Näitlejad tuleb hulluks ajada

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastaja Marco Layera rahustab vaatajaid: «See on mäng, kedagi ei pooda üles.»
Lavastaja Marco Layera rahustab vaatajaid: «See on mäng, kedagi ei pooda üles.» Foto: Priit Simson

Juuni 2012. Jäneda. Pulli tall. Viis näitlejat sagivad raamatutest lookas laua ümber. Nad vestlevad tuliselt, justkui polekski eestlased. Laest ripuvad poomisnöörid, mida lavastaja Marco Layera võngutab. Kas nii muudetakse maailma?



Marco Layera, millised on esimesed muljed eesti näitlejatest?

Eestlased on külmad. See pole midagi halba, see on lihtsalt silma jäänud. Tervitatakse kätt surudes. Ühe laua taga süües ei oodata, kuni kõik on lõpetanud, nagu meil kombeks, minnakse lihtsalt lauast ära.
Tšiilis kõik näitlejad tervitavad üksteist musitades, see on harjumus, sest teeme koos tööd, meil on väga pühendunud näitlejad. Mulle meeldivad need, kes ei taha kõigest aru saada, aga mängivad vabalt. Kui sa pole mõistusega asja juures, siis astub mängu süda.

Siinsetel näitlejatel on raske äkiliselt ühelt emotsioonilt teisele üle minna, neil on vaja aega, et emotsioon esile tuleks. Ära mõtle nii palju, sa ei pea mõistma ega mõtlema, tegutse! Mängi oma kehaga!

Meeldib, kui siinsed näitlejad muutuvad pööraseks. Nad tuleb hulluks ajada! Nad on tõesti väga head näitlejad, kui nad mõistavad ja kaasa tulevad. Esimesel päeval, kui ma siia tulin, küsisin näitlejatelt, miks nad on näitlejad, miks nad seda teevad. Mulle meeldib küsida, miks. See on sügav küsimus. Paljud vastasid, et olen kunstnik, kuna ei sulandu ümbritseva ühiskonnaga ja pole rahul. Mina olen romantik, kes usub, et saame midagi ära teha. Pole üheseid vastuseid, mulle ei meeldi vastused, mulle meeldib küsimusi esitada.

Milline on Tšiilis teatri olukord?

Tšiili teater on siiani olnud väga autoritaarne, poliitiline, kommertslik ja väga tõsine. Meeldiks seda lammutada. Sooviksin midagi sügavamat luua kui lihtsalt tavalist draamat või meelelahutust. Publik peaks etenduselt saama kogemuse, et lahkuks teatrist sisemise liigutuse ja peegelduse protsessiga.

Tšiilis käib vähe inimesi teatris, puudub harjumus, ja on ka neid, kel pole raha. See on kinni ka riigi kultuuripoliitikas. Terves maailmas käibki vähe inimesi teatris. Küsimus, mille mina endale esitan: kas teatrit on vaja? Mis siis, kui teatrit poleks? Maailm oleks ikka endine. Seega, ühelt poolt on see imeväike, mida suudame teha, ja samas ka suur. Mulle meeldivad vastuolud.

Tšiilis ei peeta teatristöötamist heaks tooniks. Häbenetakse seda. Siis küsitakse, et mida sa veel teed, et ära elada. Mul on õnne olla Tšiilis privilegeeritud seisus, sest meie trupil La Resentida läheb päris hästi, meid tunnustatakse, saame reisida ja elatume sellest tööst. 80 protsenti tšiili näitlejatest ei saa näitlemisest ära elada.

Kes finantseerib Tšiilis teatreid?

Valitsus eraldab vähe raha kultuuri toetuseks. Lõuna-Ameerika kultuurimaastik on Euroopa omast väga erinev. Tšiilis on fonde kultuuri toetuseks, aga samas on palju asju, millega ei saa Tšiilis rahul olla: haridus, tervishoiusüsteem, elamistingimused. Valitsus peaks andma raha kunstnikele, aga samas peaks ka raha kulutama selleks, et keegi tänaval surema ei peaks.

Euroopa tundub võrreldes meiega tõeline paradiis, toetusesummad on nii palju suuremad, kuid seevastu tundub mulle tšiili teater palju loovam, kas või see, kuidas näitleja oma keha kasutab. Jah, meil pole võimalusi eriefektideks, kuid need tingimused panevad meid töötama teistmoodi. Tšiili teatris on puudu radikaalsusest. Varem oli Pinochet ja tugev diktatuur, aga praegu, kui meil on juba kakskümmend aastat demokraatiat, meil pole ühtegi vaenlast, kelle vastu me siis võitleme? See on huvitav konflikt.

Teater pole huvitav, kui see on pamflett, kui teater teeb vaid poliitikat. Teatri teeb huvitavaks see, kui see muudab reaalsust ja provotseerib. Uuendusmeelsemad Tšiilis lõhuvad traditsioone, nad ei karda teha teisiti, kui õpetaja on rääkinud. Usun vabadusse ja autoriteetidesse. Mulle meeldib väga Eesti NO99, mis on omanäoline, ma pole midagi sellist varem näinud. Nemad teevad head teatrit, nad on realismi meistrid!

