Näitleja tahab kõigile meeldida

Draama­festivali kuraator Anu Lamp Voldemar Panso inspireeriva pilgu all.

FOTO: Toomas Huik

Täna avatakse Tartus järjekordne Eesti teatri festival «Draama», mida seekord kureerib Tallinna Linnateatri näitleja ja lavastaja Anu Lamp. Märksõna «Fookus: näitleja» silmas pidades on ta välja valinud kaheksa lavastust, mida mängitakse Tartus nädala lõpuni.


Tähelepanuväärne on, et tänavusel festivalil ei osale näitlejad ainult selgeksõpitud rollides. Publikul on võimalik näha, mis juhtub siis, kui lavale astub näitleja ilma ettekirjutatud tekstita. Näitleja Ise.

Teatriajalugu tehakse ka nii, et kolme kirjaniku – Jim Ashilevi, Paavo Piigi ja Siim Nurkliku – esmakordselt lugemisele tulevatest näidenditest valitakse välja üks ning 48 tunni pärast toimub juba esietendus. Kusjuures lavastaja abi näitlejad ei kasuta.

Anu Lamp, olete öelnud, et tänavusel festivalil näeb näitlejat kui loojat ja isiksust. Ja et Katariina Undi «Nisast» sai kõik alguse. Arvan siiski, et te oleksite näitlejana niikuinii fookusesse tõstnud näitleja. Kas tõesti oli põhjuseks «Nisa»?

Sel hetkel küll.

Kui fookuses meil praegu näitleja teatris on? Kas näitlejat väärtustatakse?

Tahaks loota, et väärtustatakse.

Kui draamafestival tegi teile ettepanku kuraatoriks hakata, siis mis olid need argumendid, miks te nõustusite?

Olles elus aeg-ajalt ikka ühest või teisest asjast ära öelnud, olen jõudnud arusaamani, et kui kutsutakse, siis tuleb minna. Ma ei ole alati läinud, kui on kutsutud.
Võib-olla võtsin viisakusest vastu.

Kas kuraatoritöö tähendas ka seda, et pidite tihedamini teatris käima?

Seda küll, aga üldiselt püüan eesti teatriga kursis olla.

Saite valida vaid kaheksa lavastust. Kui raske oli valikut teha ja milline on Eesti teatrite tase?

Valiku langetamise tegi raskeks asjaolu, et väga palju lavastusi esietendus just siis, kui meil kell kukkus või oli juba kukkunud. Me ei saanud lõputult oma tähtajale pikendust nõutada. Aga meeleldi oleks tahtnud veel mõne lavastuse põhiprogrammi lisada.

Tugevat sotsiaalset teatrit on vähe. Meie teater ei suhestu oma kaasajaga. Eelmisel aastal oli festivalil palju neid lavastusi, mis tegelesid teatri endaga, ja nüüd ma mõistan välismaiste vaatlejate öeldut, et eesti teater on väga rikas, kui ta saab iseendaga niipalju tegeleda.

NO99 on endale eesmärgiks seadnud olla sotsiaalselt terava närviga, kajastada asju ka operatiivselt. See on kindlasti raske ja nõuab suurt kokkuvõtmist, et kui on vaja teha «Reformierakonna koosolek», siis tehakse see ruttu ära, sest nädala pärast poleks see enam nii aktuaalne, siis peaks asi olema juba teistsuguses formaadis.

Sellist pidevat aja peegeldamist on meil suhteliselt vähe. Kui oleksin võtnud kriteeriumiks tänase päeva kõnetamise, siis oleks valikut olnud lihtsam teha, sest valik olnuks väiksem.

Aga milline teater ja lavastused meil domineerivad?

Meil hinnatakse väga loo jutustamist ja lugusid ennast. Kahtlemata on see ühtpidi õige, sest ka ammused lood võivad meid kõnetada. Nad puudutavad meid. Võib-olla lihtsalt mingid aktsendid pole nii teravad. Seosed tänapäevaga tekivad vaataja peas.

Ma ei kujuta ette, et Tallinna Linnateater midagi sellist teeks, aga siiski – kui teile näitlejana tehtaks ettepanek võtta ette midagi analoogset NO99 «Reformierakonna koosolekuga», siis milline oleks teie reaktsioon.

