Jaan Tätte kontsert Kaali järvel - kärtsuga talveunne

Jaan Tätte esinemine Saaremaal Kaali järve oli hea, kuid vastuoluline.

Ükskord Hiiumaal Käina kultuurimajas olid laval kaks sõpra, kes rääkisid lõbusaid lugusid ühistest seiklustest. Kuidas nad ahju läbi vee Vilsandile vedasid ja pärast viina jõid. Rahvast täis saal ahhetas ja elas kaasa tõeliste sõprade tõelistele seiklustele, mis siis, et jutt oli ilmselt väikeste liialdustega vürtsitatud.

Hulk aastaid ja veel rohkem seiklusi hiljem on Kaali järvele ehitatud laval Jaan Tätte üksinda. Ta räägib lugusid – unes nähtud Matvere laibast ja hirmust, et kuna laval on kaks mikrofoni, siis äkki tuleb Marko ka.
Rahvas on taas vaimustatud. Nad lausa janunevad uute lugude järele, mis räägivad vahepeal ümber imelise ilma käinud meestest. Ja seda nad ka saavad. Ikka sellises muhedas vormis.

Jutud on uued ja mõned laulud ka, muidu on laval täpselt sama Tätte, kes aastaid tagasi Eestimaa kultuurimajades tiirutas ja vaikselt kuulsust kogudes lõpuks lauluväljaku rahvast täis tõi, et seepeale oma kuulsuse tipul kaduda teenitud rahaga ümber-ilma-tuurile.

Laupäeval Saaremaal Kaali kraatris lubab Jaan, et teeb vaid need kaks kontserti selles imelises paigas ja kaob siis jälle. Seekord talveunne.

Õhtuhämaruses ja lugude maheduses vajuvad järjest rohkemate paaride pead kokku ja kes just kaaslase õlale ei toetu, paneb pea vastu puud ja naudib rahuliku jutuvestmise vormis laulmist. Õhkkond on hea ja ürgse koha vaim tuntavas harmoonias iidses vormis jutuvestmisega.

Siis käib pauk! Susin ja vilin ning lavast purskab tuld. «Lahe,» ütleb solist väikse irooniaga hääles, kui sädemed on kustunud. Paari järgmise loo ajal kordub sama ja lõpuks lahkub rahvalaulik ilutulestiku varjus lavalt talveunne. «Sobimatu», «konfliktne», «milleks see tulevärk?» – need on hinnangud, mis pimedas järskudest nõlvadest neljakäpukil üles roniva publiku kommentaaridest kõrva jäävad. «Aga kontsert oli muidu hea,» vaidleb keegi vastu. Sellega tuleb nõus olla.