Muuseum võtab kunstikoguja alasti

EKKM-i juht Anders Härm täna avatavat näitust üles sättimas. Foto: Raigo Pajula

Kunsti ei kogu meist just igaüks – paljudel ei ole selleks kas maitset, raha või ka tahtmist. Moodsat kunsti koguvad veel vähesemad, sest asjalood lihtsalt on nii.

Kuid mõned ometi koguvad. Selliste kogujate pea sisse püüabki kiigata Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) täna avatav näitus «Ihade kollektsioon. Privatiseeritud kunst. Eesti kaasaegne kunst erakollektsioonidest», mis on koostatud viie erakollektsionääri – Kaupo Karelsoni, Robert Kimmeli, Laur Kivistiku, Armin Kõomäe ja Rain Tamme kogudesse kuuluvatest teostest.

Ei anna hinnangut

EKKMi juht, kunstikriitik Anders Härm rõhutab, et tegu ei ole tavalise sedasorti näitusega, kus keegi lihtsalt näitab oma kollektsiooni, nagu ta näiteks oma autot esitleks, eesmärk ei ole kollektsionääri ülistada või parnassile tõsta. «Meie eesmärk on viie kollektsionääri põhjal luua teatav kollektsionääri koondportree ning ma ütleksin, et see näitus on pigem kollektsioneerimisest enesest kui kunstist ja kunstnikest,» selgitab  ta.

Näitus sedastab, et moodsa kunsti kollektsioneerimine on Eestis täiesti arvestatav praktika. Samuti on püstitatud endale väga tähtis ülesanne kaardistada, mida on üldse viimase 20 aasta jooksul erakollektsioonidesse jõudnud. «Loomulikult need viis kollektsiooni kindlasti ei ammenda kõiki Eesti kollektsioone kaugeltki mitte, kuid mingisuguse üldpildi selle põhiselt siiski saab,» ütleb Härm ja lisab, et EKKMi ülesanne ei ole siinkohal ka anda hinnangut sellele kunstile ja öelda, kas miski on halb või hea.

Näituse koostamine oli Härmi sõnul temale kui kuraatorile väga huvitav. «Kunsti müügi pool on minust varem professionaalselt mööda käinud, ma ei ole sellega kunagi tegelenud ja eriti kokku puutunud. Professionaalses plaanis oli väga põnev seda näitust teha, sest avastad pidevalt uusi inimesi ja kollektsioone. Ega mul ei olnud ju mingit aimu, mida sealt leida on,» räägib ta.

EKKM edeneb

Näitusel on üleval pea sada tööd 34 kunstnikult. Domineerib maal, kuid on ka muud – fotot, graafikat. Üks kollektsionäär kogub erilise pühendumusega just graafikat. Ajaliseks piirjooneks on «Ihade kollektsiooni» puhul tõmmatud 1990ndate algus, uue iseseisvusaja algus ja sealt edasi, kuna peale ühiskondlike muutuste toimusid tol ajal tõsised muutused ka kultuuripildis – kunsti paradigma muutumine jne.

Kuna ka kollektsioneerimise meetod ja stiil pärast seda oluliselt muutuvad, siis on põhjust just sinna lävepakk asetada. «Nõukogude ajal oli piiratud hulk kollektsionääre, kelle puhul see tööde hankimise viis oli erinev – ulatus lunimisest komisjonikaupluseni. Meie näituse kollektsionäärid on kõik n-ö 90ndatel ellu astunud inimesed, kes on asutanud oma äri ning mingil ajal hakanud ka kunsti kogumisega tegelema,» selgitab Härm.

Kunstnikud on valitud samuti sellised, kes on tulnud pilti selle murrangu ajal, nagu Jaan Toomik, Destudio, Kaido Ole ja sealt edasi. «Aga siht ja eesmärk nagu EKKM-l tavaks on fookusesse võtta ikka nüüdisaegne kunst,» ütleb ta veel.

Anders Härm rõõmustab, et EKKM-l läheb järjest paremini. Näiteks külastas muuseumi eelmist, kohalikus kontekstis suhteliselt vähetuntud kanada-ungari kunstniku Istvan Kantori näitust kokku 1535 inimest. Mõlema tänavusel hooajal toimunud näituse (lisaks Kantorile ka Köler Prize’i nominentide näitus) külastajate arv on ületanud eelmise aasta kõige populaarsemat näitust, milleks oli Rael Arteli kureeritud Ida-Euroopa problemaatikat käsitlev «Lost in Transition».

Muuseumi juhi arvates võib järjest suureneva külastatavuse põhjusi otsida kasvõi sellest, et tullakse juba kohale EKKMi brändinime peale, mis on hakanud tööle. «Selle põhjal võiks öelda, et projekt on õnnestunud ja arvud aina kasvavad.»