nabokovite koer, Box II nimeks, oli dr Anton Tšehhovi koerte Kiniini ja Broomi järeltulija. Oli loomulik, et sedasorti ajaloolise sattumuslikkuse juures tuli 1917.

Oktoobrirevolutsiooni raputuste eest pageda, esialgu Krimmi, pärast sealt edasi juba Euroopasse. «Minu ammune vastasseis Nõukogude diktaatorlusega pole kuidagi seotud omandiküsimusega. Ma põlastan pagulast, kes «vihkab punaseid», kuna nood on kõik tema rahad ja maad «varastanud». Nostalgia, mida mina kõik need aastad hinges kannan, on ülim kurbus kadunud lapsepõlvest, mitte kaotatud pangatähtedest» (lk 57).

Ajaloolist, poliitilist ja käegakatsutavat reaalsust puudutatakse selles mälus vähe. Lapsepõlve murdudes tulevad sisse traagilisemad toonid, perekonna, eelkõige isa ja venna traagiline saatus.

Kuid kasutute ja juhuslike kohtade esteetiline tõmme mahendab  sedagi ja pöörab asju lõbusasse ja ninakasse groteski.

Punaste eest Krimmi põgenedes satub noor Nabokov hoopis pealt nägema Tolstoi jutust «Hadzi Murat» tehtava filmi võtteid. Hiljem Cambridge’is osaleb ta poliitilistel, eelkõige kõiki huvitaval Venemaa teemal peetavates vestlustes, kuid ütleb, et loobus sellest kiiresti ja keskendus hoopis kirjandusele.

Poliitilist kirjandust á la Orwell on ta hiljem nimetanud «päevakajaliseks rämpsuks».
Tema ideaal on pagulasaastate Pariisis silma hakanud kirjanik Sirin. «Ta kuulus minu põlvkonda. Paguluses esile kerkinud noortest kirjanikest oli ta kõige üksildasem ja ülbem...

Ja Sirini austajad hindasid kõrgelt, ehk liigagi kõrgelt tema ebatavalist stiili, säravat täpsust, tegusat kujutlusvõimet ja muud säärast. Vene lugejaid, kes olid kasvanud vene realismi tõhusas otseütlemises ja näinud läbi dekadentlikku pettust ja bluffi, hämmastas tema selgete, kuid kummaliselt eksitavate lausete peegelpidine nurgelisus ja ka tõsiasi, et tema teoste tegelik elu kajastub tema keelelistes kujundites, mida üks kriitik nimetas võrdluses «akendeks kõrval-ilma...tulemuste tuisuks, mõtterongi varjuks». Sirin tuiskas üle paguluse tumeda taeva kui meteoor, kui kasutada vanamoelisemat võrdlust, kadus ega jätnud järele midagi peale ähmase ärevuse» (lk 225).

See Sirin on loomulikult Nabokovi enda pseudonüüm, niimoodi heidab Nabokovi mälulatern trikikat valgust. See on peenelt tõlgitud peen raamat.

Peab olema vajalik.

Uus raamat

Vladimir Nabokov
«Räägi, mälu»
Tõlkinud
Rein Saluri
Tänapäev, 2009
288 lk