NO99 teeb taas ajalugu

Tõenäoliselt ei näe me «Kolme kuningriigi» hunte Eestis enam kunagi – lavastus on liiga kallis. Foto: Ene-Liis Semper

10. novembril selgub, kas teater NO99 rahvusvaheline lavastus «Kolm kuningriiki» nopib Saksamaa teatripreemia aasta parima lavastaja kategoorias või piirdub nominatsiooniga.

Ajalugu on igatahes tehtud, sest Sebastian Nüblingi lavastus kandideerib Fausti preemiale (Der Faust), konkurentideks Martin Kušej «Die bitteren Tränen der Petra von Kant» (Bayerisches Staatsschauspiel ehk Baieri Rahvusteater) ja Rüdiger Pape «Wolke 9» (Theater im Bauturm Köln).

See on riiklik preemia, mida Saksa teatriliit koos veel mõne institutsiooniga annab välja 2006. aastast. Sõnateatris on vaid neli kategooriat: parim lavastaja, parim kujundus, parim lastelavastus ja parim näitleja (mees- ja naisnäitleja koos). Igas on vaid kolm nominenti, seega kõigi Saksamaal esietendunud lavastuste peale vaid 12 nominenti.

Nominente esitavad teatrid ise ja enda teatri lavastust esitada ei tohi, laureaadid valib välja Saksamaa Kaunite Kunstide Akadeemia.

Postimees uuris NO99 kunstilistelt juhtidelt Tiit Ojasoolt ja Ene-Liis Semperilt – viimane on ka «Kolme kuningriigi» kunstnik –, millises meeleolus sõnum Saksamaalt vastu võeti. Kusjuures suure tõenäosusega ei mängita seda lavastust Eestis enam kunagi, teatri sõnul on see liiga kallis.

Mida tähendab NO99-le Saksa teatripreemiate nominatsioon?

Tunnustust ühele väikesele teatrile, kes suutis algatada, käimas hoida ja välja tuua lavastuse, mille peamised eesmärgid olid kunstilised ja mille tegemiseks oli vaja teha Euroopa uuemas teatris suhteliselt erakordset rahvusvahelist koostööd eri teatrite ja teatrikultuuride vahel. See nõudis väga pikka ja intensiivset tööd lavameestest raamatupidajani.

Ja laiemalt: see on tunnustus ka eesti teatrile, kuna siinses repertuaariteatrisüsteemis sündinud ansambliteater on selle lavastuse tugevaim osa – nii on öeldud meile Londonis, Münchenis ja Viinis.

Kuidas teater sellist erakordset saavutust tähistab?

Me ei tekita hierarhiaid. Pärast Wiener Festwochenit või Pariisi Odeoni teatris mängimist on Fausti preemia nominatsioon «üks teiste seas»: olulise festivali valikusõel on sageli veelgi karmim, kui me mõtleme, et näiteks Festwocheni peakuraator ei vaata teatrit mitte ainult Euroopas, vaid üle kogu maailma. Muide, me ei tekita hierarhiaid ka selles mõttes, et Sakala tänaval toimuv etendus on meile täpselt sama oluline kui Londonis või Münchenis toimuv.

Kui palju teate teistest nominentidest?

Kahjuks mitte eriti palju, Saksamaal tuleb aastas välja mitu tuhat uuslavastust.

Seda preemiat antakse välja 2006. aastast, tegu on seega üsna noore auhinnaga. Millise kaaluga see on?

Raske öelda, traditsioon alles tekib ja seetõttu on keeruline seda kuidagi paika panna. Kuid on märkimisväärne, et nominente esitavad teatrid ise – seega on tegemist ülesaksamaalise kolleegipreemiaga, mitte ühe žürii otsusega. Ja säärase laia kandepinna hoomamine «Kolme kuningriigi» nominatsiooni juures teeb muidugi tähelepanelikuks.

Vaadates ka preemia senist minevikku, on selge, et seal pannakse tähele nii riigiteatreid kui vabatruppe ning kunstilises plaanis ei fokuseerita radikaalsele avangardile, aga ka mitte konservatiivsele teatrile – nominendid on reeglina elujõulise ja uuendusliku teatri esindajad.

Ka preemiasaajate senine nimistu on aukartustäratav, teiste seas on premeeritud Pina Bauschi, Martin Wuttket, William Forsythe’i, Meg Stuartit, sel aastal saab elutööpreemia Tankred Dorst ja eripreemia HAU üles ehitanud Matthias Lilienthal. Näha nominentide seas NO99 nime... Kahtlemata teeb see rõõmu, kuid samas kohustab see veelgi enam mõtlema ka tulevikus enda ja eesti teatri peale just rahvusvahelises kontekstis. Ja see on tõesti nõudlik kontekst.

Kui palju on see nominatsioon NO99 nominatsioon ja kui palju Münchner Kammerspiele ja Londoni Lyric Hammersmith Theatre’i oma?

Nominentide reas on kõik kolm võrdsena.

Eesti Teatriliidu teatripreemiatel võidutses «Gilgameš», «Kolm kuningriiki» jäi selle varju, laureaadi tiitli noppisid vaid Mirtel Pohla ja Risto Kübar, nemadki kõrvalosa eest. Miks see lavastus pole Eestis nii suurt poolehoidu pälvinud kui välismaal?

Erinevates kultuurides hinnatakse teatrit ka erinevat moodi, pannakse tähele erinevaid asju. Ja meie arvates pälvis «Gilgameš» preemia igati õigustatult: žürii otsustas nii ning sellega oleks kohatu vaielda. Muret tekitab pigem kogu Euroopas leviv komme, et kunstilisi preemiaid hakatakse rahastamisel, meediatähelepanu osas ja mujal absolutiseerima – hakatakse väitma, et kunstis on võimalik koostada edetabeleid ning ongi olemas «parimad» ja «teise koha omanikud».

Muidugi on olemas hea ja halb kunst, kuid need viis aastat, mis kulusid lavastuse ettevalmistamisele, on ennast ära tasunud ka teistmoodi: uute kunstiliste kogemustena. Preemiad on alati subjektiivsed. Ent nominatsiooni-uudise valguses tahaks lisada: mitte alati suvalised.

NO99, kuhu edasi?

Kuna me ei ole kunagi seadnud kunstilisi eesmärke sõltuvusse auhindadest, siis meie plaane selline tähelepanu ei muuda: järgmised esietendused on 22. septembril meie prooviruumis Rasmus Kaljujärve lavastusega ja 13. oktoobril Permis lavastusega «Pedagoogiline poeem» (lavastajaiks Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, laval Marika Vaarik ja lavakunstikooli XXVI lend – H. S.).

Ent kui nominatsioon õnnestub konverteerida kunsti ehk leida tänu tähelepanule kergemini uusi loomingulisi koostööpartnereid piiri taga, siis on küll hea meel.

Lavastus
«Kolm kuningriiki»
•    17. septembril Tallinnas NO99s esietendunud «Kolm kuningriiki» («Three King­doms») on Briti näitekirjaniku Simon Stephensi näidend, mille ta kirjutas Saksa üht hinnatumat lavastajat Sebastian Nüblingit silmas pidades
•    Lavastus sündis NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmithi koostöös
•    Žanrilt on tegu thriller’iga: see on kriminaallugu, mille tegevus keerleb ühe kuriteo jälgede ajamise ümber
•    Mängivad Risto Kübar, Rupert Simonian, Ferdy Roberts, Nick Tennant, Gert Raudsep, Jaak Prints, Cigdem Teke, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv ja Tambet Tuisk
•    Lavastuse kunstnik on Ene-Liis Semper