Parim proosaraamat 2008 on Lasnamäe venelastest ja üldse inimestest kõnelev Mari Saadi «Lasnamäe lunastaja». Laureaat rääkis Rebekka Lotmanile venelaste olukorrast, kirjutamisest ja vaesusest.
Mari Saat: kirjutan tundega, mitte mõeldes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teie raamat räägib venekeelsest kogukonnast Eestis, kas puutute selle kogukonnaga tihti kokku?
Tegelikult mitte eriti. Pealiskaudsed kontaktid on suured, igapäevased, sest meil on ülikoolis palju vene tudengeid. Muidu ei ole eriti kokkupuuteid, vahel mõni maaler või remonditegija, nagu ikka...
«Lasnamäe lunastaja» on eelkõige mõttekonstruktsioon?
Jah, välja arvatud noorte osas, kellega ma iga päev kokku puutun.
Kas Lasnamäe kui üldse venekeelse kogukonna sümbol vajab lunastajat?
Kui võtta kristliku sümboolika järgi, siis mitte ainult Lasnamäe, aga üldse kõik, kogu maailm.
Avate eksistentsiaalsed probleemid ühe kindla kogukonna, venekeelsete elanike kaudu ühel kindlal ajal, ühes kindlas kohas. Kas venekeelsele elanikkonnale pööratakse liiga vähe tähelepanu?
Väga huvitav oli vene õpilaste pöördumine suursaadiku poole, et tegelge oma asjadega ja jätke meie kogukond rahule. Noored olid rahul ju.
Mulle tundub, et kirjanik ei ole väga tark olend. Võib-olla mõni kirjanik on tundnud vajadust filosofeerida, nagu Tolstoi. Aga ilukirjanduses esitatakse üldiselt see probleem, mida siis filosoofid võivad hakata üldistama, esitatakse üksiku inimese kaudu.
Siiski, kas muulaste muresid kajastatakse liiga vähe?
Mingis mõttes küll, nüüd on ehk asi paremaks läinud, võib-olla ka tänu pronksiööle. Mulle tundub, et rahvastikupoliitika või rahvastikuideoloogia on algusest peale olnud väga nõrk.
Nii palju kui ma olen kuulnud, kuidas antakse alg- ja keskkoolides – võib-olla nüüd on olukord juba parem – venekeelsetele õpilastele teavet Eesti ja Eesti ajaloo kohta.
Võib-olla ma eksin, aga mulle on jäänud mulje, et pikka aega õpetasid õpetajad venekeelsetes koolides, mida nad ise tahtsid ja kuidas nad tahtsid. Õpetasid Moskva õpikute järgi. Tegelikust ajaloost ei olnud aimu. Venemaa inimesed on loomult väga emotsionaalsed ja osavõtlikud, aga kui nad ei tea, mis tegelikult toimus, mida neilt siis ka oodata on. Oleks pidanud juba algusest peale olema tugevam ideoloogiline töö vene koolides.
Näete seda kõike oma õpilaste pealt?
Tudengite järgi isegi selline asi väga silma ei torka, eriti viimasel ajal. Kolm viimast aastat on olnud üllatavalt lojaalsed venekeelsed üliõpilased.
Kui jätame kõrvale ideoloogilise poole...
See on informatiivne pool.
... räägime eluolust. Seda ei taheta välja öelda, aga mulle tundub, et venekeelsel elanikkonnal on raskem, eriti praegu, kui koondamised veel enam teemaks kui 2007, mil te loo kirjutasite.
Raamat on selle aja kohta, kui oli esimene kriis, mõni aasta enne sajandivahetust, umbes 1997. Hinnad ja kõik on selle aja kohta.
Aga tegelikult ei ole neil raskem, kui ma vaatan vene tudengite järgi. Ka siis kui oli majanduse õitseaeg ja töökohti oli saada, andis kakskeelsus eelise. Kui eestikeelne elanik ei oska vene keelt, on tal ka töövõimalused väga palju piiratud. Ja vastupidi. Loeb keeleoskus. Seda leidis Natalja ka.
Raamatus on keskealise naise ja mehe ning hilisteismelise sisemonoloogid, kõik nad avanevad üliõilsatena. Leiame küll kõik – sageli just venelastele omistatud – pahed: prostituutlus, nii teenusepakkuja kui -ostja poolelt, samuti narkootikumid. Kuid peategelased on selleks sunnitud, kas moraalse või füüsilise sunduse tõttu. Ega te ei ilusta inimesi?
Siis ma teen seda alateadlikult. Kirjanik kirjutab enamasti tunde järgi, mitte et mõtleb. Raamatu kujundamine on rohkem alateadlik protsess. Kirja panemine, arvuti taga toksimine on veel teadlik, aga see, kuidas lugu tuleb, seda ei oska ma küll seletada. Ta tuleb kusagilt seest ja ei ole minu juhitav.
Ja oma sees te usute, et inimloomus on hea, pahedesse satuvad nad väliste faktorite tõttu.
Sokrates arvas ka nii: pahed või ebavooruslikkus tulevad võhiklusest.
Mida te ise kirjandusaastast 2008 esile tõstaksite?
Mul ei tule praegu meelde... Loen alati väga kaootiliselt. Kui loen, siis ma ei pane tähele, mis aastal on välja antud ja mida ma loen. Nii et ma ei suuda jälgida. Kui palju selle õppejõu töö kõrvalt üldse jõuab ilukirjandust lugeda.
Kuid kui hirmsasti kiputakse kritiseerima seda telekas luuletuste lugemist, et seda on vastik kuulata, siis minu jaoks üks suurimaid elamusi luules oli see, kui fs luges oma luuletust vaesusest. See oli minu jaoks väga mõjuv.
Olete majanduse eriala lõpetanud ja ärieetika dotsent, aga tundub, et teid tõmbab elus just vaesuse teema?
Ei, ei, sugugi mitte. Võib-olla on nii, et olen rahapuudusega ise sageli kokku puutunud, ja nagu ütleb meie pangajuht Männik: tunnen, mis see on. Muidugi kõik ei ole rahas mõõdetav, aga kui ikka raha ei ole, on inimestel väga raske. Mind häirib, kui alatasa öeldakse, et ega raha pole põhiline. Raha on ju see, mis tegelikult annab need esmased vajadused. Kui need puuduvad, on kurb.
Oma romaanis te eristate ka kaht raha olemasolu: üks nagu Sofial, eluks vajalik raha, teine nagu tema sõbrannal Raelil, kel raha lihtsalt sõrmede vahelt läbi libises.
Ah, jah, selle peale ma ei tulnudki.
Kas kirjutate juba midagi uut?
Ei, peaks kirjutama mingi artikli kuskile ajakirja, aga ei jõua.
Parim proosakirjanik 2008
• Mari Saat, kodanikunimega Mari Meel
• Kirjanik ja õppejõud
• Sündinud 27. septembril 1947 Tallinnas
• Abielus Raul Meelega
• Alates 1993 TTÜ ärieetika dotsent
• Teoseid: romaanid «Laanepüü» (1980), «Võlu ja vaim» (1990) ja «Lasnamäe lunastaja» (2008); jutustused «Katastroof» (1973), «Mida teha emaga» (1978); proosakogud «Roosipuupungad» (1975), «Õun valguses ja varjus» (1985)