Augusti tervis oli sedakorda parem

Pieter Ampe, Guilherme Garrido, Hermann Heisigi ja Nuno Lucase pöörane sõu ühiskonnaks kasvamisest ja erimeelsuste ületamisest. Foto: Kanuti Gildi Saal

Augustis on nüüdistantse tantsitud juba 13 aastat järjest. Priit Raual pole jätkuvalt põhjust vastata Ülemiste vanakesele, et Tallinn on valmis. Ikka suudab ta rahvusvahelistest avarustest välja õngitseda mõne üllatuse, mis leevendab ja värskendab kogu seda pruugituse muljet, kõiki neid stiililisi klišeid, temaatilist ahtust, igavesi dekonstruktsioone, mis nüüdistantsude puhul ennast pidevalt kordavad, ja mis parata, ka Augustil end ikka ja jälle ilmutavad.

Tänavu mahtus selliseid üllatusi programmi koguni rohkem kui üks. Iseloomulikult tegeles neist enamik sensoorika, vaataja meelte ja tajumisega või otsis teistmoodi, tavapäratumat suhet publikuga.

Hispaaniat esindav Roger Bernat näiteks varustas meid kõrvaklappidega ja kutsus tantsule, nn vaiksele diskole, Pina Bauschi «Kevadpühitsusest» inspireerituna. Võin nüüd minagi oma muidu kõhnukesse CVsse kirja panna, et olen tantsinud Stravinskit – mis on unistuseks paljudele tantsijatelegi-, korraks koguni Romerot ennast, seda kohta, kus ta Aurorale punase kleidi selga tõmbab, teda lõplikult väljavalituks, ohvriks mõistes.

Erinevalt noore soomlanna Elina Pirineni kulunud moega kiljuvast agressiivsusest, millega ta sunnib soolotantsus «Lover of the Pianist» oma häbet paljastades ja end sümboolselt publiku soovide altarile heites – küll väga näitlejameisterlikult – meid kaasa mängima, läheneb Bernat vaatajale väga peenetundeliselt.

Illusioonist, mis meile teatrist muidu vastu vaatab, mida teater iga hinna eest ületada püüab, saab siin ühtäkki reaalsus – vastu küsitakse meie kehakogemust, aga viisil, mis väldib pealetükkivust, on sundimatu, hajutab kõhklusi.

Klappidest on kuulda lihtsaid ja täpseid juhtnööre, esiotsa tunduvad need olevat määratud isiklikult sulle, peagi selgub siiski, et sinuga koos teevad samu liigutusi veel mõned vaatajad. Ja et sa ei pruugigi olla ainus Romero või Aurora. Et moodustub kolm gruppi, keda ühel ja samal ajal eri viisil läbi kogu «Kevadpühitsuse» juhitakse.

Igal juhul huvitav ja teravmeelne eksperiment, nagu ka Belgia tandemi Kris Verdonck ja Alix Eynaudi lavastus «Exit». Selles saab vaatajaist igaüks enesele isikliku aseme, meie pikutame, laval aga otsitakse viise, mis teeksid meid uniseks, paneks koguni magama. Uuritakse, kas on olemas universaalset tantsu, muusika ja valguse kombinatsiooni, kindlat koodi, mille abil oleks võimalik mõjutada meie sensoorset taju, sellega manipuleerida. Mis on väga vajalik oskus ka teatris.  

Hüva, päriselt magama ei jäänud – küllap oli tegu liiga hea lavastusega, und kutsuvad esile ikka halvad –, küll said rohkelt toitu aistingud. Puust ja punasega tehti selgeks ka see, kui oluline on uni – kuidas und nähes mõtestub elatud elu.

Meeli erutas ka jaapanlase Hiroaki Umeda sooloõhtu: tema abstraktsed, mitte niivõrd sõnumeid edastavad, kuivõrd aistinguid ergutavad lavastused «Adapting for Distortion» ja «Haptic».

Esimeses, arvutitehnoloogiat kasutavas vaatemängus muutus tantsija digitaalse maatriksi osaks, liikumise, valguse ja arvutiefektide koosmõjus sündisid moonutused, optilised petted, inimene justkui lahustus selle sisse ära, temast sai vibratsioon.  

Teine otsis valguse ja liigutuse seoseid, seda, kas värv on kombatav; kas eksisteerib universaalseid, värvides peituvaid algoritme. Poppingust ja locking’ust inspiratsiooni ammutav tantsustiil sobis konteksti, oli meisterlikult esitatud, kuigi muutus peagi monotoonseks. Meelde tuli hoopis üks Eesti asi: aastatetagune «Algorytm», kus Taavet Jansen otsis Kihnu seelikumustrites peituvaid nähtamatuid, meie elu mõjutavaid koode.

Mehaaniliste rauast masinatega mässasid põnevalt kunstnik Erik Alalooga ja Andrus Laansalu, nende «Kinemaatiline müsteerium» kujutas vaatemängulist, raskelt liikuvate masinate balletti, mille ähvardava kolina vormis organiseeritud muusikalisse vormi Laansalu kongeniaalne käsi. Pieter Ampe, Guilherme Garrido, Hermann Heisig ja Nuno Lucas näitasid, et ka väsinud, n-ö igamehe performatiivsusest võib veel välja võluda midagi väga pöörast – nende «A Coming Community» paistis silma toore poeesia ja üle võlli huumoriga. Ma olen sõnatu.

Augusti tantsufestival
21.–31. augustini Tallinnas