August tantsib nüüd balletti ka

Foto: Kaader filmist

Ennast nüüdistantsu kõige uuemate suundadega siduv Augusti tantsufestival üllatab jälle – esimest korda 13 aasta jooksul on kavva võetud ballett, õigemini film, mis heidab pilgu maailma kõige suurema noorte tantsukonkursi Youth America Grand Prix kuluaari.

«Kui juba tantsida, siis täiega,» ütles teisipäeval algava festivali juht Priit Raud selgituseks.
Seitse (veri)noort tantsijat valmistuvad võistluseks, mis peaks muutma nende elu. Kaalul on rohkem kui kopsakad auhinnad ja hetkeline kuulsus.

Mõne minuti põhjal, mis on igale osalejale enesetõestuseks antud, otsustatakse ära nende tulevik: noorematel, kas ollakse väärt tantsukooli stipendiumi – ilma selleta saavad hakkama ainult miljonäride võsukesed –, vanematel, kas teenitakse välja leping professionaalse balletitrupiga.

Ükski seitsmest noorest, mõni neist veel päris laps, pole mingi luhvt, et lihtsalt lähen ja proovin, äkki olen isegi andekas. Kõik on maksimaalselt pühendunud ja valanud juba aastaid eesmärgi nimel verd, higi ja pisaraid. Nende armastus balleti vastu on fanaatiline. Koguni nõnda fanaatiline, et see võib tunduda hirmutav ja panna küsima, kas selle kõige nimel on tõesti tarvis ohverdada muretu lapsepõlv.

Või on siin ülepea midagi ohverdada, vähemalt mõne tegelase puhul?
Michaela on kaotanud oma vanemad Sierra Leone kodusõjas, elanud enne Ameerikasse lapsendamist lastekodus, kus teda kuradi lapseks narriti, sest ta on teistsugune – tema keha on täis pigmendilaike. Tal on paljutki ümbritsevale tõestada: et sellise muskulatuuriga naine võib tantsida balletti, et ka neeger tohib olla baleriin.

Colombiast pärit Joan on lähetatud üksi New Yorki, et täita oma unistus – tantsida ühel heal päeval Londoni Kuninglikus Balletis ja pidada üleval oma perekonda. Muu ei ole oluline. Sest tagasiteed ei ole – on vaid puruvaesus.

Küll pole selles filmis piire vanemlikul eneseohverdusel. Üks vanem on valinud vabatahtlikult välismissiooni USA mereväes, et tema poeg saaks treenida Itaalias kõige parema pedagoogi käe all. Teise pühendumus on nii totaalne, et mõni nimetaks seda koguni haiglaseks: kodus venitatakse tundide kaupa liigeseid ja isu piiratakse range dieediga.

Värvikaid karaktereid, emotsionaalseid kaadreid, mõistagi ka huumorit on siin omajagu, aga hetkekski ei ole film oma kangelasi naeruvääristav, pihku itsitav, irooniline. Autor suhtub portreteeritavaisse varjamatu kaasaelamise ja poolehoiuga, ka on selge, et ta armastab balletti ja usub siiralt, et kõrgustesse on võimalik tõusta ainult tõelise pühendumuse kaudu.

Teistsugust vaatepunkti – kas või sellise, juba väga noori puudutava võistlemise vaidlustamise näol – film ei sisalda, ja ega kangelaseepos peagi seda tegema. Mis ei tähenda mõistagi seda, et vaataja ei võiks näidatavaga omal kombel suhestuda.

Igal juhul on «Esimene positsioon» võitnud publiku soosingu seal – alates mullusügisesest Toronto filmifestivalist –, kus see ekraanile on jõudnud, seni peaasjalikult küll ookeani taga. Nüüd ka siin. Tähelepanu võiks väärida ka see, millisesse huvitavasse dialoogi astub Bess Kargmani film meie Marianna Kaadi «Imelapse» või «Maria teatri fantoomidega».

Arvustus

«Esimene positsioon»
Režissöör Bess Kargman
USA 2011
23.–28. augustini Tallinnas Sõpruse kinos

Augustifestivali kõige-kõigemad

Priit Raud juhatab, mida vaadata.

Kõige nimekam külaline?
Hiroaki Umeda ja Kris Verdonck – Euroopa kõige olulisemate uute etenduskunstide festivalide püsikülalised.

Kõige menukam lavastus?
Kui võtta antud etenduste hulga järgi, siis jaapanlase Hiroaki Umeda «Adapting for Distortion». Visuaalselt efektne ja meisterlik – nii tants kui video. Üks väärib teist ega saa teiseta läbi. Kui liita filmid ka, siis Wim Wendersi «Pina» – Euroopa Filmiakadeemia aasta parim dokumentaalfilm. Kui rääkida ainult meie festivalist, siis Eesti enda Twisted Dance Company muidugi, kuigi hoiatan: nende «Nox» ei ole mõeldud nõrganärvilistele.

Kõige ebatavalisem lavastus?
Kris Verdoncki ja Alix Eynaudi «Exit». Ega ju esinejad tavaliselt oota, et nende publik magama jääks.

Kõige enam publikut kaasav lavastus?
Roger Bernati «The Rite of Spring». Disko Igor Stravinski «Kevadpühitsuse» järgi. Lihtne, aga sügav.

Kõige tantsulisem lavastus?

Tabea Martini «Duet for Two Dancers». Tantsulavastus tantsust. Humoorikas ja seletav.

Kõige mittetantsulisem lavastus?

Erik Alalooga ja Andrus Laansalu «Kinematic Mystery». Kas te suudate endale ette kujutada Sisyphose koreograafiat? Tantsivat sunnitöölist?

Kõige poleemilisem lavastus?
Twisted Dance Company «Nox» – nii kõige poleemilisem kui ka kõige turvalisem. Poleemiline neile, kes ei kujuta laval ette tänavatantsu, ja turvaline neile, kellele meeldib tänavatants ja gooti-reivi-koomiksi stiil.

Kõige humoorikam lavastus?
Pieter Ampe, Guilherme Garrido, Hermann Heisigi ja Nuno Lucase «A Coming Community» – mitte ainult kõige humoorikam, vaid ka kõige poleemilisem. Seal pannakse n-ö hullu. Vähemalt naerda peaks kõik saama.

Kõige provokatiivsem lavastus?

Doris Uhlichi «Rising Swan». «Surev luik», mida autor maailma esimeseks poptantsuks nimetab, eeldaks hoopis üht teist tantsu, aga selle noore koreograafi mõttelend sööstab taevasse.

Kõige ??? lavastus?
Henri Hüti ja Kardo Ojassalu «Urud/Burrows». Tegelikult ei tea ju keegi, mis juhtuma hakkab. Ja see on tore!