Mina vastupidi arvan seda, et seoses noorte dramaturgide (teatris alustasid tööd 25. kursuse lõpetanud dramaturgid Paavo Piik, Kristiina Jalasto ja Diana Leesalu – H. S.) tulekuga Tallinna Linnateatrisse oleks midagi sellist nüüd ka linnateatris võimalik. Selle kursuse lõpetanute hulgas on väga tugeva sotsiaalse tunnetusega inimesi, kel on tarvidus ühiskonnas toimuvale reageerida, sõna sekka öelda.

Taoliste aktsioonide tegemine võib takerduda selle taha, et näitleja vajaks enda kõrvale lavastusdramaturgi. Aga nüüd, kus lavakool kasvatab dramaturge, loodan, et situatsioon muutub. Ma väga loodan, et ka linnateatris hakkab tööle kiirreageerimisrakuke. Hakkame kiiremini ajahetkele reageerima, ka nende suurepäraselt ja põhjalikult jutustatud lugudega.

Te võtaksite sellise pakkumise vastu, sooviksite näitlejana sellist väljakutset?

Jah, arvan, et seda prooviksid meeleldi paljud näitlejad. See on hoopis teine adrenaliinilaks. Näitleja poleks sel juhul passiivses situatsioonis, st näitekirjaniku kirjutatud teksti esitajaks, näitleja panus kaasarääkijana suureneks oluliselt.

Meie näitleja peidab end näitekirjaniku loodud rolli. Loomulikult kasutatakse rolli luues ka iseend ja oma kogemusi, aga peljatakse tulla lavale endana.

Või isiksusena väljendada oma seisukohti.

Miks see nii on?

Aga võib-olla pole isiklik seisukohavõtt olnud prioriteet või seda häbenetakse. Näitleja tahab kõigile meeldida, see on sellesse elukutsesse sisse kirjutatud. Võib-olla seepärast ei taha näitleja eriti arvamust avaldada, seisukohta võttes võib kaotada kellegi teise soosingu.

Vaatamata sellele, et pole ühiskonna peegellavastusi, tegelevad näitlejad siiski palju inimesega ja sellega, miks me elame. See on ju küsimus, milleni jõuame varem või hiljem kõik. Juba seepärast peaks nende häält kostma rohkem.

Jah. Aga ma ei tea, kas seetõttu ei räägita, et see kulutab nii palju. Võib-olla on see enesealalhoiuinstinkt. 40 kirjale allakirjutanute hulgas oli ju näitlejaid. See oli seisukohavõtt. Võib-olla kõik on tõmbunud endasse. Üleüldine killustumine tekitab tunde, et seisukohavõtt tähendaks veel üht killustumist, endast ühe tüki andmist, mistõttu püütakse kinni hoida oma saarekesest, oma tööst, süveneda ainult sellesse.

Samas, ma olen lavakoolis õpetanud 18 aastat ja ma näen, kuidas noor inimene on oma seisukoha väljaütlemises julgemaks muutunud.

Usun, et asi muutub. Kevadel lavakooli lõpetanud kursus debüteeris Kinoteatriga, püstijalakomöödiaga. See pole meil eriti levinud teatriliik, aga see on maailmas väga populaarne ja kui mõni britt tuleb meile siia esinema, siis on saalid välja müüdud. Publiku huvi sellise žanri vastu on suur, aga nüüd on vaja selle teatrilaadi teemad tuua meie konteksti.

Arvan, et nende äsja lõpetanud noorte hulgast hakkab tulema sellise teatri tegijaid. Nad vajavad sellist otsest suhestumist ajahetkega. Ja eeskuju tõmbab käima ka teised, tahaks loota.

Kui rääkida festivalist, siis seal leiab aset veel üks huvitav projekt: näitlejad teevad lavastuse, mille tekstiga tutvutakse 48 tundi enne esietendust. Kuidas see idee sündis ja kuidas näitlejad selle vastu võtsid?

Ma ei mäleta enam päris täpselt, aga ühiste fantaseerimiste käigus see idee kujunes. Mari-Liis Lill ütles, kui ma tema poole pöördusin, et Eesti Draamateatris on mingi seltskond tahtnud seda laadi asja proovida. Ja tänu Mari-Liisile, kes seda projekti veab, tema väga oskuslikule ja targale suhtlemisoskusele, autoriteedile ja intelligentsile õnnestus see seltskond üpris suureks kasvatada.

