Draamal nägi elu(s)teatrit

Draama 2012 ja Balti teatri festivali programmis oli kokku 26 lavastust, mis tekitasid pea kuues tuhandes teatrijanuses vaatajas, nii vanades kui noortes, erisuguseid emotsioone. Häid lugusid, mis seni rääkimata, kuulas noor publikum süvenenult ja hoolega.

FOTO: Nele Tammeaid

Draama 2012. Kaks mõistet jäi mõelda sest teatrile keskendumise nädalast ehk Eesti teatri festivalist Draama 2012: põlvkondade vahetus ja maailmavaateline paanika.


Oli pühapäev ja esietendus. Vanemuine, «Oblomov», Sadamateater. Ma lavastusest ei räägigi. Peaosalisele soovitaks näitleja jaoks vajalikku juurde õppida. Seda, kust hääl tuleb, kõigepealt.

Seekord oli nii, et vaim oli väga valmis, aga liha nõder. Fookusesse seatud näitlejatest oli etenduse lõppedes pisut kahju. Nende jutustatud lugu viib mõtted elujulguse ja selle puudumise juurde: äkki polegi elu lõppedes vahet, kas oled elu kestel palju sekeldanud või maailmal hoopis olla lasknud.

***
Ühe punasele taustale kleebitud plakatite rea ees seletab paar aastat üle paarikümne noormees eakaaslastest tüdrukutele, kes on Katariina Unt.

«Nisa» plakat, kuhu on peale  kleebitud silt «välja müüdud», on ajendiks vist. Tüdrukud kuulavad. Mina ka. Selgitaja teab Katariina filme, VAT Teatrit ja sedagi, et näitlejal nüüd Toompea lavakoolis oma kursus on.

***
Tartu Uue Teatri kodumajalt botaanikaaia vastas on kadunud silt «müüa». Teatrimajad ei ole hangeldamiseks. Kuigi sisu ei tea, on sildi kadumine lootustandev.
Festivali avamine botaanikaaiast on üle toodud Genialistide klubisse. Vihm on üle läinud, päike paistab. Ka saalis. Ka hiljem, ka teistes teatrisaalides.

***
Hilisõhtune Rüütli tänav on puupüsti noori täis. Läbi pääseda on raske. Neil ei ole äkki kiiret. Üle Eesti on tuldud ülikooli, suvi pole veel lõppenud ja ometi on sügis käes. «Vanemuise biitlite» lavastuse etenduses on mõni hetk tagasi kõnnitud läbi seina, teise ruumi sootuks. Rüütli tänav on armastust täis, on nagu etenduse teine vaatus. Noorte armastus on lärmakas, silmapaistev, ennast kuulutav...

Ühes «Biitlite» stseenis sunnib noormees noort naist vanale teatrimehele kirjutama, et armastab teda. See, kes sunnib, ja see, kes on sunnitav, armastavad teineteist.  Umbes selline dialoog on: «Mina valetan, sina valetad. Kiri valetab! Aga vanamehele teeb see rõõmu. See on ime. See on teater.»

Sel õhtul saab mu jaoks selle festivali juhtmotiiviks Tõnis Mäe lauluviis: «Ma sinu sünnimärke tean, / veresooni ja tedretäppe. // Kui armastad, siis armasta. Kuid olen pannud tähele, et virvatuli väreleb ning eal ei lähene. Ei eal ta lähene.»

***
«Fookus: Näitleja» – sellised kohtumised on, laval. Enne mehi on lavavalguses Maarja Mitt, juba «Biitlite» lavastuses teda vaadates kõlksus pähe sõna «pilliroog», korraks ka «sõnajalg». Need jäävad.

Üllar Saaremäe ja Toomas Suuman tulevad «Fookusesse» Rakverest. Korraks vaid. Üllar räägib enne lavale astumist, et kohtus Mart Kivastikuga tänaval. Kui selgus, et Üllar on vaid mõneks tunniks festivalil, oli Tartu kirjanik põlvkondade vahetust nentinud. Üllar meenutab, et aastaid oli ta festivalil esimene ja lahkus viimasena.

Näitlejad tulevad lavale, Suuman ja Saaremäe, kes elus oma meheksolemist rõhutavad – punk ja mootorratturi kulgev vabadus, ikka väga mehed. Laval on nad otsustanud lugeda omakirjutatud luuletusi. Ja need, Üllaril laulutekstid, on äkki hoopis teisest puust. On hellad, südamlikud, poeetilised, maailma ilu märkavad.

See, mida kuulen, on päris. On toetav, aus. Lõpuks näitab Toomas veel oma kolmandat külge, lustib lauldes omakirjutatud teatrikupleed, olles enne endale saalist klaverisaatja kaubelnud.

***
Väga öö on. Sadamateatris mängitakse Uku Uusbergi autorilavastust «Karjäär». Öö annab sellele oma võlu, lavastus on alles ja pisut enam. Piltlikult on lavastus kikivarvul. Näitlejad on saanud koosolemises ja mängus vabamaks, kui olid esietendusel. Selline tunne on, et nad on lavakoosmängus asendamatud, et mitte keegi kogu maailma näitlejatest ei teeks seda paremini.

