Aku Louhimies pakub põrgu järel puhastustuld

Häid jõule! Make (Deogracias Masomi) ja Ukki (Konsta Mäkelä) röövivad apteeki – armastuse pärast. Foto: Kaader filmist

Eestlastel on «Sügisball», soomlastel «Vuosaari». 
 

Kes siis seda soomlast, Aku Louhimiest ei teaks. Vähemalt tema filme «Paha maa» ja «Jäine linn» – eks pealkirjad anna aimu, millest need on. Nüüd on ta tagasi ja valmis rääkima oma vanadest teostest, aga ka uuest filmist «Vuosaari», mis avab täna õhtul Tartuffi ja on homsest juba Tallinna ekraanidel.

Halloo, kas te kuulete mind? Ma helistan teile Eestist, halloo?

(Katkendlikult.) 15 minuti... (Juttu segab tugev lainete müha ja kajakate kisa.) Paadis... (Kõne katkeb.)

(15 minuti pärast.) Halloo? No lõpuks ometi, kolm päeva olen juba tühja proovinud. Ma olen ajakirjanik, Postimehest. Kas me oleme teid tõesti nõnda välja vihastanud, et te tundmatuid kõnesid naljalt vastu ei võta?

Ei-ei. Või kui, siis mitte Eesti ajakirjandus. Miks ma ei peaks võtma?

Ma ei tea, olgu või Lenna Kuurmaa pärast, kellega seltskonnaajakirjandus, ka Eesti oma, teid paari on pannud, nagu ma guugeldades lugesin: pea kõik sõnumid vaid sellest räägivadki.

Olen laste ja mõne sõbraga reisil, suvine aeg. Just jõudsime Bengtskärile (tilluke skäär, mis jääb 25 kilomeetrit Hankost edela poole, Soome lõunapoolseim asustatud punkt – TT), tulime siia uhket tuletorni vaatama. Sõit oli üsna karm. Aga koht on ilus. Filmivõteteks sobiv.
Kas te sellest, millest lehed nagunii kirjutavad, tahtsitegi rääkida?

Õnneks mitte, ma ei tööta kosjakontoris. Aga teil tuleb siin uus film välja, «Vuosaari», ma sellepärast helistangi. Seda oodatakse, «Paha maa» ja «Jäine linn» jätsid hea mulje, ETVski on neid näidatud.

Oo, see on küll tore. Eesti on mulle alati meeldinud ja ma olen tahtnud seal ka filmi teha, kunagi oleks üks pea­aegu et teokski saanud. (Seikluskomöödia «Ettevaatust, siga!», mille stsenaariumi kirjutas Peep Pedmanson – TT). Ka Eesti näitlejaid olen ma ikka kasutanud, «Vuosaariski» on neid õige mitu.

Teine Soome, mida te «Pahas maas» ja «Jäises linnas» kujutate, on üks üsna lohutu paik, täis õnnetuid väikesi inimesi, kellest enamikule ei paista pisimatki lootuskiirt. Miks te nii pessimistlik olete? Või olite?

(Naerab.) Ma ei arva nii. Inimesena olen ma tegelikult üsna optimistlik ja romantiline, vähemalt enda arvates. Ja «Vuosaari» pole ju sugugi nii lootusetu. Või on?

Minu žanr on draama ja seda on raske teha õnnelikest inimestest. Elu ei ole ka mustvalge. On asju, mida me ei saa oma elus kontrollida. Need lihtsalt juhtuvad. Ainus, mille üle me otsustada saame, on see, mida meile antud ajaga teha. Kas me suudame juhtuvast, kogu pahast mööda vaadata, sellest üle olla. Kui vaataja selle ära tabab, siis on ka lootust.

Aga tõsi ta on, et osa minu tegelasi kahjuks ei suuda. Nagu eluski.