Eks me kõik ole kuulnud irvitusi Eesti Draamateatri arvel, et seal on mingi soiskumus, seiskunud tiik jne jne, aga on näha, et seal on noored, kes tahavad asja käima tõmmata, ja kindlasti liituvad ka teised inimesed. Rõõm, et Eesti Draamateatris on selline elujõuline noor trupp.

Kellele see algne mõte kuulub?

Ma nüüd tõesti ei mäleta. Ja ma arvan, et see polegi nii väga Eesti algupära. Aga algne mõte oli teha lavastus üle-eestilise trupiga, ideaaltrupiga, keda juhendaks Elmo Nüganen, sest ma arvan, et sellist peentööd ja näitlejale huvitavate ülesannete andmist valdab tema kõige paremini. Olen kindel, et ka teiste teatrite näitlejad tahaksid temaga koostööd teha. Ta andis ise ka nõusoleku, kuid siis osutus see siiski võimatuks, sest ta on Lätis (Riia Rahvusteatris tuleb Nüganeni lavastuses välja Tammsaare «Karin ja Indrek» – H. S.).

Kaalusime Elmoga suve hakul veel sellist võimalust, et kui tervet lavastust teha ei jõua, siis võiks lavastada erinevate näitlejatega ühe ja sama stseeni mõnest näidendist, nelja paariga, et nii oleks esindatud kaheksa näitlejat. Selline omalaadne õpikoda. Aga tema graafikule reaalselt otsa vaadates saime aru, et selleks tal aega lihtsalt ei ole.

Valitud tee – näitlejale täiesti võõra teksti esmakordne lugemine publiku ees – on päris kõva proovikivi. Võõra teksti ettelugemine on raske, see on nagu noodist lugemise oskus.

Näitlejad võivad siit saada valusa kogemuse, samas võib see olla ülimalt inspireeriv.

Ma sain aru, et selline proovilepanek on näitlejale väga oluline. See inspireerib. Tegelikult näitleja tahab selliseid väljakutseid.

Kas põhjus võib peituda selles, et majandussurutisega on teater pidanud valima kindla tee, rahateenimise, näitlejatel on jäänud eneseületamise ja proovimise võimalusi aina vähemaks?

Mingil ajahetkel on teater avangardsem, sammub eesrinnas, aga koos elu stabiliseerumisega tekib alalhoidlikkus, teatris loetakse raha ja hakatakse orienteeruma keskmisele vaatajale. Aga me ei tea, kes on see keskmine vaataja, mingi selline ähmane kuju. Siis on veel näitlejad, kes mängivad alati ühtesid ja samu rolle. Ja ühel hetkel tekib näitlejas seesmine tõrge selle kõige vastu, ta tahab teada, kas ta on veel millekski muuks suuteline, kas ta veel käivitub ega ole ära kulunud.

Näitleja kulumine, see on ka üsna valus teema. Aga ma näen laval väsinud näitlejat. Ma ei taha rääkida, et näitlejad saavad vähe palka ja seetõttu peavad osalema seriaalides jne. Miks on laval väsinud näitleja?

Ma ei arva, et see on alati tingitud rahateenimisest. Pigem sellest, et kui sind pole siin, siis sind pole olemas. See on hirm. Eriti veel noore inimese puhul surub ümbritsev kõiges osalemist peale ja tal tekib tõesõna tunne, et äkki mind ei kutsutagi järgmise rongiga sõitma.

See on kuskilt otsast igaühe enda asi, aga võib-olla on see meie, kes me oleme vanemad, kohus ja ülesanne toetada ja hoiatada noori. Ma olen mõelnud, et alguses, pärast kooli tuleb küllaltki palju pakkumisi vastu võtta, ära proovida. Noortele ei saa öelda, et ärge minge seriaalidesse, sest seriaale tekib järjest rohkem ja nad lähevad aina paremaks, nad pole nii pikaajalised kui «Õnne 13», kust võibki endale saada ainsa rolli ja märgi külge.

Tuleb ise ära tajuda, et liigne pildil olemine ei tule enam kasuks. Võib-olla tuleb see arusaam valusa kogemuse kaudu, võib-olla tulebki minna üle piiri, et lõpuks taibata. Inimese sees peavad ohutuled töötama, peaasi, et pirnid oleksid terved.

Aga milline on näitleja puhkus?

Arvan, et viljakas mittemidagitegemine. Logelemine.

