Lutsu «Kevade» maagiliselt

Erik Ruus Oskar Lutsuna ja Indrek Ojari Joosep Tootsina Toomas Suumani kirjutatud ja Madis Kalmeti lavastatud unenäolises tragikomöödias «Nõiutud kevade» Palamusel. Foto: Anatoli Makarevitš, Vooremaa

Suuman ja Kalmet tõid Palamusel «Kevade» tegelaste sekka Lutsu enda.

Toomas Suumani «Nõiutud kevade» etendamine Palamusel sai selleks suveks otsa. Just nimelt selleks suveks, sest eelmisel reedel nähtu põhjal tahan öelda: võtku korraldaja MTÜ Look kindlasti ka järgmisel suvel seda näidata; võtku lavastaja Madis Kalmet seda teha ikka sama seltskonnaga.

Sest näitlejate (kokku)mänguhoost, «Kevade» tsitaatide pillerkaarist ja samas kogu tüki sügavalt melanhoolsest allhoovusest sündivat elamust jaguks neilegi eestlastele, kes sel suvel meie kultuuriloolisse Mekasse ei jõudnud. Enne Paunvere laata võikski igal aastal nädal-kaks olla pühendatud Lutsule ja tema «Kevade» maagia üle mõtisklemisele.

Suumani pastišina võetava näitemängu primum mobile on Oskar Luts, keda sellisena, nagu ta meie kujutluses on kinnistunud, argielus abitu, joobe ja ärkamiste vahepealsena, mängib suureks Erik Ruus.

Teadvusele tuleku esimestest küsimustest «kes ja kus ma olen?» tõuseb kirjandusfilosoofiline küsimus autorist kui Loojast, kelle tegelased hakkavad elama oma elu, muutudes lausa sümboliteks (näiteks Tõnisson enda kohta: «Tõnisson enne, nüüd ja igavesti.»).
Miks ma möku olen!?

Mitte küll kõik tegelased ei jää ringlema sellistena. Paradoks ongi selles, et teosest ja autorist vabaks saavad need tegelased, kes vajuvad unustusse, jäädes üksnes ühe loo raamesse.

Teises vaatuses ütleb Luts: «Visak, Järveots, Peterson, teie kaote, teie saatuseks on vaadata välja akendest, kus paistab igavene kevade.» Aga Teele, Kiir, Toots, Tõnisson, Arno jätkavad oma kevademüüdi elu teisteski aastaaegades.

Näidendi intriig on üles ehitatud aga nii, et ka põhitegelased tahavad autorist vabaks saada. Eriti rahulolematu on Kiir Argo Aadli suurepärases esituses, kes süüdistab Lutsu, et ta temast möku on teinud ja talle hulga kannatusi tekitanud. Kirjanikul pole muud vabanduseks tuua, kui et ta lõi kõik tegelased oma näo järgi.

«Kirjaniku tõde on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele,» ütleb näidendi-Luts. Ja meie lugejatena teame, et kirjaniku suurus seisnebki võimes kehastuda oma tegelasteks, et ta on korraga nii lavastaja kui näitleja.

Kuna Kiir on kirjanikule vastu hakanud, siis mõistetakse ta kaasõpilaste poolt surma. See on  näidendi teine «teater teatris» stseen. Esimene erakordselt nauditav on müramise-stseen, kus mängitakse Paunvere poiste lahingut sakslastega.

Kiir hukatakse Tamasseri raudadega. Selles episoodis on ka üks suurepäraseid tekstisiseseid puänte. «Need on minu viimased, kõige ilusamad sõnad, mis ma öelda tahan,» kuulutab Kiir ja vaatajatena teame ette, mis need on: «Ma armastan sind, Teele!» Aga võta näpust. Kiir pöördub hoopis Tootsi poole ja käratab: «Käi perse, Joosep Toots!»

Kirjanik viskub Kiire kaitseks tema ette ja sureb. Tõesti, pole õilsamat tegu autorist kui kaitsta oma tegelasi. Järgneb pikk lahkumine läbi surnuaia värava, mille kohal kõrgub lavastuse kontekstis topelttähenduse omandav kutse: «Tulge tagasi, inimeste lapsed».

Ja seejärel Bonzo-Suumani südantlõhestav «Ingel lendab ära»: «Seal lendab vana mees, vana ingel lendab ära. / Siis aru saad, kui sind ta riivab – / need pole käed, need on tiivad, / need on tiivad.» Ja et liigutus oleks täielik, kõlab laulu lõppedes Palamuse kiriku kell!

Ma tahaksin kiita kõiki teisigi osalisi, sedasama vapustavate käise- ja pükstelappidega (kostümeerija Janne Vaabla) Bonzo Tõnissoni, linnateatri meisterlikku triot Indrek Ojarit Tootsi, Mart Toomet Visaku ja Argo Aadlit Kiire rollis.

Ja mõistagi Maarika Mesipuud, kes minu hämmastuseks suutis nii veenvalt olla korraga Teele ja Valentina. Ja kunstnik Toomas Hõrakut, kes Palamuse kooliõue ruumi sisse ehitas müüdilise-unenäolise ruumi, milles iga detail kandis sõnumit (nagu näiteks see sinine viiul postamendi otsas, millele lõpuks asetati tammepärg Lutsule).

Puhas ülevus
Ja Aaro Trallat, kes selle müüdilise ruumi osana kehastus Chagalliks ja maalis pilti etenduse sügavuses paistvast butafoorsest lehmast. Ning – last, not least – lavastajat Madis Kalmetit, kes Toomas Suumani andekalt komponeeritud loo Lutsust ja tema «Kevadest» elavaks nõidus. Jah, tõepoolest, siin tuleb rääkida autorist ja lavastajast kui «Kevade» nõidujatest. «Kevade» ise aga toimib meis kui maagiline vormel.

Seetõttu, ärge uskuge, et «Nõiutud kevade» on tragikomöödia. Ei, see võib olla küll melanhoolne, nagu seda täiuslikult on Luts ja tema loomingki, aga traagika asemel on siin puhas ülevus. See on «ilu kool», kuhu ülevoolava teretusega kutsub meid kõiki näidendi alul Korraldajat (ja seejärel arsti ja õpetaja Lauri) kehastav Alo Kõrve.

«Nõiutud kevade»

Toomas Suumani unenäoline tragikomöödia
Palamuse koolimuuseumi õuel
Lavastaja Madis Kalmet
Muusikaline kujundus Bonzo, Urmas Mägi
Osades Erik Ruus, Indrek Ojari, Maarika Mesipuu, Mart Toome, Argo Aadli, Andrus Albrecht alias Bonzo, Alo Kõrve jt
Esietendus 14. juulil, nähtud etendus 20. juulil