«Paha maa» on ositi inspireeritud Eppu Normaali laulust, et mitte öelda hümnist «Murelike laulude maa», mille versiooni on esitanud ka meie J.M.K.E. See räägib poisist, kes tahtis vältida traditsioonilist soome mehe saatust: ei ostnud kirvest, ei joonud viina, aga lõpuks jäi ikka töötuks ja meeleheide sai võimust, paha pääses valla. 

Mis võtaks veel paremini kokku Soome mentaliteedi? Irooniline, aga realistlik.

Ja kirved välguvad edasi? 

Paraku küll. Mõni ütleb, et «Paha maa» ongi liiga poliitiline film. Ise ma sellega nõus ei ole. Kui mul oleks midagi väga konkreetset teatada, siis ma ei teeks filmi, vaid kirjutaks selle paberile ja annaksin ajalehele.

Kuidas te soomlast – ja ühtlasi ka oma kangelast – iseloomustaksite?

Lihtne ja aus, tulvil ühtaegu nii ängi kui armastust. Sellepärast on teda ka kerge haavata.

Kas vastab tõele, et «Paha maa» tuli lõpuks välja nii pikk (127 minutit – TT) ja sünge, et läksite enne esilinastust koguni produtsendiga raksu – viimane tahtis lõigata sellest oma versiooni.

Pikkuses ei olnud küsimus. Osal inimestel oli seda lihtsalt liiga raske vaadata. Üldiselt oleme kokku leppinud, et ei kommenteeri seda teemat.

Aki Kaurismäki ütles «Le Havre’i» väljatuleku puhul ilusasti, et mida pessimistlikumaks ta maailma suhtes muutub, seda optimistlikum on ta oma filmides. See pole vist teie tee?

Peaga nii kõrgel pilvedes nagu Aki «Le Havre’is» on, ei suuda mina olla, kahjuks või õnneks, mind huvitavad realistlikumad filmid. Aga võib-olla on asi selles, et ma pole maailma suhtes ka nii pessimistlik.

Alustasite te ju hoopis romantiliste filmidega «Rahutud» ja «Kuuvalgel».  

Inimestel ongi mitu poolt. Ma loodan, et olen alles oma karjääri alguses ja see tuleb pikk nagu Clint Eastwoodil, kes teeb siiani vähemalt ühe filmi aastas, olles ise üle 80. Ma ei taha, et mul oleks üksainus kindel teema, kui, siis ehk armastus kõige üldisemas mõttes, ja surm. Armastus ja surm.

Ja seks ka? Juba «Rahututes» seksiti nõnda vilkalt, et see Soomes paraja tormi tekitas. Muide, tean neid, kes peavad seda siiani teie parimaks filmiks ja ei taha midagi kuulda «Pahast maast» ja «Jäisest linnast». Ja miks ka mitte – see on ju peaaegu et 1990ndatel 30ne ligi olnud põlvkonna manifest, mis jutustab emotsionaalsest tühjusest, kartusest sügavamate tunnete ees.

Seks käib ikka armastuse juurde. On ka öeldud, et «Rahutud» muutis vaatajate suhtumist soome filmi. Peaaegu et esimest korda pakkus kodumaine film huvi ka nooremale põlvkonnale. Soome filmi teemaks ei olnud enam ajalugu, vaid tänapäeva linnanoorte elu. Võib-olla see tekitaski, nagu te ütlesite, tormi.

Teie kõige süngem film on «Jäine linn», «Pahast maast» veel süngem. Heasüdamlik taksojuht Veli-Matti jääb seal kõigest ilma: taksost, korterist, aga mis kõige hullem, naise ülekohtu tõttu ka lastest, keda ta üle kõige armastab, ja viimaks, kui äng üle pea lööb, pistetakse ta veel trellide taha ka. Ei saa öelda, et ta ei püüaks oma elu sättida – aga elu sülitab talle lihtsalt näkku.

Nojah, pärast seda ma suisa pidin ühe komöödia tegema. (Naerab.)

