Vene teatri uus kunstiline juht: kunsti on vaja teha

Vene teatri kunstiline juht Marat Gatsalov. Foto: Toomas Huik

Vene teatri uus kunstiline juht, Venemaal kõrgelt hinnatud lavastaja Marat Gatsalov ütleb, et vaatamata tema armastusele nüüdisaja draama vastu leidub teatris kohta ka klassikale, tänapäevastele tükkidele, komöödiatele ja tragöödiatele. Tema põhiline nõudmine on, et lavastused oleksid kõrge kvaliteediga.

Marat, enne kui te jõudsite ametlikult käed lüüa ja Vene teatri kunstiliseks juhiks saada, sattusite skandaali keskmesse. Rääkige palun oma versioon sellest, kuidas te Eestisse sattusite.

Mulle tuli kutse teatri nõukogult, mispeale tulin Eestisse, vestlesin nõukoguga ja siis veel direktori ametis olnud Svetlana Jantšekiga, ning sõitsin koju tagasi. Hiljem esitas Andrei Korobeinik mulle e-posti teel küsimusi kunstipoliitika, minu visiooni ja siinviibimise tingimuste kohta. Ma vastasin küsimustele ja kõik.

Seda, mis siin hiljem hakkas toimuma, jälgisin muidugi, kuid reageerida ma sellele ei saa. Tean ainult üht situatsiooni, mida ma saan kommenteerida, see on seotud eelmise direktoriga. Nõukogu küsis algul minult, kas ma olen valmis Svetlana Jantšekiga koos töötama. Mõistagi polnud mul midagi selle vastu, miks pidanuks olema. Ma ei tunnegi teda eriti.

Hiljem hakkas nõukogult tulema infot, et Svetlana on minu kandidatuuri vastu. Ja nõukogu küsis kuu aega hiljem jälle sama küsimuse. Ma vastasin, et kui direktor demonstreerib arusaamatul põhjusel täielikku tahtmatust minuga koostööd teha, siis ei ole mõtet sellistes tingimustes midagi suurt ja uut alustada. Svetlana tegi kahjuks kõik, et mul kaoks soov temaga koos töötada. Direktor ja kunstiline juht peavad olema mõttekaaslased.

Kas te olete nõudnud kellegi vallandamist?

Vallandamisi ei saanud ma mõistagi nõuda. Svetlana helistas mulle hiljem, me rääkisime, kuid tema argumente minu kandidatuuri vastu ma ei mõistnudki.

Viimati olite kunstilise juhi rollis Prokopjevski linnas Kemerovo oblastis Siberis. Kui suur saal seal oli, millised inimesed linnas elasid?

Saalis oli 600 kohta, meeskonnas 130 inimest. Linnas elab 230 000 inimest. Täituvus oli erinev. Situatsioon on linnas väga keeruline, elu on raske. See on väike linnake, inimesi vähe, palgad on katastroofiliselt madalad. Meie direktor viskas nalja, et milline kaevur läheb pärast tööd kaevanduses teatrisse?

Kui kergelt sündis otsus kolida Eestisse?

Kergelt. Aasta tagasi olin siin perega, lavastasin oma meeskonnaga Anna Jablonskaja näidendi järgi «Tühermaad» teatris R.A.A.A.M., me töötasime vapustavate näitlejatega. Siin on huvitav publik. Riik võttis meid ülimalt soojalt vastu. Otsust kolida arutasin eelkõige oma perega.

Minu tütar Marina peab minema esimesse klassi, kuna ta ei oska eesti keelt, peame talle vene kooli otsima. See on äärmiselt oluline küsimus. Kolida vähemalt kolmeks aastaks uude riiki on tõsine otsus, kuid kokkuvõttes tuli lahendus kergelt. Ma suhtun rahulikult sellesse, et ma ei ela Moskvas, ehkki seal leidub väga palju tööd.

Mis projektid jäid Venemaal pooleli?

