Kirjarahvast häirib Google'i ülbe ettepanek

Google'i infolaud Frankfurti raamatumessil. Foto: AP / Scanpix

Mitmed Eesti kirjamehed tunnevad  end puudutatuna suurfirma Google autoriõiguse alase lepingu pakkumise arrogantsest laadist.

Otsingumootorifirma Google pakkus eelmisel nädalal Eesti lehtedes ilmunud reklaamis Eestis elavatele autoritele võimalust keelata ettevõttel oma raamatute skanneerimine ja oma portaali kaudu otsitavaks tegemine.

Kui Google pole autorilt saanud kirjalikku teadet kokkuleppest taganemise kohta tänavu 5. maiks, arvab ta autori ühinenuks USAs ettevõtte ja autorite ning kirjastajate vahel sõlmitud lepinguga, mis lubab pea kaks kolmandikku Google’i teenitud reklaami- ja muust tulust autoriõiguste omanikule.

«Ma ei ole aru saanud, mismoodi ma peaks sellest kasu saama. Ja mingit kasu ju võiks ometi saada, sest mul pole mingit soovi töösturit heast peast nuumata. Kui tahan, võin ise oma teoste failid võrku riputada, et kogu maailm näeks, ma ei vaja selleks armulikku töösturihärrat,» rääkis kirjanik ja toimetaja Jaak Urmet Postimees.ee'le.

«Kuuldavasti Ameerika ja Soome kirjanikud protestivad. Kui nemad juba protestivad, ju siis on põhjust umbusklik olla. Jään ootama edasisi analüüse. Igatahes loogika, et kui te ei kisa, siis te järelikult olete nõus, lausa nõuab vastuseisu,» leidis Urmet.

Google ju ei tule selle peale, et suurte plaadifirmade looming tasuta võrku üles panna, kohe oleksid juristid kahjunõuetega ukse taga, leidis Urmet vastuseks küsimusele, kuidas peaksid Google'i aktsiooni suhtuma Eesti kirjastajad, kelle välja antud raamatuid ju skanneerimisel reaalselt kasutatakse.

«Kes siis ei tõmbaks võrgust muusikat või filme - aga erinevalt näiteks heliplaatidest on raamatute hinnad Eesti poodides küll väga õiglased, neid võiks ikka poest osta. Kust see kirjanik siis oma töötasu saab, eriti väikerahva kirjanik?» küsis Urmet, kes on tegev kirjastuses Jutulind.

«Minu seisukoht on, et Google'i käitumine on sigadus. Esiteks juba see viis, kuidas autorite poole pöördutakse, on uskumatu nahaalsus,» põrutas kirjastuse Pegasus toimetaja Lauri Vanamölder.

«Teiseks muidugi on see otsene autorite ja kirjastuste rahakotti tungimine, sest ilmselgelt vähendaks see pärisraamatute ostetavust. Iseasi oleks e-raamat, mille täishinnaga saaks alla laadida - palun väga,» leidis Vanamölder.

«Mis aga puutub innovatsiooni, siis mina siin kaasa rääkida ei taha - olen piisavalt konservatiivne inimene, et mitte vaimustuda kõigest elektroonilisest, eriti säärastest raamatutest,» nentis ta.

«Ega mind see netis rippumine ka eriti ei ahvatle,» väljendas sarnast seisukohta Eesti Kirjanike Liidu (EKL) Tartu osakonna esimees Berk Vaher.

«Mind võlub pigem selline krüptiline või esoteeriline suhe kirjandusse - hea raamat ei peagi olema laialdaselt ja mugavalt kättesaadav, huviline lugeja peab ise selleni ja selle sees teed rajama,» tunnistas Vaher.

«Pigem on kirjaliku tekstiga mõtet liikuda taas käsitööndusliku raamatuni, «oma looga» maagilise esemeni; teksti lahutamine raamatust kui terviklikust kunstiteosest tundub üha vägivaldsem ja selle muutmine massitarbekaubaks pigem devalveerib kirjutatut,» leidis Berk Vaher.

«Aga ma saan aru, et see on radikaalne seisukoht ja see seisukoht on kujunenud arusaamise põhjal, kuidas minu «nokk on loodud», tunnistas ta.

«Teistel autoritel on teised tekstid ja teised hoiakud. Peaasi, et ei oleks sellist süüdimatut hõiskamist stiilis «õnn tuli meie õuele, au kolhoosikorrale» - naiivne on arvata, et tegu oleks mingi tohutu tehnilise läbimurdega, mis eesti kirjandusele seni kättesaamatud lugejamassid avaks,» jahutas ta esmast vaimustust.

«Muusikas võib tundmatu keel iseenesest olla paljudele eksootiliselt ahvatlev, kirjandusliku teksti puhul peab ikka oidu saama, mis selles kirjas seisab,» rõhutas Vaher.

«Kirjanike liit arutab asja ja kogub täiendavat infot. Kuna kirjanike liit ei halda oma liikmete autoriõigusi, oleks mistahes ühine seisukohavõtt pelgalt sümboolne - otsuse ettevõtmisega liitumise kohta teeb iga liige ise,» selgitas EKLi Tartu esimees.

«Mida kirjanike liit saab teha, on just nimelt info vahendamine ja arutelu tekitamine, ka alternatiivide analüüsimine: isegi neile, kes tahavad oma tekste e-raamatutena näha, ei pruugi Google ju olla ainus võimalik ega parim valik,» rõhutas Vaher.

«Ameeriklased on digitaliseerinud USA raamatukogudes olnud eestikeelseid raamatuid. Kunagi väga ammu viis Hellar Grabbi minu luulekogu Kongressi raamatukokku, nii et pole võimatu, et kunagi paljude aastate pärast leian selle netist,» rääkis kirjanik Aarne Ruben.

«Nagu märkis Märt Väljataga, pole Google'il eesti keele oskajat, seetõttu aetakse segamini raamatu kirjastaja, autor ja kujundaja. Meie kui väikese keele esindajad tunneme end sellise gigandiga vastamisi seistes paratamatult nigelalt, umbes nii, et ka meid kui aborigeene on ka kepiga puu otsast alla tõmmatud ja meile üht-teist kõrva sosistatud,» tõi Ruben võrdluse.

«Teisest küljest oli ju öeldud, et iga kirjanik annab Google'ile 5. maiks teada, kas ta tahab, et tema teoseid digitaliseeritakse. Nüüd aga tundub, et kui asi nii tähtis on, siis mina isiklikult uurin selleks ajaks kindlasti välja, äkki on olemas mingi rahateenimise võimalus lisaks ja võtan nendega ise ühendust ning soovitan seda teha ka teistel,» sõnas Ruben.