Vägivald võimutseb «Puhastuses» julmalt

Aliide (Liisi Tandefelt) ja Zara (Amanda Pilke) esimine kohtumine. Foto: Solar Films

Kui Sofi Oksaneni raamat «Puhastus» jättis veel tõlgendamisruumi, siis samanimeline film seda ei tee, lajatades otse. Ja julmalt.

Kindlasti annab see laskemoona neile, kes ütlevad, et Oksanen ekspluateerib kannatusi, tehes eesti naistest prostituudid ja vägistatud. Kui aga raamatus võis vägivallakohti veel mitte nii täpselt ette kujutada – sest see on ju tekst – ja lugeda tähelepanelikumalt muud, siis film on tervenisti üles ehitatud vägivallale, pakkudes kohati päris võikaid stseene.

Muidugi, alati saab rääkida, et «Puhastus» on lugu armastusest. Aliide armastusest Hansu vastu. Ning klassikalisi armastuslugusid on ikka saatnud vägivald. Ometi ei võida selles filmis armastus, vaid peale jääb vägivald. Hoolimata lõppu jäävast lootusekiirekesest.

Eilne ja tänane vägivald
Eestis (kui lugeda «Puhastus» ositi ka Eesti toodanguks) polegi vist tehtud filmi, kus Punaarmeed-NKVDd oleks kujutatud nii vägivaldsena. Jüri Sillarti «Äratus» räägib küll küüditamisest, kuid isiklikule tasandile küündivast vägivallast siiski mitte. Teise maailmasõja ajastust kõnelevad filmid on siiski vägivalda täis – meenutatagu kas või Andrzej Wajda «Katõni» või Steven Spielbergi «Schindleri nimekirja».

«Puhastuse» film ja raamat liiguvad samas vägivallateel ka ajas edasi, puudutades räigelt inimkaubanduse teemat.

Siiski ei saa öelda, et «Puhastuse» skeem oleks mustvalge. Nagu toimuks tegevus üksnes skaalal vägivald versus rahu. Lääne ajalooteadus erinevalt enamikust Vene omast on aru saanud, et Teises maailmasõjas ei olnud vaid head ja pahad, leidus ka hulgaliselt pooltoone ja et ühe aja head võisid teisel ajal olla pahad.

Sest Eesti ise sattus Teises maailmasõjas olukorda, kus poolt oli raske või võimatu valida. Küsimus polnud üksnes poliitikas, vaid – nagu film hästi selgeks teeb – ka isiklikes motiivides. Vägivallast põhjustatud kannatused mõjuvad näitlejate mängituna tõepäraselt, kusjuures kannatused jäävad kogu eluks.

Võib ju rääkida kannatustetööstusest ja seda peamiselt välispoliitilise eesmärgiga teha maailmale selgeks siin aset leidnud õudused, kuid tegelikult sellest ei piisa. Tõenäoliselt on üles kasvanud mitu põlvkonda, kes pole saanud või julgenud oma kannatustest kõneleda. Sest selle põhjustanud vägivald on olnud nii jube. Sestap on tänuväärt «Puhastuse» vaade sissepoole.

Kindlasti tuleb negatiivne reaktsioon venekeelselt elanikkonnalt, kes on üles kasvanud Punaarmee kangelaslikkuse vaimus. «Puhastus» läheb kraad kangemaks, kui näiteks Pekka Parikka «Talvesõda», kus Punaarmeed kujutati kaotavana. Siin kujutatakse Punaarmeed-NKVDd otse sadistidena. Kas ja kuidas võiks see film üldse Venemaale jõuda, on ilmselt väga lahtine küsimus.

Groteskne Nõukogude võim
Võib vaid ette kujutada, missuguse märuli korraldanuks üks Eesti sissesõidukeeluga Soome dotsent Helsingis, kui «Puhastus» oleks seal esilinastunud. Läti dokumentaalfilmi «Nõukogude lugu» näitamise ajal Helsingis oli Soome politsei ürituse turvalisuse pärast igal juhul tõsiselt mures.


Kuid eks dotsendi süüdistused tulevad niikuinii: Punaarmee kangelasliku rolli alavääristamine, rahvustevahelise vaenu ning natsionalismi ja fašismi õhutamine. Mis siis, et filmis peaaegu üldse ei räägita Saksa okupatsioonist, millest raamatus oli juttu.

Kui kannatused mõjuvad «Puhastuses» loomutruult, siis paraku ei või sama öelda Nõukogude võimu kujutamise kohta. Sajaprotsendine ajalooline tegelikkus pole muidugi saavutatav – selleks peaksime ise kõike teadma –, kuid veidi ülepakutult mõjuvad suure punalipu näitamine ja Nõukogude viiside entusiastlik lõõritamine muidu nii skeptiliste eestlaste seas.

