Mall Jõgi kogus kokku soome-eesti kirjaniku Aino Kalda mälestuste Eesti-peatükid.
Eesti-romaan novellides
31. juuli 2012, 21:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soome kirjandusloolaste grand old man Kai Laitinen on oma soome-eesti kirjaniku Aino Kalda (1878–1956) monograafias kahetsenud, et kirjaniku mälestuste Eesti-teemalised peatükid on mitmes kohas laiali. «Nii pihustus laiali «Minu saatuse maa» – nagu hajus ka eesti kultuur pärast sõda,» kirjutab Laitinen.
Me võime olla rõõmsad ja kiita kirjandusteadlast Mall Jõge, et ta selle hajusa aine kokku võttis, tõlkis lisaks juba olemasolevatele Johannes Aaviku tõlgetele veel juurdegi seni üksnes soome keeles ilmunud tekste ja võimaldas nüüd «Mu saatuse maa» tervikuna osasaamiseks eesti kirjandus-, kultuuri- ja ajaloohuvilistele.
Ma ei pelga nimetada Kalda 1940ndatel kirjutatud mälestusi novellilaadsetest fragmentidest koosnevaks Eesti-romaaniks. Koostajat Mall Jõge pakun siin koguni kaasautori rolli – nii kindlakäeline tundub tema kompositsioon.
Kallas ja Koidula
Esimene peatükk «Kirjanduslikult teekonnalt» tutvustab Aino Krohni päritolu, vanemate lugu, kasvumiljööd, kirjeldab tutvumist Oskar Kallasega (kirjanik rõhutab mitmel korral raamatus, et see oli coupe de foudre – armastus esimesest silmapilgust), Peterburi-aastaid, liitumist Noor-Eestiga ning ainese kogumist Koidula-raamatu kirjutamiseks.
Selle osa lõpetab 1946. aastal Koidula Kroonlinna Saksa surnuaiast Tallinna Metsakalmistule ümbermatmise kajastuse hingestatud kommentaar. Kallas võrdleb seda mitte ainult pagulase kojujõudmise, vaid surnust ülestõusmisega. Koidulast saab Kaldale omamoodi ta enda saatuse sümbolkuju.
Neis kahes suures naisloojas on tõesti midagi sarnast juba välimuses (uhke kehahoid, kõrge laup, «lõvilakaga» soengusse kõrguv juustepahmak), rääkimata sügavalt romantilisest hingelaadist, aatelisusest ja ohvrimeelsusest.
Raamatu teine osa kõneleb Tartu-aastatest. Kallaste kodu rajamisest (nii, «Kallaste» nimega kutsubki kirjanik Esimese maailmasõja eel Tartus Riia maantee ääres valminud ja hilisema, kultuurilooliselt põneva saatusega maja), aga kõige rohkem Kalda kohatud või teda ümbritsevatest inimestest.
Kolmandas peatükis avaneb «saatuse maana» Saaremaa, sisselõikega ka Hiiumaa Kassari suvekodu ning kohtumine Reigi õpetaja looga. «Oo, Catharina Wycken, mu kauge õeke…» õhkab Kallas selle traagilise armastusloo kangelanna poole ja pole kahtlust, et Koidula kõrval on Catharina ta teiseks hingesugulaseks.
Neist kõrvutustest näeme, kuidas kirjanike kujutatavad tegelased muutuvad sageli nende endi alter ego’deks. Nii on Jaan Kross (kas mitte tema «Kallite kaasteeliste» eeskujuks ei võinud olla Kalda «kallid kaasarändajad»?) omaeluloolistes kirjutistes tunnistanud enda ja Balthasar Russowi hinge- ja eluhoiakulist kooskõla.
Neljas peatükk «Eesti aja elutukseid» kujutab endast olulist apokriivat noore Eesti Vabariigi ja tema tegelaste mõistmiseks. Dramaatiline pinge tõuseb haripunkti kirjandusliku kõrvakiiluga Linda kohvikus, Kalda näidendi «Mare ja ta poeg» skandaaliga Estonia teatris ning võitlusega soomlaseks olemise eest. Viies peatükk «Saatuslikke hetki» on tervenisti traagiline, kulmineerudes läbielamistega «Tallinna pommivarjendis Issanda aastal 1944».
Pagulane kui elukujund
Raamatu koostaja on epiloogiks tõstnud killu «Pagulase hingeelu». Aino Kalda puhul tõuseb «pagulane» mitmetähenduslikuks elukujundiks. Ta ise on pidanud end ränduriks, kes südamekoduna avastas Eesti, millest sai ta saatusemaa.
Ta esimene pagulus oli Peterburis, ta Tartu ja Tallinna kodud jäid sõdade jalgu. Diplomaadi naisena olid ta ajutised kodud Helsingis ja Londonis. Kõik need olid ühtlasi näitelavad, kus proua Aino Kallas – selleks, teenijatest ümbritsetud kirjanikust kõrgkodanlaseks sai ta juba Peterburis – otsis oma hingekodu kirglike armumiste (Juhan Luiga, Janis Rosentāls, Eino Leino), ema- ja abikaasakohustuste, sündide ja surmade, eluvaimustuse, võitude ja traagiliste kaotuste vahel.
Ehkki ta vanuigi kurdab, et tema saatuseks ongi olnud kodutus, on siiski üks koht – Hiiumaa Kassari –, kus ta oma paradiisi näis olevat avastanud.
«Oli, nagu oleksin juba kord, kaua aega tagasi, näinud kõike seda unes – neid madalaks kulunud kõrbenud rohtu ja kadakapõõsaid närivaid lambakarju,» meenutab ta esmakohtumist Kassariga. «See polnud mingi suur, saatuslik tunne, vaid rõõmus, tervitav kojujõudmine.» (lk 192)
Eesti-romaaniks teebki «Mu saatuse maa» see, et keskmes on Aino Kallas ise, erinevate piirolude (Soome-Eesti, vabaduse ja kohustuse, ülenemise ja kannatuse jne) kehastus. «Portreed minus ja minu ümber» – selle Voldemar Panso raamatu pealkirjaga võiks kokku võtta ka Kalda mälestusteraamatu.
Aga lisaväärtuseks on teose erakordne kujundirohkus, kogu stiil, mis ei muuda lugemist mitte ainult põnevust tekitavaks teadasaamiseks ja kaasaelamiseks, vaid ka tõeliseks esteetiliseks naudinguks.
Arvustus
Aino Kallas
«Mu saatuse maa»
Koostanud Mall Jõgi
Tõlkinud Johannes Aavik ja Mall Jõgi
Tammerraamat
2012