Kümme tuhat mürsku

Rawi ­Hage juunis Tallinnas kirjandusfestivalil Head Read. Foto: Head Read

Sel suvel Eestis käinud Rawi Hage kirjutab Liibanoni kodusõjast teismelise pilgu läbi.

Ühes püsivamas ja sihikindlamas tõlkeilukirjanduse sarjas «Moodne aeg» on ilmunud ja ilmuvad teiste meie aja maailma põnevaimate autorite hulgas David Mitchelli, Viktor Pelevini, Michel Houellebecqi, Haruki Murakami, Salman Rushdie, Hanif Kureishi jpt eestindused, kindlasti on see sari üks oluline abivahend, et saaksime end tunda maailma moodsa kultuuriruumi osana – et ka sellesse pisikesse keelde tasub tõlkida kaasaegseid tähtteoseid. Küllap tasuvus on juba hoopis omaette teema.

Valatakse kaela

Isegi ülaltoodud (enamasti elavate) kirjanike tippkonkurentsis (kui see oleks konkurents) on Liibanoni pagulaskirjaniku, sõja eest Kanadasse põgenenud Rawi Hage’i debüütromaan «De Niro mäng» (originaalis 2006) väljapaistvaimaid teoseid, üks selliseid, mille puhul kõrge kunstilise elamuse saamiseks ei pea end lehekülg lehekülje järel läbi närima (naudisklema) – sest on nii sügav ja komplitseeritud –, vaid mis kallatakse lugejale kosena kaela ja on kahju, kui see kosedušš lõpeb.

Seejuures ei välista haaravus sügavust ja komplitseeritust. Tänaseks on «De Niro mäng» tõlgitud rohkem kui paarikümnesse keelde ja Eestil on au nende seas olla. Hage käis juuni alul ka Eestis, kirjandusfestivalil Head Read.

Milan Kundera on öelnud, et ta ei armasta metafoore, kui need on ainult kaunistused. Hage’i teos kubiseb metafooridest, ent ta seab need üpriski kummastavasse valgusse. Romaan kujutab Liibanoni kodusõda (või mis ta nii kodune oli, Süüria ja Iisraeli huvid siiski määrasid) 1975–1990 hilisteismelise Beiruti kuti Bassami silme läbi.

Tema lähedased hukkuvad tsiviilelanikest ohvritena pommide all, korteris haigutab pommiauk, tema parim sõber läheb omakaitseväkke, ta ise – ehkki olelusvõitluses osav – jääb elu hammasrataste vahele, mis või mis elu see on, ainult hammasrattad ongi.

Seejuures elab Bassam noore inimese elu, nagu see käib – teatud mööndustega. Sõprus, armastus, reetmine. Sõda ja rahu. Raha, must raha. Mida tähendab väike sulitegemine rämeda sõja ajal?

Võib-olla kõige võikamad ongi normaalsed, inimlikud pildikesed pommide all kõige kiuste edasi veerevast tavalisest elust – hakkab hirm nende beirutlaste pärast; ehkki teades, et need sündmused on (selleks korraks) möödas, rabab romaan oma vahetusega, me oleksime nagu ise seal pommide all. Raamat ju põhinebki tegelikel juhtumitel.

«Kümme tuhat mürsku oli langenud Beiruti, selle rahvast pungil linna peale, ja mina lamasin sinisel diivanil, mis oli kaitseks tolmu ja räpaste jalgade eest valgete linadega kaetud.» (lk 11) Kümnest tuhandest mürsust räägib Bassam refräänina, aga ei kaeba ometi.

Pinevuse kihid

Nendes tingimustes ilmuvad sageli ootamatult mängu metafoorid, mis selles raamatus ei püüa tegelikkust kaunistada ega ka veel jõledamaks muuta. Metafoorid peegeldavad minakangelase maailmanägemist ning mõnikord annavad kujundid edasi tegelikkuse olemust ilmekamalt, kui dokumentalistlik stiil oma kuivuses seda suudaks – see on kunsti vana tõde, siinkohal aga eriti osavalt realismiga segi miksitud.

Teinekord aga kaob piir fantaasia ja tegelikkuse vahel, neil hetkil saame aru, et peategelaseks on ju poisike, ehkki pandud sõja ajal käituma nagu ­action-kangelane.

Kogu selle vormimeisterlikkuse juures on romaani tugevaimaks jooneks ootamatud, ent veenvad psühholoogilised kurvid. Teoses sisu ja ülesehitus on niigi pinevad, aga põhiliseks tõuke- ja tõmbejõuks on siiski tegelaste käitumine: kuidas ja miks peetakse end ülal servapealsetes situatsioonides.

Oskuslikus põnevusromaanikihis järgneb samuti pööre pöördele ja üllatused jätkuvad ka paguluses Pariisis.

Ei tahaks pateetiliseks muutuda, sest seda pole selles teoses tilkagi, täpne oleks ehk öelda: räigelt hea raamat.

Arvustus

Rawi Hage
«De Niro mäng»
Tõlkinud Triin Tael
Sari «Moodne aeg»
Kirjastus Varrak