Festival keset loodust saab 10

Üheksa aastat on Matsalu festival jaganud autasuks puidust sookurgi.

FOTO: Ago Ruus

Koguni kuus kilo kaotas kehakaalust Tiit Mesila, kui organiseeris Lihulas esimest Matsalu loodusfilmide festivali. Mõni ime, sest sündis see kõigest viie kuuga, peaaegu eksprompt: 2003. aasta mais panid Lihula vald, Matsalu looduskaitseala ja Eestimaa Looduse Fond pead kokku, deklareerides, et «seie saagu lenn», ja juba oktoobris kuulutas sookurgede kruugutamine festivali avatuks.


Tegutseti talgute korras, entusiasmi varal, rääkimata vastavast kogemusest – abiks peamiselt tutvused ja isiklik sarm. Esimesed kontaktid hankisid Soome filmitegijad, kes Matsalu roostikus linde passisid. Lõpuks olid esindatud kuus riiki ümber Läänemere ja ... Uus-Meremaa. Tõsi, rootslasest režissööri Siberis filmitud linateosega. Välismaailmaga peeti ühendust Lihula kultuurimaja internetipunkti vahendusel.

Igasuguseid asju juhtus, ka festivalil. Toosama Uus-Meremaa film «Siberi ellujääjad», mis lõpuks võitjaks osutus, viis Lihula kultuurimaja peaaegu et jääaja äärele. Nimelt hakkas koos filmiprojektoriga, mis selle näitamiseks spetsiaalselt kohale toodi, tööle ka sundventilatsioon, imedes Lihula kultuurimaja saalist välja kogu sooja õhu. Soojaks see kuni festivali lõpuni ei läinudki.

Nüüd tähistab homme algav festival juba 10. sünnipäeva – ja see ei ole enam poisikeseiga. PÖFF näiteks, mida me iseenesestmõistetavaks peame, sai mullu 15. Priskelt on kasvatud kõigis mõõtmetes. Päevi on kolme asemel viis. Filme 43 asemel sadakond. Riike seitsme asemel 43, tänavu eksootilisematena Jordaania, Mongoolia ja Kõrgõzstan. Külastusi 2500 asemel 8000 (mullu). Ja ega koht ise palju enam kannatagi. Laienetud on Haapsallu. Välja antakse oma lehte.

Isegi üks tüse, 236 lehekülge paks, ilus ja sisukas raamat on äsja ilmunud – 10. sünnipäeva puhuks.

Kas midagi on vanaviisi ka? Jah, on. Sookured näiteks – neid on jätkuvasti kuni 20 000, kes sügiseti Matsalus peatuse teevad, et pikaks rännakuks soojale maale jõudu koguda.

See on tähtis – on ju Matsalu midagi enamat kui lihtsalt üks filme näitav festival. See on festival keset loodust – kohaspetsiifilisus, mis sinna sisse on kirjutatud, kohustab olema kooskõlas ümbritseva looduse ja keskkonnaga. Ja ollakse ka. Üks asi on vaadata loodusfilme keset Tallinna linna, teine asi otse rahvuspargi külje all.

Siit ka festivali sünni algtõuge: ei saa ju lasta sellisel potentsiaalil ometi raisku minna.

Mesila ise võtab kümme festivali kokku nii: «Oleme üle elanud buumi- ja masu-ajad, pildisalvestuse poolel oleme siirdunud VHS-kassettide ajastust üle DVD-aja Blu-ray ja failide aega, järjest uutest profiformaatidest rääkimata. Üsna naljakas oli vaadata 2006. aasta filmivalikut: kõik eelläbivaatuse koopiad olid saadetud juba DVDdel, välja arvatud üks maa, mille riigitelevisioonist tulid ikka VHS-kassetid. Arvake ära, kust? Jaapanist! Ilmselt sealt vaadates tundus see Estonia nii uskumatu kolgas, et sealset e-progressi ei suudetud uskuda. Baruto ju ka polnud siis veel oma tegusid tegema ja Eestit tutvustama asunud. Nüüdne lootus on, et ka vohava bürokraatiabuumi kuidagi üle elaks.»

Teine korraldaja Ago Ruus sõnab, et peamine proovikivi, mis Matsalu festivalil ees seisab, on stagnatsiooni vältimine, värskuse säilitamine. Iga asi väsib. «Kuidas seda teha, oleme juba tükk aega arutlenud.»

Igal juhul läheb tänavune festival lahti juba kolmapäeval, kui ekraanile jõuab üks esimestest eesti loodusfilmidest «Vilsandi linnuriik», mis valmis 1937. aastal. Sama filmiga avati ka esimene festival, ainult et nüüd on see restaureeritud – muutuva aja märk seegi.

Tagasi üles