Inimene võib ühel hetkel olla tühi. Väga inspireeriv on teisi vaadata, ka muid kunstialasid, filme jne. Näitleja töötab ka siis, kui ta puhkab või vaatab teisi. Mingi huvitav seik võib vallandada piltide rea. Ja kõiki neid reaktsioone, mida elu pakub, tuleb koguda. Et laval mängitavad reaktsioonid poleks klišeed.

Meenub teie jutt esimesest tunnist lavakoolis, kuidas Aarne Üksküla pani õpilase otsima nähtamatut nõela, kuidas ta alguses otsis seda teatraalselt, ja kui Üksküla ütles, et paneb maha päris nõela, kuidas siis see otsimine muutus, teatraalsus kadus. Seda päris elu, mitte elu mängimist näeb Tallinna Linnateatris. Seal on ka tugev ansamblimäng. Ja just ansamblimänguoskust soovisite näidata festivalil, sest see on näitleja täiuse mõõde. Kuidas selle täiuse, ansamblimänguoskusega Eesti teatris lood on?

Meid kasvatatakse koolis algusest peale selleks, rõhutatakse, et ansambel on kõige olulisem, et tuleb mängida partnerile. Aga reaalselt pole seda nii lihtne saavutada.

Miks?

Näitleja läheb lavale ja temas tõstab pead edevus, ta ei pruugi tajuda, et ta tõmbab teki enda peale. Ei mängita tervikut. Ei mängita lavastust, vaid oma rolli. Aga ma arvan, et see sõltub palju lavastajast. Ansamblimängu tuleb kogu aeg ka meelde tuletada, et ei läheks nii, et üks roll hakkab järsku domineerima. See dünaamika, kuidas lugu jookseb läbi kõigi nende tegelaste, see ühine hingamine… Jah, ma arvan, et see näitab lavastaja tugevust.

Kas meil on tugevaid lavastajaid, kes suudavad näitleja edevust laval piirata ja panna näitleja vaatama tervikut?

Ma arvan, et on. Arvan ka, et see on iga lavastaja seesmine eesmärk.

Öeldakse, et meil on väga palju häid näitlejaid, kuid häid lavastajaid napib. Kui tõene see lause on?

Ma arvan, et see pole mitte ­ainult meie probleem. Lavastaja on haruldane anne. Sest lisaks kõiksugustele muudele omadustele on lavastaja üheks ülioluliseks omaduseks käimalükkamise võime.

Lavastaja on inimene, kes läheb barrikaadidele, temas peab olema tohutu veenmisjõud, siis tulevad teised inimesed talle järele ja on valmis uskuma, et seekord on kaks korda kaks viis. See omakorda nõuab inimeselt, kes on eesotsas, meeletult energiat. Sellist sisendusjõudu ei pruugi igaühel alati olla.

Aga võib ka teistpidi olla, sest on inimesi, kes on väga lennukad, neil ei pruugi olla mõningaid teisi lavastajale olulisi omadusi, aga see üks omadus, barrikaadidele tuleku veenmise oskus on, mis omakorda võib tähendada, et lavastus ei pruugi ebaõnnestuda. Kui lavastaja suudab lükata ühe seltskonna käima, siis tekivad seltskonnas juba oma mehhanismid, oma elu.

Aga ma arvan, et see on erandlik anne. Kui mõelda Panso peale, siis temal oli lisaks sellele kõigele veel väga teravat sotsiaalset närvi. Arvan, et kõikidel meie lavastajatel oleks soov ideaali järele, aga see pole nii lihtne. Väga suur põhjalikkus kuulub ka selle ameti juurde.

Paar aastat tagasi lahvatas Eestis skandaal, sest noored näitlejad said kultuurkapitalist toetust, et käia mööda maailma ja näha välismaal teatrit. Avalikkus mõistis näitlejad hukka. Ei mõistetud, miks seda vaja on. Mida rohkem ma siinset teatrit näen, seda enam tunnen puudust, et näitlejad vaataksid oma kolleegide töid, näeksid teistsugust teatrit. Kuidas teile seestpoolt vaadates  tundub, kui suletud meie teater on, kas see teiste tööde ja nüüdisteatriga kursis või mitte kursis olemine on üldse probleem?

