Kultusrežissöör David Cronenberg läheb oma uusima filmiga « Cosmopolis» juurte juurde tagasi.
Uudsuse ängid ja painajad Cronenbergi «Cosmopolises»
25. juuli 2012, 20:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ulmekirjanik William Gibson on juba aastaid väitnud, et elame ajal, mil ulmet ei ole vaja enam välja mõelda, vaid see on siin ja praegu, vaadatagu vaid enda ümber.
Kanada tipprežissööri David Cronenbergi uusim film, võib-olla ühe tähtsaima tänapäeva kirjaniku, ameeriklase Don DeLillo samanimelise lühiromaani kinoadaptatsioon «Cosmopolis» räägib meile täpselt sama keelt. Võtame kõigepealt silmanähtavaima ehk filmi pildi – see on hüperkvaliteetselt elutu, justkui oleks seda Photoshopis tuunitud.
Filmi peategelane, 28-aastane finantsgeeniusest miljardär Eric Packer (Robert Pattinson) sõidab oma supertehnoloogilise sisustusega limusiinis New Yorgis ühest punktist teise.
Tal on selle aja jooksul kaks eesmärki: üks on väga kindel ja konkreetne, ta tahab minna juuksurisse, maksku mis maksab, ehkki lõikust tal ilmselgelt vaja ei ole, ning teine natuke ähmasem, kuid võib-olla seda teravam, ta tahab omandada omandamatut ehk kunstnik Mark Rothko kuulsa kabeli.
Neid kahte konkreetsust ümbritseb aga terve rida erinevat laadi n-ö fenomenoloogilisi udukogusid – maailmu, mis on nii tihkelt konkreetsed, et sellisena juba peaaegu et olematud – midagi matemaatiliste mudelite taolist.
Esimene neist oleks teda vahetult, kuid loomulikult filmis ümbritsev maailm ja selle kuju. Suurema osa filmiajast veedab Packer limusiinis, mille akendest paistab juba mainitud, justkui photoshop’itud pilt, sile ja digitaalne reaalsus.
Ka Packeri maailm seest on sama digitaalne ja hüperdisainitud – see koosneb limusiinis olevatest ekraanidest, millelt ta jälgib rahvusvahelisi rahaturge ning seega oma varanduse ja mõju tõuse ning langusi reaalajas. Kuna film algab poola poeedi Zbigniew Herberti kurjakuulutava tsitaadiga «Ka rott võib olla rahaühik», siis on teemaasetus sellega määratletud – see kisub kaosesse ja apokalüpsisesse.
DeLillo kirjutas oma romaani aastal 2001, kuid sellest pole vaja rääkida kui prohvetlikust. See on üks mitmetest yuppie-romaanidest, mis räägivad meile Wall Streeti rikaste kohutavast igavusest, millel on kurb lõpp. Kuulsaim neist romaanidest on Bret Easton Ellise «Ameerika psühhopaat», mis nagu DeLillogi reaalsust ja fantaasiat groteskselt vägivaldsesse võtmesse keerab.
Soovi korral on Cronenbergi filmiversiooni kindlasti võimalik lugeda järjekordse kaasaegse ühiskonna, rahaturgude, hiliskapitalistliku mentaliteedi jne kriitikana, võtame kasvõi Packeri limusiiniakendest avaneva pildi, kus kapitalismivastased lammutavad (hiljutised Occupy-meeleavaldused jne).
Muidugi on film ainuüksi selle trummi tagumiseks liiga sophisticated.
Jah, see film on ka suhteliselt igav, nagu teema meile mingis mõttes ka igavuse koodi ette kirjutab. Rikka inimese elu ei saa olla huvitav.
Kuidas sa ikka teed miljardärist huvitava filmi? Packeri elu on abstraheerunud juba millekski selliseks, kust kogu elu on välja voolanud. Jäänud on veel vaid ideed, on veel vaid rahvusvahelise küberkapitali neoongraafid, mis heidavad Packeri limusiini ülipuhtasse sisemusse oma kalbeid varje.
Robert Pattinsoni tänase päevani kuulsaim roll on nagu kord ja kohus kahvatu näoga vampiirtegelane «Videviku»-triloogias, tema veretu nägu sobib miljardärile mitte vähem kui vampiiri puhul. Kapital on tema (Packeri, mitte Pattinsoni) näost vere välja juhtinud.
Kindlasti on võrdlemisi riskantne ja režissöörilt suurt enesekindlust nõudev ülesanne teha film, mille tegevus toimub peamiselt limusiinis, mille dialoogid räägivad abstraktsetest asjadest nagu tulevik, küberkapital, rott kui rahaühik jne ning jätavad mitmel puhul endast mulje kui millestki pseudointellektuaalsest ja punnitatust.
Ometi tabab Cronenberg siin mingisugust närvi teravalt – ei oska täpselt öelda millist, aga tunda on, et tabab. Film liigub oma igavuse rütmist tasapisi välja ning leiab oma kulminatsiooni filmi lõpudialoogis Packeri ning tema kehva elurajooni taandunud ja nüüdseks tundub et hulluks läinud endise alluva Benno Leviniga (Paul Giamatti). Pärast filmi ei jää tühja tunnet sisse.
David Cronenbergilt on «Cosmopolis» tänavuse aastanumbri sees juba teine film. Kevadel jõudis kinodesse ka tema psühhoanalüüsi-pildike «Ohtlik meetod».
Kui «Ohtlik meetod» oma võrdlemisi realistliku kujutuslaadiga astus ühte sammu režissööri eelmiste ja laiemale publikule meelepäraste filmidega «Vägivalla ajalugu», «Lubadused idast» ning «Ämblik», siis «Cosmopolis» tähistab pigem sinna küberpunk-visionääri lätete juurde naasmist. Kultusrežissöör läheb tagasi juurte juurde. Mis siis, et need juured on metallist.
Arvustus
«Cosmopolis»
Režissöör David Cronenberg
Kinodes alates 20. juulist