Iraani tsensorid ei tahtnud Eesti teatritruppi lavale lasta

«Antigone» kujutab mõttetut ja ennastõgivat mandunud ühiskonda. Foto: Mats Õun

R.A.A.A.M.i trupp on Iraanis 10. septembrini. Siit 22. augustil lahkudes oli plaanis anda 30 «Antigone» etendust. Teherani sõitis üheksaliikmeline trupp: kuus näitlejat, etenduse juht, grimeerija, produtsent Märt Meos. Lavastaja Homayun Ghanizadeh elab Teheranis ja ootas näitlejaid.

Eilseks polnud mängitud ühtegi etendust, sest tsensorid ei andnud mänguluba – see tuli pärast pinevat ootust alles eile õhtul. Ka pole vaja lavastust muuta – õnneks!

Eriti absurdseks tegi esialgse keelamise see, et R.A.A.A.M. on seda lavastust Teheranis kord juba mänginud – 2011. aasta veebruaris, rahvusvahelisel teatrifestivalil «Koit» («Fadjr»), siis anti 800-kohalises Teherani Linnateatris rohkem kui 3000 vaatajale neli etendust, ning Elina Reinold sõitis Tallinna tagasi nimitegelase rolli eest saadud parima naisnäitleja auhinnaga.

Kokku esitati tollal «Antigone» viiele auhinnanominatsioonile: parim naisnäitleja (Elina Reinold ja Külli Reinumägi), parim meesnäitleja (Raimo Pass), parim lavastaja (Homayoun Ghanizadeh) ja parim tekst (Homayoun Ghanizadeh). Võistlusprogrammi kuulus siis 14 lavastust 11 riigist.

Munad ja mütsid keelatud

Just see, et poolteist aastat tagasi polnud tsensoritel lavastusele etteheiteid, andiski trupile ja lavastajale julguse minna Teherani külalisetendusi andma.

Paraku on maailm vahepeal muutunud. Esmaspäeva, 2. septembri hommikul teadis Märt Meos, et pärastlõunal tuleb lavastust vaatama viieliikmeline tsensorite grupp ja siis peaks mänguloa asjus selguse majja saama. Õhtul oli jutt teine, aga Meose hääles oli lootus alles. Tsensorid lavastust ei vaadanud, vaid esitasid oma nõudmised, mida tuleb muuta, et saada mänguluba. Lavastust näinute ja tegijate jaoks olid nõudmised absurdsed.

Usun, et kes tahes kunstnik mis tahes maailmas ütleks sellise sunni peale, et ei, see ei ole võimalik.

Tsensorid nõudsid, et lavastuses ei tohi kasutada punast värvi (kogu lavakujundus on punane), ei tohi muna praadida ega nimetada, mütse ei tohi kasutada (ses lavastuses näitleja Raimo Pass lausa ütleb, et tema müts on nii katkine, et muna võib sealt välja kukkuda ja katki minna).

«Tsensorite käsk oli, et lavastusest tuleb välja rookida kogu seksuaalsus, samuti peaksid kärpesse minema mõned konkreetsed dialoogid,» ütleb Meos, lisades: «Nõudmised olid arutud ja ilma igasuguse põhjenduseta. Tehtud selleks, et Homayun loobuks oma soovist lavastust Teheranis näidata.»

Võitlus tsensuuri võimuga sai Teherani teatri- ja kultuuriringkonnas suure tähelepanu osaliseks, samas oli ära keelatud ka suurem osa lavastusega seotud intervjuusid, niisama nagu ei tohtinud teha etendustele avalikku reklaami.

«Homayun Ghanizadeh on oma lavastusega tähelepanu keskpunktis ja paljud siinsed suured staarid on käinud meile toetust avaldamas. Eks näis, mis hakkab toimuma nüüd, kui luba käes,» ütleb Meos.

Iraanis elab 72 miljonit inimest, Teheranis 11 miljonit. Internet Iraanis on, aga meie mõistes n-ö filtreeritud. Feiss­buuki Eesti teatriinimesed ei pääse. Meilid siit nendeni küll jõuavad, aga viivitusega.

Plaanitud mängukoht on sealne Iranshahri teater. Etendused on eestikeelsed, tõlge projitseeritakse subtiitritega lava kohale. Lavastuse tarvis on ehitatud uus spetsiaalne lavakujundus, kus domineerib punane värv. Kujundus olevat mastaapne, rõdude ja kuningliku vannitoaga.

Ka töötoad lõpetati

Loa ootamise päevadel tehti neli n-ö töötuba, kus lavastaja on ise laval ja teeb märkusi. «Saalid on olnud täis,» ütleb Meos.

Tsensorid said kavaldamisest aru ja keelasid ka need. Meose sõnul olid töötoad päris etenduse mõõtu ja neist võttis osa Iraani näitleja, rahvusvaheliselt tuntud Atila Pesiani, kes peaks laval hakkama saama kuningas Kreoni mängiva Andrus Vaariku asendamisega.

See oligi nii mõeldud, et kui Vaarik Teheranist Tartu teatrifestivalile mängima sõidab, on Teheranis sealse staari kord mängida.

Meos vahendab Pesiani sõnu, kes on samasuguse tsensuuriga jändamise hiljuti läbi teinud. Näitleja soov oli mängida Shakespeare’i «Richard Kolmandat» – see keelati. Lõpuks sai ka tema loa.

Produtsent Meos rõhutab, et R.A.A.A.M. on pärast rohelise tule saamist esimene välismaa trupp, kes pärast islamirevolutsiooni annab sel maal avalikke etendusi.

«Antigone» on Iraanis just selline poliitiline teater, kus pärast etendust võib juhtuda, et lavastaja viiakse linna taha kõrbe piirile.

See on päris ohtlik mäng seal kaugel väikeseks jäänud maailmas.

Tuletan meelde, et lavastuses «haiseb» akna taga laip, mida kuningas rahva hirmuks ei luba maha matta.

* Loo pealkiri on laenatud Jaak Allikult, kes pealkirjastas nõnda oma arvustuse, mis ilmus Postimehes 16. augustil 2010.