«Lahtikistud mees» jutustab mehest, kes tahab olla korraga rokkar ja piiskop. Kompromissidest, mis tuleb selle nimel teha. Kuidas kirik, kelle pihta nii mõnigi pilkenool saadetakse, sellele reageeris?

Üldiselt hästi. Kuigi ühte kirikusse ei lastud meid võtete ajal enam sisse, kuigi see oli kokku lepitud – nii filmisime ühe stseeni Tallinnas Niguliste kirikus.

Aga muidu kuulus see veel hiljaaegu kirikute aastakogunemiste püsirepertuaari. (Naerab.)

Te käisite selle filmi pärast ka kohut. Stsenarist, ise kirikumees, leidis, et tulemus ei vasta tema stsenaariumile. Kas on nii, et seda ei tohi siiani Soome kinodes näidata?

Ei tohi jah. Õnneks tuli kohtuotsus alles siis, kui film oli jõudnud esimese kinoringi ära teha. Mina kohut ei käinud. Produtsent käis. See oli tema viga. Ta oli teinud nii minu kui stsenaristi, oma sõbraga, imeliku lepingu, mis andis kummalegi õiguse otsustada filmi lõppversiooni üle.

Erineb see siis nii väga?

Lõpu filmisime ise, sest stsenarist ei suutnud stsenaariumi õigeks ajaks lõpetada. Aeg tiksus, võtted pidid algama, me ei saanud oodata. Minu seisukoht on, et stsenaarium ei ole sama mis raamat. Stsenaarium ei ole midagi enne, kui film on valmis. Ikka muudetakse asju. Tabloidid puhusid asja suuremaks, kui asi tegelikult väärt oli.

Pärast seda pöördusite hoopis ajaloolise materjali poole, valmis «Käsk», mille tegevus leiab aset Soome kodusõja ajal, kui üksteist halastamatult notiti. Üks valgesoomlane viib sõjakohtu ette punasoomlast, naisterahvast. Tavatult pateetikavaba, aus film. Mis teid selle enese jaoks nii tavatu teema puhul huvitas?

Emotsioonid. Äärmuslik olukord – nagu üks kodusõda ikka. Inimesed käituvad suuremalt, emotsioonid on tugevamad. Valikud, mida teha tuleb, otsustavamad.

Kui palju on veel Soome kodusõja puhul tabusid, millest üldiselt ei räägita? Kas see jaotus – punasteks ja valgeteks – elab ühiskonnas edasi? 

Ma arvan, et minu põlvkond – muide, minu esivanematel on mõlemat tausta, nii valget kui punast – on esimene, kes suudab sellest üle olla. Kes ei näe selles poliitikat, vaid tragöödiat, kus osales kogu Soome rahvas. Kindlasti on sündinus veel ebaselgeid asju, aga sellest räägitakse ausalt, tabusid ei ole. Mitte nagu Hispaanias, kus minu arvates kestab sõda siiani edasi.

Kahetsen, et seda pole siin Eestis näidatud, isegi PÖFFil mitte, kuigi raamat, millel see põhineb, on ka eesti keeles olemas. Pakun, et ainest on peetud liiga lokaalseks.

(Ägestub pisut.) See ei ole ju. Näiteks Hispaanias ja Itaalias läks see iseäranis hästi. Ja ka mujal on film hästi vastu võetud. Igal juhul kahju. Riina Maidre (Maidrel on filmis efektne kõrvalosa – TT) on teil siis ju nägemata?

Paraku.

Suurepärane näitleja, suurepärane roll.
«Käsu» järel pidi kohe tulema «Vuosaari», aga ei tulnud – tuli hoopis kuri haigus, kurgumandlivähk.

See oli ammu. Väga ammu. Pole mõtet sellest enam rääkida. Kõik on nüüd korras.