Oluline, et tekiks ruum, mis peegeldab reaalsust. Televisioon seda ei tee, see on tõsine rämps. Farsid, armastuslood, tarbimine, afäärid...  Pole ruumi, kus saaks ideid vahetada, rääkida sellest, mida tunneme, teatril võiks see roll olla. Teater võib olla meelelahutuslik, kuid siiski rääkida samal ajal huvitavatel teemadel. Seepärast on teatril väga privilegeeritud roll, järjest vähemaks jääb ruumi, et iseennast vaadata ja tunda, et kuulume kuhugi. Kuhu me ühiskonnana läheme?

Usute, et see etendus muudab tõesti maailma?

Enne selle tööga alustamist panime kahtluse alla kõik seni mõeldud mõtted. Teatril on võime reaalsust muuta. Lugu on fanaatilistest näitlejatest, kes usuvad, et teater saab maailma muuta. Ühtlasi küsime selle etendusega, kas see on teatri roll. Kas teatri roll on meelt lahutada või muuta? Kui Aafri­kas surevad lapsed nälga või kusagil peetakse sõda, kas meil on sellest ükskõik? Meie surfame samal ajal internetis ja joome kohvi, kõik jätkub samamoodi. Mida saame teha, et seda muuta?

Mis on selle töö juures raske?

Meil on väga vähe aega, 20. juunist alates teeme proovi. Tšiili trupiga tegime seda tükki pea aasta, lõime ühiselt tekstid, katsetasime. Mulle meeldib uurida ja avastada. Ma ei tea, mis sellest välja tuleb, see on risk, mida ma armastan. Teatris ongi kõige ilusam see, kui riskitakse. Ainult riskides kohtab midagi unikaalset. Mulle meeldib eksperimenteerida, anda endale ruumi luua midagi uut. Ei midagi uuenduslikku, tegelikult pole miski uus, aga see on justkui purjetamine, uute maade avastamine. Kõige raskem on mitte korrata seda, mida oma trupiga juba teinud olen.

Lavastajana soovite näha näitlejate emotsioone tühja koha pealt.

Soovin, et töötataks emotsiooniga, mitte intellektiga. Pärast küll, aga mitte proovide alguses. Eriti selles tükis, sest see on veidi skisofreeniline. Siin pole harjutud nii töötama, aga tšiili trupiga teeme seda meetodil nuta-naera, ilma et näitleja seostaks end mingi tegelaskujuga. See on põnev, pidevas diskussioonis tekivad uued ideed. Kui teeksin realistlikku lavastust, siis töötaks eesmärgipäraselt, aga praegu pole tegemist loogilise realismiga.

Palju enam kui reaalsust imiteerida meeldib mulle seda muundada, ümber kujundada! Teater ei saa kunagi võistelda reaalsusega, reaalsus on midagi väga tugevat. Mul pole metodoloogiat, usun kaosesse ja vabadusse. Loomulikult on mind paljud meistrid inspireerinud, olen igalt poolt röövinud midagi kokku.

1 küsimus
Mille poolest erinevad Marco meetodid eesti lavastajate omadest?

Leino Rei
näitleja
Marco soovib emotsiooni tühja koha pealt. Meil Eestis on kombeks enne aru saada ja selle peale emotsiooni ehitada, aga tema nõuab kõigepealt mängu. Vesi peab olema pidevalt keemistemperatuuri lähedal. «Tulistage, tulistage!» ütleb ta. Ta tahtis ühe proovi jooksul teha neli-viis läbimängu ja pärast analüüsida. Marco tahab näitleja lahti raputada, lahti loksutada, kuni näitleja muutub justkui antenniks.

Marco Layera
•    Marco Layera (1977) on üks tuntumaid tšiili noorema põlvkonna lavastajaid ja tema teatrigrupp Compania La Resentida üks huvitavaimaid fenomene Lõuna-Ameerika teatris. Trupp on osalenud festivalidel Lõuna-Ameerikas ja Euroopas. Layera on saanud Eugenio Guzmani teatriauhinna, mida annab välja Tšiili Ülikool, ning ta on olnud rahvusliku Altazori auhinna nominent.
•    Viis aastat teatrit õppinud Layera on tegelikult hariduse poolest advokaat ja on töötanud ka filosoofiaõpetajana.
•    Täna Jäneda Pulli tallis esietenduv lavastus «Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma» on  Marco Layera autorinäidend. Ühenduse R.A.A.A.M. produktsioonina lavale jõudvas lavastuses mängivad Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Jüri Tiidus ja Leino Rei. Milline on «Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma» hispaaniakeelne versioon La Resintida trupi esituses, seda näeb talvel Tallinna Linnateatris toimuval «Talveöö unenäo» festivalil.

Tagasi üles