Leninist rääkimine paistab juba grotesksena – ilmselt on see olnud taotluslik, sest kohe kerkib pähe võrdlus tänapäeva usukuulutajatega. Ent vallamaja juures toimunud hukkamised on siiski selge liialdus – NKVD armastas arveid õiendada ikka kuskil mujal, kas siis keldrites või varjulises metsatukas (seda näitavad sealt leitud ühishauad).

Võib-olla on säärases Nõukogude võimu karikeeritud näitamises peidus katse minna filmiga rahvusvahelisele turule, kus teatud kohti tuleb ilmselt enam rõhutada. Siis aga tekib küsimus, miks pole filmis aastaarve, sest ilma raamatut lugemata on n-ö puhtalt lehelt filmi vaataval inimesel, eriti välismaalasel, raske orienteeruda, missugusel ajastul tegevus parajasti toimub.

Tegelikult võiks filmi mõju olla suurem lähipiirkonnas, seda eriti Soomes, kus vaatamata «Puhastuse» raamatule teatakse Eesti lähiajalugu suhteliselt halvasti. Filmi vaadata on lihtsam kui raamatut lugeda ja et filmis domineerivad Soome näitlejad, siis võiks ju ennustada sellele Soomes edu.

Kas filmi tasuks näidata koolides, on mult küsitud. Ehk gümnasistidele, ja sedagi pärast raamatu läbilugemist ja arutelu selle üle. Ja seda eriti venekeelseid koole silmas pidades. Kordan, filmis näidatav vägivald on kohati väga julm ja pöörane.

Kui arvestada Hollywoodi infantiilseid blockbuster’eid, on «Puhastus» kui hoop kaikaga pähe. Enne kui kinno minna, peaks igaüks enesele selgeks tegema, kas ta on ikka valmis säärast filmi vaatama.

Soome päevaleht hindab positiivselt  
Soome suurim päevaleht Helsingin Sanomat andis eilses numbris filmile «Puhastus» positiivse hinnangu, nimetades seda pealkirja «Film jutustab toorustest otsekoheselt» all täisvereliseks ekraniseeringuks, režissöör Antti J. Jokineni tööd aga eeskujulikuks.

Arvustaja Veli-Pekka Lehtoneni hinnangul on filmi rõhuasetus veidi teistsugune kui raamatus. See ei «pista kätt niivõrd Eesti mulda», kuivõrd jutustab üldisemalt pahast kommunismist ja pahast armastusest. «Eesti režissöör oleks rõhutanud ilmselt rohkem Eesti ajalugu, noorem naine jälle feminismi,» kirjutab kriitik.

Film on arvustuse järgi sirgjooneline ja otseütlev. Stseenid avaldavad mõju, šokeerivad, muudavad tundetuks – nõnda, et vaataja vajaks ehk rohkem hetki, mis liigutaksid, pakuksid lohutust. Pidevalt liikuv kaamera ja kiire montaaž hoidvat mitmetahulise ja raske jutustuse siiski «hingavana».
Osatäitjatest tõstetakse iseäranis esile vana ja noore Aliide kehastajaid Liisi Tandefelti ja Laura Birni, kes tegevat «Puhastusest» tõelise vaatamiselamuse. Meesnäitlejatest avaldasid arvustajale kõige rohkem muljet negatiivseid tegelasi mängivad Tomi Salmela ja Kristjan Sarv.

«Puhastus»
Režissöör Antti J. Jokinen. Stsenaristid Marko Leino ja Antti J. Jokinen. Operaator Rauno Ronkainen. Kunstnikud Tiina Paavilainen ja Katrin Sipelgas. Helilooja Tuomas Kantelinen
Soome-Eesti 2012
Eesti kinodes alates 7. septembrist

Üks küsimus

Miks on «Puhastus» dubleeritud eesti keelde, kui õnnestunuks seda ise hindate?

Kris Taska
kaasprodutsent
Imelik oleks vaadata Eesti-ainelist ja ka eesti näitlejatega filmi soome keeles. Ka raamat on ju tõlgitud eesti keelde. Mina leian, et tulemus on hea – nägime selleks stuudios kuu aega vaeva. Soomekeelset varianti pole kavas Eesti kinodes näidata – selleks tuleb teil Soome sõita.

Kommentaar

Dubleeri­mine hävitas filmi
Heili Sibrits

Kui tahad näidata ekraanil jõhkrat vägistamist, ei saa seda teha kondoomiga. Aga just kondoom oli tõmmatud «Puhastuse» filmis kõikidele näitlejatele pähe – eestikeelses versioonis hävitas dublaaž näitlejate mängu ja nii ka kogu filmi. Peale loetud häältes puudub rollide tunnetus, kogu tekst antakse edasi ühtlase tooniga. Ma ei soovita vaadata eestikeelset «Puhastust», see jätab filmist pooliku ja väära mulje.