Arvan, et see on terav probleem. Aga esimesele poolele vastates leian, et ühiskond oli nende noorte suhtes ülimalt ülekohtune. Ei süüvitud, et nende küsitud summa oli väike, nad toetasid iseend, nad olid kogunud selleks sõiduks raha. Nad on kõik väga huvilised inimesed, huviga maailma vastu. Nemad said ka väga haiget sellest skandaalist.

Sellist ettevõtlikkust ja ­uudishimu sooviksin hoopis rohkem. Sest provintslus on pidev oht, me jääme kuidagi mugavaks.

Kas seda peaks veel kuidagi õhutama?

Kindlasti. Oleks rohkem selliseid inimesi, kes jaksavad olla kursis sellega, mis kultuuris laiemalt toimub, näiteks NO99s on selline inimene Eero Epner. Ilmselgelt on tema vaimne mõju selle trupi näitlejatele ülioluline, juba see, et ta on kunstiajaloolane, see avab näitlejaile muud kanalid. Meil toimub väga huvitavaid kirjandus- ja kunstikonverentse, kuid see info ei jõua näitlejani.

Informatsiooni on tohutult, oleks rohkem neid suunajaid, kes kutsuksid näitlejaid sinna või tänna, siis näitleja läheks, seda on näha. Alati on olemas ärgas seltskond, kes tegeleb oma tööga, aga ei jõua paratamatult kõigega kursis olla.

Annaks jõudu sellistele inimestele, kes näevad laiemat pilti või kes tulevad näitlejale appi kultuuriväljadel orienteerumisel. Sest näitleja töö on väga raske. Jõudu neile, kes korraldavad Von Krahli teatris akadeemiaid, või Eerole… vaat selliseid autoriteete oleks vaja.

Kuidas on teie otsiva vaimuga, näib, et te pole seda kaotanud.

See on alati tore, kui majja tuleb noori inimesi, see tuletab sinus endas midagi meelde. Ja seda juhtub ikka ja jälle.

Teatrites on alanud uus hooaeg. Millele peaksid näitlejad rohkem tähelepanu pöörama, mida te tahaksite oma kolleegidele südamele panna. Milliseid väärtusi tuleks hoida?

Kohtumist Lavastajaga.

Anu Lamp
•    1982. aastal lõpetas Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri X lennu
•    Alates 1982. aastast Tallinna Linnateatri näitleja. Lavakunstikoolis dramaturgitöö ja lavakõne dotsent
•    Mängib Tallinna Linnateatri lavastustes «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.», «Nii see on (kui teile nii näib), «Meie, kangelased», «Üsna maailma lõpus», «Amy seisukoht»
•    Toonud välja Arthur Valdesest inspireeritud lavastuse «Keskööpäike», mida näeb samuti Tallinna Linnateatri laval
•    Tõlkinud näidendeid inglise ja prantsuse keelest

Festival «Draama 2012»
•    Põhiprogrammi lavastused:
    «Nisa», VAT-teater
    «Lilled Algernonile», Rakvere teater
    «Aeg ja perekond Conway», Tallinna Linnateater
    «Tasandikkude helinad», Saueaugu teatritalu / Eesti teatri festival
    «Mee hind», Ugala teater
    «Iphigéneia Aulises», NO99
    «Kuni inglid sekkuvad», Eesti Draamateater
    «Lillede keel», Von Krahli teater
•    Aktsioonis «Fookus: näitleja aktsioonid», mis leiab aset teisipäevast reedeni kell 21 Athena keskuses, osalevad näitlejad Maarja Mitt, Katariina Unt, Viire Valdma, Tiina Tauraite, Nero Urke, Veiko Tubin, ­Tõnu Tepandi, Jörgen Liik, Henrik Kalmet, Garmen Tabor, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Aarne Soro, Sepo Seeman ja Eva Klemets
•    Aktsioonis «Esimene mängimine», mille esimene osa leiab aset neljapäeval kell 17 ja teine osa laupäeval kell 17 Genialistide klubis, teevad kaasa Piret Krumm, Roland Laos, Mari-Liis Lill, Pääru Oja, Hendrik Toompere jr jr, Kristo Viiding, Liisa Pulk ja Jüri Tiidus
•    Koos draamafestivaliga toimub ka Balti teatrifestival, mis keskendub kolme Balti riigi omadramaturgiale. Eestit esindavad Eesti Draamateatri «Õitseng» ja Ugala teatri «Mee hind». Lavastusi hindab rahvusvaheline žürii
•    Täpne kava www.draama.ee

Tagasi üles