Praegu olen Venemaa dramaturgia- ja lavastamiskeskuse kunstilise juhi asetäitja, ent tundub, et pean sealt ära tulema, sest kaht tööd ma korraga teha ei suuda. Lisaks juhin ma Moskvas mitmeid projekte, mida toetavad nii kultuuriministeerium kui ka Moskva kultuuriamet. Ma sain presidendilt toetuse mitme projekti jaoks Siberis.

On ka tähtis teatristuudio projekt «Masterskaja na Begovoi», mille raames pean korraldama noortele lavastajatele ja näitlejatele kuus koolitust aastas.

Kuid paljuga saan tegelda ka distantsilt. On asju, mida ma olen kohustatud tegema. Distantsilt ei saa ainult lavastada, mul aga on Moskvas plaanis lavastus Tshehhovi-nimelise teatriga MHAT. Muus osas läheb 99 protsenti mu energiast Tallinna Vene teatrile.

Kokkuvõttes võib oletada, et te olete Eestisse kolides rahas kaotanud?

Jah, kuid sel pole mingit tähtsust.

Millised kokkulepped tulevaste projektide suhtes on sõlmitud enne teie tulekut, mida muudate?

Direktor Tõnu Lensmentiga töötame jooksvate plaanide kallal, mõned lepingud on juba sõlmitud, tehakse proove ja ma ei näe mõtet hakata protsessi lõhkuma. Osa tööd on juba tehtud, inimesed tegutsevad – seda ei tohi mingil juhul lammutada.

Teeme praegu jaanuarisse plaane. Uurime töökorraldust, ma pean mõistma, milline ressurss teatril on. Töötame eelarve, grantide, fondidega ja muu sellisega. Trupp kutsuti kokku 15. augustil. Eelmisel nädalal võtsime vastu otsuse sõlmida uuesti lepingud näitlejatega, kellega olid lepingud katkestatud.

Need on Artjom Garejev ja Natalja Dõmtšenko. Ma nägin, kuidas nad töötavad ja see oli lihtne otsus. Millised probleemid olid neil eelmise juhtkonnaga, ei huvita mind üldse.

Kuidagi peab publikut teatrisse meelitama. Kas te kujutate ette, millest hakkab repertuaar koosnema?

Repertuaar tuleb mitmekülgne, prioriteediks on etenduste kõrge kunstiline tase. Komöödiadki võivad vapustavalt lavastatud olla. Näiteks Pjotr Fomenko «Hundid ja lambad» on küll komöödia, kuid siiski šedööver.

Olete tuntud kui lavastaja, kes töötab edukalt eelkõige nüüdisaja dramaturgiaga, meie publik kardab veidi, et repertuaar hakkab koosnema arusaamatutest ja vähetuntud teostest.

Kuigi ma töötan nüüdisaja dramaturgiaga, ei tähenda see, et ma olen enda jaoks kinni pannud klassikalise teksti. Lihtsalt ei ole mul praegu motivatsiooni klassikat lavastada, nüüdisaegsed tekstid on mulle lähedasemad.

Ja viimane küsimus. Te uurisite kindlasti Vene teatri ajalugu, enne kui otsustasite siia tulla. Viimasel ajal on teatril olnud probleeme, vallandamisi, isegi näitleja traagiline surm. See ei takistanud teid?

Ei takistunud. Jah, Vene teatril on olnud probleeme, kuid millisel teatril mõõnaperioode pole olnud? Kuid me ei taha tammuda ühes kohas või koguni tagasi minna, peab vaatama tulevikku ja minema edasi.

Marat Gatsalov
•    Sündis 17. jaanuaril 1978. aastal Kiriši linnas, tollases Leningradi oblastis.
•    Lõpetanud keskkooli Vladikavkazis ning näitleja eriala VGIKis, seejärel režissööri eriala GITISes.
•    Kuldse Maski laureaat etenduse «Elu on õnnestunud» eest.