Pool kolm öösel küsib üksik paadialune mult tühjal vilkuva valgusfooriga ristteel suitsu. Saab, ütleb, et tunneb mind küll. Räägin talle karjäärist, liivast, mis saab sadada. Tema ütleb, et tunneb Volkonskit väga hästi.

Teisel päeval on laval «Kuni inglid sekkuvad». Lavastus on mu jaoks alles nüüd lendu tõusnud, on nagu «Karjääri» vend. Lõpp on varasemaga võrreldes teine. Trupp on sama, aga midagi on teistmoodi, parem kui varem. Näitlejate ja nende mängitud tegelaste eluabsurditunnetus jõuab saali, mu naabriteni ka. Ja lõpus hakkab lund sadama. Mõni laval olnutest märkab, mõni mitte, saalisolijad saavad selle saju kõik.

***
Kui Kinoteatri egiidi all «Fookuse»-aktsioonis üles astunud noored – vast näitlejakooli lõpetanud Henrik Kalmet ja seal veel õppiv Jörgen Liik – on Eesti teatri ja lavakooli sõnadega alusmüürideni auklikuks tulistanud, ei ole veel häda midagi. On vaimukust ja on väga valus ka. Ei ole valet.

Kui sõnasaju lõpuks Henrik Kalmet näitlejaid 19. oktoobril suurema palga eest streikima ja etendusi ära jätma kutsub, ei ole seegi kõige hullem. Mu jaoks teeb asja hulluks, kui noormees selgelt välja kuulutab, et halastamatu tekst ja streigiüleskutse on seotud kaitseministeeriumi nõuniku, luuletaja ja teatrikriitiku Meelis Oidsaluga – siis saan aru, kes noortele omase mässuvaimu ärategemise rööbastele on mõjutanud. Tulge streikima, NATO on teiega, kunstnikud.

***
See, kui hästi valdavalt eakaaslastest koosnev publik Lauri Kaldoja mängitu – peldikupesijast professoriks ja tagasi, see siis «Lilled Algernonile» – vastu võtab, kinnitab praeguse noore publiku soovi  ja oskust lugusid kuulata. Häid lugusid, neid, mis vanematel rääkimata jäid.

Krahli «Lillede keel» kinnitab sedasama, ongi teises keeles teater, aga väga vaadatav ja kuulatav, meisterlik kõigele lisaks...

Seekord on kõik kaheksa festivalietendust omal moel paremad ja paremaks kasvanud.

***
Järgmise festivali korraldajatele nõuks, mis teatriinimeste juttudest jäi kõlama – festivali ajal peaks olema kõigis teatrites mängupaus, et kõik, kes teatris tööl ja tahavad, sest osa saaksid. Lavakooli tudengitele võiks kogu festivali vaatamine ja kuulamine olla õppetöö osa.

Tegijad vajavad tagasisidet, see peaks olema professionaalne, mistõttu tasub palgata kohe homme viis külaliskriitikut. Mõni oma võiks ju ka olla, kes teaks, kuhu nad tulevad, mida vaatama, ja kes kogu sündmust koos ja eraldi analüüsiks.

Suurema avalikkuse tähelepanu saamiseks võiks, meeldib see või mitte, Eesti teatri festivalil olla žürii. Ja laiem mõte: kuidagi peaks taastama kõigi teatrite pikemad külalisetendused Tartus. Meil on, mida näidata, ja on palju neid, kes näha tahaksid – festivalil jäid paljud huvilised ukse taha.

Niisama tundub, kas või ainult selle kaudu, kuidas Vanemuise sõnateatri juht Urmas Lennuk linna tänavapildis silma jääb, et teater peaks lisaks muusikalile oma draama-asju Tallinnas näitama. Saalid oleksid täis.

Draama 2012
• Teatrifestival Draama 2012 toimus 3.–9. septembrini Tartus.
• Eesti teatri festivali Draama ja sellega koos korraldatud Balti teatri festivali programmis oli kokku 26 lavastust. Etendustele müüdi ligi 6000 piletit. Etendusi vaatasid ka festivali korraldada aidanud vabatahtlikud.
• Kokku mängiti 37 etendust, lisaks «Fookus: Näitleja» aktsioonid Tartu Uues Teatris ja Athena keskuses.
• Balti teatri festivali parimaks lavastuseks tunnistati Ugala teatri «Mee hind». Teised märkimised: suurepärane lavastajatöö –  «Lõpp» (Läti Rahvusteater); suurepärane muusikaline kujundus –  «Luuleliblikas» (Pilditeater Läti); suurepärane ansamblimäng – «Õitseng» (Eesti Draamateater); suurepärane visuaalia – «Lõpp» (Läti Rahvusteater).
• Festivali eelarve oli 160 000 eurot, sellest 100 000 eurot saadi kultuurkapitalilt ja 27 000 eurot Tartu linnalt, ülejäänud omatulu.
• Draama 2012 kuraator oli Anu Lamp, kes valis põhiprogrammi kaheksa lavastust. Tuleva aasta teatrifestivali kuraator on teatrikunstnik Iir Hermeliin.
Allikas: Katrin Maimik, üks Draama 2012 korraldajaid

Tagasi üles