Siiski, kas see tõbi, mis teil seljatada õnnestus, muutis mingis mõttes ka teie ellusuhtumist, positiivsemaks näiteks? Miks ma küsin? Sest «Vuosaari», mis ennustab kohati sama sünget kulgu nagu «Pahas maas», on ju kokkuvõttes helge lugu: kõik kangelased, kelle elu allamäge veereb – ja neid on selles filmis palju –, saavad lõpuks tagasi lootuse ja armastuse.

Võimalik. Igal juhul olen ma nüüd õnnelikum, rohkem energiat täis kui kunagi varem.

Ise ütleksin, et kui «Paha maa» on vaatajale põrgu, siis «Vuosaari» on purgatoorium; mitte veel paradiis, aga puhastustuli.

(Naerab.) Optimistlikum ja romantilisem võib see olla küll, igal juhul peaks see naistele rohkem meeldima kui «Paha maa» või «Jäine linn».

Mida see Vuosaari – elurajoon Ida-Helsingis, metroo lõpp-peatus – õigupoolest enesest kujutab? Mis tähendust seal teie juures kannab? On see teie Lasnamäe?

Mitte päris. Vuosaari on moodne Soome, üldse mitte halvas mõttes. Mitmekultuuriline, kõige rahvusvahelisem Helsingi linnaosa üldse. Suure sotsiaalse diferentseeritusega: kõrvuti elavad väga rikkad ja väga vaesed inimesed. Ühesõnaga väga sobiv taust ühele urbanistlikule armastusfilmile, mille tegelaste galerii on väga kirju. 

Muide, «Vuosaari» stsenaarium oli juba valmis, aga puudus kindlus, kas see võiks ka filmina töötada – osa inimesi julges kahelda. Siin on lihtsalt nii palju lühikesi lugusid, mis ei ole üksteisega seotud, erinevalt «Pahast maast». Mida ühendavad vaid koht ja üldine tundetoon. Siis nägin ma «Sügisballi» (Veiko Õunpuu film – TT) ja sain aru, et töötab küll. Kuigi minu ja Veiko stiil on hoopis erinev.

Siiski, siiski, teil on ka esteetikas ühiseid jooni, aga see tuleb välja pigem kõrvutuses «Paha maaga». Ühes on rohkem, teises vähem süsimusta komöödia elemente kas või.
Hüva. Ja kas Veiko pole mitte maininud, et nägi «Paha maad» ja kutsus pärast seda «Sügisballi» mängima Sulevi Peltola. Siis on ju väga hästi, kui me suudame üksteist inspireerida.

No ei saa lõpetuseks kuidagi Lenna Kuurmaast mööda. Miks just tema Viivit, vist eestlannat mängib?

Ma otsin alati intelligentseid ja ausaid näitlejaid, kes suudaksid panna rolli nii palju iseennast kui võimalik.

«Vuosaari» linastub täna kell 22.15 Tartu Raekoja platsil armastusfilmide festivalil Tartuff. Tartuffist loe ka tänaselt meelelahutusküljelt.

Aku Louhimies
44-aastane Soome filmi­režissöör ja -stsenarist
•    Pikad filmid: «Rahutud» («Levottomat», 2000), «Kuuvalgel» («Kuutamolla», 2002), «Paha maa» (2005), «Jäine linn» («Valkoinen kaupunki», 2006), «Lahtikistud mees» («Riisuttu mies», 2006), «Käsk» («Käsky», 2008) ja «Vuosaari» (2012)
•    Populaarseim film on «Rahutud», mis kogus kinolevis 280 000 ja teleesilinastusel 900 000 vaatajat.
•    Auhindu: «Paha maa» on võitnud kaheksa Soome rahvuslikku filmiauhinda Jussit, sh kui parim film ja režii,
lisaks Moskva filmifestivali eriauhinna, Göteborgi festivali FIPRESCI preemia jmt. «Jäine linn» on võitnud viis Jussi auhinda, sh režii eest,
lisaks kolm auhinda Karlovy Vary festivalilt.